Haigustasin, kui lõpuks viimasest klassist väljuda sain. Esimesed päevad osutusid alati kõige hullumeelsemalt kiireteks, kuigi see peaks seadusevastane olema - minu seaduseraamatus on kirjutatud, et koolid on täiesti hirmuäratavad kohad, kus su ajusid loputatakse. Või oli see vaid minu kujutlusvõime, kui ma seda silmadega üle lasin. Mäletan ikka veel, kuidas mu ema nõudis minult kõikide seaduste läbilugemist. See oli täiesti kurjakuulutav pilk, mis tema silmis välkis. Esimene kord, kui ma ei raatsinud talle midagi vastu väita.
Küürutades vantsisin, oma kotti mööda maad järele lohistades, koolimajast välja ja automaatselt tuvastasin teismeliste seast Sethi, kes vastu kulunud värviga autot toetus.
"Korvpall või jalka?" küsisin esimese asjana, kui tema kuuldeulatusse jõudsin. "Kuna ma pigem ei lähe veel koju, et rääkida kokku sada valet ideaalsest päevast."
"Jalka," ütles ta napisõnaliselt, põrnitsedes midagi mu selja taga. Suunasin oma pilgu temaga samale tasemele ja ainus, kes seal oli, osutus Tristaniks, kes kõndis koolitrepist alla. Kortsutasin kulmu. Selle poisi juures oli midagi... magnetina mõjuvat. Ta sinakad silmad surusid enda taga peitu mitmeid saladusi. Tema olek hoidis kõik endas. Ta ei lasknud inimesi endale ligi. Peale tema jälitamist leidsin, et ta hoiab rohkem omaette, kuigi ta tegi seda ka varem, ja ei pööra tähelepanu kellelegi.
Hetkeks meie pilgud kohtusid ja ma nägin sadu emotsioone korraga tema silmi hägustamas, kuid vaid silmapilk hiljem oli tal emotsioonitu mask ees.
"Mulle ei meeldi see tüüp," teatas Seth järsku. Keerasin end kannapealt ringi ja vaatasin oma vennale otse silma.
"Miks?"
"Midagi tema juures karjub, et ta on üks suur pahandus."
"Kui sa pole tähele pannud oleme meie samuti pahandused," laususin ükskõikselt. "Pealegi, ta tundub olevat palju tavalisem, kui kõik selle kooli õpilased kokku!"
"Mul on lihtsalt halb aimdus. Lydia, usalda mind selle koha peal. See kutt toob sulle vaid jamad kaela. Ja ma ei räägi peale tunde jätmisest, millest me praegu välja hiilime."
Noogutasin, kuna ma teadsin, Seth ei jää kunagi kaotajaks, kui tal on mingil teemal oma arvamus. "Kuidas oleks ühe jalkamänguga?" küsisin teemamuutuseks.
Ta noogutas korra süngelt, põrnitsedes nüüd tumeda auto taguotsa, mis parklast välja sõitis ja paremale pööras. Ohkasin, ronides venna autosse. Seth tundus kuidagi kramplik uue õpilase vastu, kuigi kui ta oli jäätisepoisi töökohal, polnud mingisugust probleemi tema vastu olnud.
Ma ei mõista kunagi...
Seth sõitis parklast välja ja varsti nägin aknast, kuidas tuttav tänav mööda libises ja üheks segu plärakaks muutus.
Keerasin raadio valjemaks, kuna kuulsin oma lemmikut lugu mängimas. Ma toetasin end lõdvalt seljatoele ja lasin oma kätel süles lebada. Sulgesin silmad ja lasin peal õõtsuda muusika tempokas rütmis.
"Miks see tüüp sind sedasi vaatas?" küsis Seth ootamatult, lõhestades raadiost kostva muusika.
Kortsutasin kulmu ja küsisin vastu: "Mis tüüp?"
"Uus kutt!" urises Seth. Ma polnud varem oma venda sellisena näinud. Vihasena ja emotsioonidel käituvana. Ta ei kaotanud oma kaalutlevat isiksust kergesti.
"Emotsioonitult? Tuimalt?"
"Ei! Nagu sa oleksid saakloom!"
Vaatasin Sethi rabatult. "Millest sa ometi räägid?"
Seth pidurdas järsult ja ma olin tänulik isikule, kes leiutas turvavöö, kuna vastasel juhul oleksin ma läbi esiklaasi lennanud. "Sa räägiksid mulle, kui midagi tead? Olenemata, mis see on?"
"Muidugi."
Seth käitus veidralt. Ta kaitsev isiksus oli kõvasti ületanud tavalist taset ja ma ei osanud sellest midagi arvata.
Ta alustas taas sõitu ja me ei rääkinud kuni vana taluhooneni sõnagi. Kohale jõudes oli tema mänguline pool tagasi ja võistlustuli põles tema silmades.
"Valmis kaotama?" päris ta.
"Sama palju, kui videomängudega," muigasin.
***
Vajusin higiselt ja hingetult terrassi najale. "Ma ütlesin," ähkisin väsinult, "et ma ei kaota."
"Samas sa ei võitnud."
