Hey!
Jälle uus! Mul pole vist vaja midagi praegu lisada... :D
Loodan, et meeldib!
Maris P.
***
Kui ma olen oma elus surmkindlalt millegi vihkamist väitma pidanud, valiksin ma selleks iludusvõistluste taga olevad perfektsete juuste ja pärlist hammastega feministid, kes ei tea raasugi jalgpallist ega mustast käsitööst, mida mehed neile ette-taha ära teevad. Nüüd juhtute te küsima, mis mul nendega järsku probleemseks on saanud.
Las ma räägin teile ühe loo.
Elas kord tüdruk, kes kandis nime Lydia Maine, kelle ema kuulus feministide hulka, kuid ta ise polnud üldse tema moodi. Ta müttas mudas ja otsis taga vihmausse. Ühel oktoobrikuu nädalavahetusel tekkis emal mõte see tütar registreerida iludusvõistlusele, kus on viisakus ja meik ja austus kaunite žestidega. Ning Lydia seisis nüüd miljoni dollari vääriliste naeratustega preilide keskel, õlad longus ja tülgastunud pilk näol. Aga ennäe imet - see ebaõnnelik tüdruk olin mina.
Mitte ainult ei olnud iludusvõistlus mõeldud kleitides ringi kõndivatele neidudele, kuid seda oli kutsutud vaatama kogu Whitelane'i rahvas ning loomulikult olid absoluutselt kõik kohal.
Sõin Sethi poolt sisse sokutatud kanakoiba. Ma ei tahtnud seal olla ning esimeses voorus diskvalifitseerimine oli kergeim viis sealt kiiresti pääseda. Ma vajasin kuute häält, et edasi pääseda ning mu perekond andis kokku vaid viis. Kui teistele vastikustunnet tekitada, ei taha keegi häält anda ja ma olen siit vabaduses.
Hõõrusin oma sõrmi läbi juuste andes endale metslase välimust. See etteaste saab olema naljakas, mõtlesin muiates.
"Järgmine osaleja on preili Lydia Maine!" teadvustas Edward Simons, meie rahvamaja juhataja, erksalt.
Pistsin kanakondi oma hammaste vahele ning astusin kardinate tagant välja. Rahvas ahhetas ja ohhetas. Koperdasin meelega sädelevvalgetes kontsades, mis mul jalas olid. Mitte, et teeselda oli vaja. Ma kõndisin niisamagi nagu ma poleks enamus oma elust kõndinud ja tegin nüüd esimesi samme.
Mälusin ja matsutasin, lehvitades hullumeelselt rahvale. Nägin, kuidas Seth oma istmelt kukkus ja jalgadega vehkis, naerust kõveras.
Sügasin laisalt oma kõhtu. Närisin oma küünt ja leiutasin uusi poose, mida iludusvõistlusel oli väga kohatu kasutada.
Kummardasin oma vapustava etteaste lõpus kniksu tehes ja käitudes daamilikult, mida minult oli oodatud. "Daamid ja härrad, Lydia Maine!" teatas Edward kogelevalt. Ma suutsin taaskord üllatada. Rahvas ei plaksutanud nagu teiste osalejate puhul. Ma suutsin isegi rohutirtse taustale kujutleda. Bingo!
Astusin lavalt komberdades minema ja kõndisin tualettruumi, kus ma end peaaegu uputasin vee sisse, et endalt kogu rasv eemaldada. Vesi ei aidanud aga igaveseks hävitatud kleidil. Oh, küll on maagiline päev!
Jätsin kleidi selga ning liitusin teiste osalejatega, kes mind jahmult vaatasid. Naeratasin armsalt ning vaatasin, kuidas üksteise järel kõik laval käisid ning kiirgavalt tagasi tulid. Pööritasin silmi ja ootasin kannatamatult, et minema pääseda.
Lõpuks kutsuti meid lavale tagasi , edasipääsenud teatavaks teha. Mina oma mossis näo ja rikutud välimusega torkasin eriliselt silma. Mind ei häirinud see, kuna ma teadsin, et ma olen peale seda lahkumas.
"Ning jätkavad järgmises voorus kümme õnneliku neidu," teatas Edward mikrofoni sisse.
"Susan Troy, Pamela Jones, Marnie Sean," loendas ta aeglaselt, kütta pinget, kuid mind ärritas, et pidin seal veelgi kauem nendes saatana vormitud kingades seisma. "Paula Texas ja viimasena Lydia Maine!"
"Noh, ma proovisin," sõnasin pettumust teeseldes ning mulle jõudsid kohale tema sõnad. "Oota, mida?!"
"Sa jätkad järgmises voorus," selgitas Edward, endalgi ehmatus näol sildi viimast nime uuesti lugedes.
"Peab olema mingisugune eksitus!" hüüdsin paanitsedes. "Ma olin ju tülgastav!"