"Viik. Olgu. Kuid ma ei kaotanud!" naersin võidukalt.
"Järgmine kord näksid sa muru!" kinnitas ta kindlameelselt.
"Seda me veel vaatame!"
Haarasin terrassilt oma seljakoti, sorides hetke, et kindlaks määrata oma telefoni asukoht. 18 vastamata kõnet - kõik emalt. Pööritasin silmi. Tüüpiline.
"Lähme koju enne, kui emps rabanduse saab!" teavitasin Sethi, kes oma pusa selga tõmbas. Ta noogutas nõusolekumärgina ja viskas koti üle õla.
***
"Kus teie oma aruga olite? Ma helistasin kogu naabruskonnale!" ahastas ema, kui me ukse vaevu praokile avasime.
"Me olime köögis, kus riisitera kandis banaanikoort."
"Pole naljakas noor neiu!"
"Rahune," ütles vanaema hääl, kui ta köögist jahuse põllega nähtavale ilmust. "Kuidas teil lastel koolis täna oli? Mõni huvitav sündmus toimus?"
"Peale peaaegu maasika magusa mürgi sisse suremise... Ei," vastasin talle kaela viskudes ja endast jahimemme tehes. "Ma olen väsinud. Ma lähen teen kiiresti oma koduse töö ära ja siis tulen sööma."
Kindlustasin oma seljakoti oma õlgadel ja jooksin trepist üles. Viskasin koti kohe oma laua äärde nurka ja rammestunult vajusin istuma.
Olin lõpetanud pool oma matemaatika harjutustest, kui tuttavaks saanud hääl ütles: "Teine on vale."
Hüppasin toolilt püsti ja keerasin kanna peal ringi. "Kuidas sa siia sisse said?"
"Minu teadmiseks ja sulle mõistatuseks," vastas ta ja kuigi ta nägu oli kaetud, kuulsin seda muiet tema hääles, mis silmadele jäi varjatuks.
"Mida sa tahad?"
"Et sa vähem uuriksid ja räägiksid?"
"Kao minema!"
"Ei."
"Kui mul on au sinuga ühea ruumis olla, on mu see au kuulda, mis põhjusel ma selle olen ära teeninud?" iroonitsesin ma uuesti istudes.
"Särtsakas," naeris ta. "Tulin sind hoiatama."
"Mis seekord see oht on?"
"Tead, et see mees, kes sind nädal tagasi tahtis röövida - mäletad teda veel? - on planeerinud sind iga hinna eest kätte saada. See ka põhjus, miks tema rünnakud on taandunud."
"Palju Õnne!"
"Mul pole sünnipäev."
"Miks mind? Ma olen luu ja lame kõht," teatasin ma.
"Ta ei ole loom, et ta sind sedasi lihtlabasel kombel sööks. Kas sa oled neid ohvreid vigastatult näinud?" Vaatasin teda pilguga, mis vastas sõnadeta. "Ta tahab sinu energiat. See on värske ja uudne. Vaheldus tema lauale."
"Tänan, et sa minust räägid nagu lihakamakast," pomisesin talle selga keerates. Kirjutasin kalligraafis ühe kena kuueteistkümne.
"Sul on teine ja viimane valed,". naeris ta mu selja taga.
"Kui sa selline sündinud geenius oled, siis lahend ise!"
Järgmine asi, mida ta tegi, üllatas mind. Ta kummardas üle minu ja kritseldas mu sodipaberile ilukirjas paar kerget tehet ja selgitas iga sammu hoolikalt.
"Ning sedasi teevad seda 'sündinud geeniused'," teatas ta eemale tõmbudes. Kui ma end tema poole keerasin, üllatusin ma taas - ta oli kadunud.
"See mees jääb mulle vist alati müsteeriumiks," ohkasin, pead raputades.
"Lydia! Õunakook on valmis!" hüüdis Seth alumiselt korruselt. Kargasin püsti - nii kiiresti, et tool lendas pikali - ja jooksin kööki. Õunakoogi magushapu hõng võttis mind enda meelevalda. See oli taevalik.
Järgmise tunni veetsin kõhtu punni süües ja suutsin vaevu lauast tõusta, veel vähem treppi mööda üles turnida.
Voodis pikali olles jäin mõtlema Tristanile, keda mu vend sürreallselt ohuks määras. Ta ei saanud ju ometi olla nii hull. Ta paistis olevat ainus siin, kes polnud ajuta kasvanud.
Tristanilt libises mu mõte kaitsvale võõrale, kes paistis kõikjal olevat. Tema hoiatused, omastav iseloom ja veider vajadus abiks olla.
"Head ööd, mu tüütu kaitsja! Ära mind liiga palju vahtima jää!" sosistasin vaikselt, kuid miski andis mulle teada, et ta kuulis mind.
*****
Heyyyy!!!! :-D
Kuidas teil minema? XD Minul minema suurepäraselt... kohe, kui see seljavalu järgi jääb... :D
See on jälle telefoniga!! Vead lähevad paari päeva pärast alles kontrollimisele!
Loodan, et teile meeldis!
Ilusat reede lõppu! :)
Maris P.