"Sa teenisid üheksa häält, rohkem, kui mõnel teisel tüdrukul ja teenisid oma koha," rääkis ta edasi. Kes minu poolt hääletaks? Ma olin erakordselt eemaletõukav!
"Peab olema eksitus! Lugege hääled uuesti! Äkki on järgmisesse vooru oodatud Lynda Mind'i ja te võtate temalt võimaluse jätkata!" pakkusin valikuvariante, et mitte edasi minna. Ma polnud valmis küsimustele vastama. Ma polnud valmis veel jubedamat etteastet korraldama. Seegi nõudis palju pingutust ning oli inimesi peale mu pere, kes hääle annetasid minule. Vanad raisakotkad!
Trampisin peale vaidlust teiste osalejatega lava taha ning mu pere ootas mind seal. "Kena etendus!" naeris Seth. "Paistab, et häbistasid end asjatult."
"Mõni sõna veel ja su väikesed sõbrad leiavad end hommikul praepannilt," hoiatasin teda põrnitsedes. Ta vaatas mind mõrvarlikult. Pildid tollest ööst kaks nädalat tagasi vilksatasid mu silme ees ja ma tõmbusin taas mossi. „Kes, kurat, minu poolt hääletaks?“
„Noor neiu, jälgi oma sõnakasutust! Sa oled poolfinalist ja sa pead sellele kohaselt ka käituma!“ nurises ema, mille peale ma meelega oma selja küüru lasin ja väga ’daamilikult’ krooksu. „Issake, kuidas sa need hääled kokku vedasid?“
„Mina ei tea,“ kehitasin tusaselt õlgu. „Nüüd pean ma kõnevooruks ja talendivooruks leidma midagi spetsiaalselt vastuvõtmatut.“
„Lydia Maine! Ma keelan sul ühtegi tempu tegemast!“ sõnas ema oma sõrme minu nina all viibutades. „Sa käitud nagu ühele noorele daamile kohane!“
„Kas sulle tundub, et ma olen daam?“ küsisin enda rasvastele juustele ja valgele kleidile, millel olid kollased rasvalaigud ning puusal ilutses poolsöömata kanakoib. Oh, ma otsisin seda!
„Mitte veel,“ sõnas ta, saates värina mu keha läbima. Ja mitte head värinat. „Me peame sind uue kleidi sisse saama!“
„Oh ei!“ protesteerisin silmapilkselt. „Üks kleit oli piisavalt ning sa peaaegu lämmatasid mind sellega nõusse!“
„Ole nüüd, kullake!“ siutsus ema innukalt. „Sa ei saa ometi seda kanda! See pole sanitaarne!“
„Kes ütles, et ma kannaksin seda?“ küsisin riietusruumi jalutama hakates. „Ma kavatsen jalgpallivormis minna.“
Ema läks näost kaameks. „Sa ei saa. See on iludusvõistlus!“
„Ning ilu ei tähenda kilogrammi meiki ja kleite!“
Vaidlesime senikaua, kui tal polnud enam võimalik minule vastu seista. Läbi mikrofoni tuli teade, et meil oli veel kolm minutit aega valmistuda. Peaaegu rebisin oma kleidi seljast ning vaatasin seda krimpsus ninaga.
Vähemalt uuendusel oli väike mõju, mõtlesin omale lohvakaid vormiriideid selga tõmmates ja juukseid lohakalt krunni seades. Eemaldasin meigi käeseljaga ning väljusin riietusruumikabiinist. Ema nägi välja, nagu oleks ta minestamisest sekundite kaugusel, kuid mu vanavanemad ja Seth paistsid olevad lõbustatud. Nad paistsid lausa ootavat uut etteastet minu poolt.
„Edu, Lydia!“ hüüdis Seth mulle muiates, kui nad viiekesi rahva sekka tagasi suundusid. Näitasin talle lapsikul kombel keelt ning istusin diivanile ooteruumis.
Ootasin, kuni üheksa võistlejat enne mind lõpetavad ning ronisin oma nime kuuldes lavale.
„Mida arvad sina kliimasoojenemisest?“ oli minu küsimus. Ma kergitasin kulmu. Kas nad küsivad minult päriselt kliimast? Ohkasin ja vastasin:
„Miks rääkida kliimast? Lähme kohe üle nälgivatele lastele Aafrikas,“ ütlesin naljatades, kuid see paistis neile olevat vaid idee andnud.
„Aga palun, räägi oma vaadetest sellele ebaõiglusest!“ oli Edward veidralt entusiastlik. Ma vaatasin teda väga kahtlase pilguga.
„Miks ka mitte,“ pööritasin silmi. „Inimesed meie planeedil otsivad perfektsust ja raiskavad meeletut raha, et osta kosmeetikat ning sädelevaid kleite, kui nad saaksid kogu seda raha hoopis kasutada kasulikult ning iga aasta lõpus selle säästetud raha kinkida hoopis hädavajajatele, kuid mis sa nüüd! Neil on vaja kõndida nina kõrgel taeva suunas ja siis kurvastada, et mis meie planeedist saamas on, kuigi nad ei mõista, et nad ise juhatavad meie teed sinna!“
Hingeldasin oma pikka arutluse lõpetades. Rahvas istus hetke vait ning siis tegid nad viimast asja, mida ma neilt ootasin.
Nad aplodeerisid.
Ma jõllitasin neid juhmilt. Mis neil viga oli! Ma kirjeldasin selgesõnaliselt neid! Kuidas nad ei mõistnud? Ma ei olnud kunagi uskunud, et nad on nii tühja koljuga. Raputasin pead ja kõndisin lavalt maha.
„Pean tunnistama, ma ei oleks arvanud, et sa nii suurepärane iludusvõistlustel oled,“ kommenteeris naerune hääl mu selja tagant. Keerasin kannal ümber ja ehmunult vaatasin otsa Tristanile isiklikult.
„Ma ei oleks arvanud, et sa siin oled,“ sõnasin vastu. „Ei uskunud, et sa seda tüüpi inimene oled, kes iludusvõistlusi jälgiks. Kuid jah, sa avastasid mu salajase armastuse,“ sõnasin viimase osa irooniliselt ja üleliia dramatiseerides.
„Mis ma saan öelda,“ ütles ta, „ma olen mitmenäoline isik.“
„Päriselt?“ küsisin silmi pööritades. „Ma poleks kunagi uskunud.“
Tema parem suunurk kerkis muigesse. „Su riietus on selle võistluse pärl. Kes disainer on?“ Naersin. Ta oli tujutõstva isiksusega. Ta kehitas õlgu ning tõstis nina õhku. „Kas sa mõtlesid ka minule, kui näljahädadest rääkisid. Mu nina on hetkel täiesti taevas.“
Raputasin pead: „Küsi aasta pärast uuesti.“
„Ma võtan seda, kui ei-d.“
„Valik on sinu. Vabariik ikkagi,“ sõnasin diivaniteni kõndides. Vajusin kõigi iluleedide keskele ning viskasin oma jalad, koos jalatsitega, klaaslauale. Mind vaadati alahindavate pilkudega, nagu oleksin ma mõni veidrik. Nende mõistes võisingi olla, kuid mind ei heidutanud nende mõtted.
„Ning loeme paremuse arvestuses teie lemmikud!“ hõiskas Edward rahvale. „Alustame kümnendast kohast.“
Ma kuulasin, kuidas loeti ette seitse nime ja nimede omanikud lahkusid lava tagant selle peale. Ma hakkasin juba närvitsema. Kas ma pidin jälle sinna stseeni tegema minema? Mina ja kaks isikut istusime ooteruumis ning ootasime oma saatust. Ma ei suutnud uskuda, et mind arvestatakse esikolme hulka. Kes siin hääletajateks olid? Peata ööbikud?
„Teisel kohal Marnie Sean!“ karjus Simons mikrofoni, röövides nii mõnegi kõrvakuulmise. „Daamid ja härrad, tõehetk! Kõnevooru parim arutlus tuli kirglikult Lydia Mainelt, kes avas meie kõigi silmad laste hädakutsele kogu maailmas ning rääkis oma usust, et meil kõigil maailmas on võim sellele lõpp teha.“
„Kas sa vana oled peast soe?“ mõmisesin enda nina all ja paterdasin lavale, et seista kõikide ilutsejate keskel.
Aplaus kajas auditooriumis valjult. Ma kirusin oma ema ja hääleandjaid maakera keskele ja tagasi, et nad mind sunnivad veelgi kauem siin olema. Miks ma üldse siin olin, polnud mulle päris selge. Mäletan vaid, et ma olin hommikusöögilaua taga tukastanud ja ema oli minult midagi küsinud. Ma ei kuulanud, mis see oli, vastates jah, teadmata raasugi, millesse ma end mässin.
Vaatasin rahvamassis ringi ning nägin kauges nurgas, ukse kõrval seismas suurt inimkogu, kes mulle väga tuttav näis. Ta oli riietanud üleni musta ning tal oli suur must kaabu üle näo varje kajastamas. Ainult üks isik hiilis mu ajusoppides ringi.
Mõrvar oli sealsamas ning keegi ei teadnud. Ta oli seal ning nägi minu igat liigutust. Ta oli seal ja tal oli tahtmine kellelgi elulõng lühikeseks lõigata.
Kuulsin vere voolamist oma kõrvades ja tuksuvat süda vastu mu ribisid tagumas.
Ta oli siin.