"Kory, kao eemale!" karjus Elissa juba võibolla kümnendat korda selle õhtu jooksul. Mina püüdsin samal ajal naeru tagasi hoida. Vaadata ned kahte koguaeg üksteise kallal nääklemas võis olla üpriski lõbustav.
"Elissa?" hüüatas Kory ehmunult, kui Elissa ta eemale oli tõuganud, asetades siis käe oma südamele ning teeseldes pettumust. "Ma arvasin, et me olime sõbrad."
"Sa oled täiesti okei, kuni sa mind padjana ei kasuta!" hüüdis Elissa. See tüdruk võis tahtmise korral ikka väga vali olla. Tema hüüatus tiris meile ka väga paljude pilke köögis olevatelt õpilastelt. Mõni neist kihistas kaasa, teised kergitasid kulmu.
"Aga sa sobid selleks." Kory näis ise ka õrnalt punastavat, ent ma ei saanud kindel olla. Tema näol ilutses lai irve. "Ja see oli vaid sõbralik lähedus."
Elissa lajatas Kory'le vastu pead, mille peale teine lausa diivanil kummuli kukkus. Kuid see ei pühkinud irvet tema näolt.
Tegemist ei olnud tegelikult tüliga. Kory - see sama kirev papagoi, kellega varem tuttavaks olin saanud - oli meie vanune alati lõbusa meeleoluga poiss, kes paistis ära kasutavat iga võimalust, et Elissale närvidele käia. Kuid siiski olid need kaks sõbrad, kes veetsid koos iga päeva, mil nad siin laagris viibisid. Praegune asi oli vaid selles, et Kory kippus Elissa najale toetuma, asetades pea samas Elissa õlale, jättes tüdruku niiviisi ebamugavasse poosi.
"Sõbralik lähedus, mis? Mida sa selle kohta ütleksid, kui sinu väiksed sulekesed minu kihvade vahel ilutseksid?"
Kory kirtsutas nina. "See poleks enam väga sõbralik."
Elissa sõnad polnud tõsiseltvõetavad. Ta küll kasutas mõnikord sõnavara, mis ei kõlanud just kõige sobilikumalt, kuid tema iseloom ei olnud kõige halvem.
"Kuss, te segate filmi ära," kostis üks pikkade tuhmoranžide hobusesabas juustega tüdruk, kes end mugavalt diivani laiale käsitoele selili oli asetanud. Tema pilk oli praktiliselt ilmetu, kuid see oli kinnitunud suurele ekraanile, mis vastasseinal asetses. Ta näris ühte neist savannalaste batoonidest, mille erkoranz värvus mulle ikka ja jälle porgandit meenutas.
"Selle filmi? Ma arvan, et see on juba piisavalt lahja, mis selle segamise üldiselt keerukaks teeb," sõnas Elissa, kergitades teleri poole kulmu. Seal jooksis mingisugune õudukas, mida ma tegelikult siiani tähelegi polnud pannud.
Tüdruk diivani otsal kehitas õlgu. "Mõni koht oli päris koomiline. Näiteks see suur tundlatega elukas."
Kory pööras nüüd samuti pilgu ekraanile, kus näitas parasjagu mingisugust limast musta elukat, kes meenutas mõnevõrra ritsikat. Ainult et see oli hiiglaslik. Ja väga vaeste eriefektidega. "Mis aasta film see on?" päris Kory, vaadates ekraanil olevat elukat veidral pilgul.
Tüdruk kehitas jällegi õlgu. "Ma ei tea selle nimegi," vastas ta just enne, kui jälle oma batooni hammustas.
Me olime alles köögis. Kui Shane mulle seda kohta tutvustas, ei olnud ma tähele pannud, et Snäkkide Nurgal oli ka teine pool, kus oli mõnus pikk nurgadiivan koos kohvilauaga, ja suur teleriekraan oli kinnitatud vastasseinale. Kuni väljas veel valge oli, jalutasime Elissa ja Kory'ga õues ringi. Nad tutvustasid mulle mõnda asja lähemalt, ja ma kohtusin ka mõne teise õpilasega, kelle nimesid püüdsin meelde jätta. Kui hilisemaks läks, tulime tagasi kööki, et õhtust süüa. Ning nüüd vedelesime siin Snäkkide Nurgas. Pean ütlema, et tundsin end nüüd palju vabamalt. Olles veetnud päeva nii paljude savannalaste keskel, ei mõelnudki ma sellele enam nii väga. Ja kuigi mõned ka tulid küsima, et miks üks inimtüdruk siin on, ei pööratud mulle liigset tähelepanu. Ning õpilased siin paistsid olevat üksteise vastu sõbralikud.
Kõigi pilgud liikusid vahekäigu poole enne, kui mina pead pöörata jõudsin.
"Arvasingi, et leian teid siit," kostis Shane, tulles meie juurde.
"Õhtust," tervitas Kory viisakalt õrna peanoogutusega, tema varajasem lapselik aktiivsus ja irvitus asendunud tagasihoidliku naeratusega. Elissa vaid viipas tervituseks.
"Kuidas siis siiani on?" küsis Shane minult, toetudes vastu laua serva.
"Pole viga," vastasin vaikselt.
Ootamatult tundsin enda ümber tugevaid käsi, mis panid mind õhku ahmima.
"Selina saab meiega hästi läbi," kostis Kory oma lapseliku tooniga, mind enda vastu surudes. Muidugi, tema lõbusus polnud kuhugi kadunud. Ma ainult poleks ühelt linnult sellist tugevust oodanud.
"Hei, ma pole selleks loodud," ütlesin peaaegu sosinal, püüdes hingata.
"Oih." Kory lasi mind vabaks, ise muiates. "Vabandust."
"Lihtsalt teata ette, kui sa seda veel plaanid."
Kory naeris selle peale. See kõlas puhtalt ja meeldivalt. Midagi, mida ootaksid oma sõprade keskel alati kuulda. "Jätan meelde," sõnas ta.
"Asjad sinu kooliga on praeguseks korda aetud," teatas Shane. "Kuni sa siin viibid, oled koolis käimisest vabastatud."
Mõte, kui palju ma teistest maha jään, pani mind nina kirtsutama. "See tähendab hulka tööd, et teistele järele jõuda," ütlesin mõrult.
"Ma küll ei oska arvata, kuhu te oma oma koolis ainetega jõudnud olite, kuid see laager siin on tegelikult samuti kool. Siin on ka samad õppeained mis inimestel," sõnas Shane.
"Oota," ütlesin kulmu kergitades. "Siin tundidest osa võtta?"
"Miks mitte," hüüatas Kory, visates oma käe jälle minu õlgadele. Vähemalt ei lämmatanud ta mind sel korral. "Mul on Euroopa ajaloos paarilist vaja. See ei juhtu sinu nõrk külg olema, ega?"
"Kas see ei nõua kõigepealt mingit eeltööd või midagi...?"
"Ma olen kindel, et õpetajad laseksid sul meelsasti tunnis viibida."
"See meeldib sulle kindlasti," rääkis Kory juba edasi. "Olen kindel, et teie inimkoolis on tunnid palju igavamad."
"Proovida ju võib," kostsin viimaks, tagasihoidlikult naeratades. Kory paistis selle idee suhtes liiga entusiastlik, et teda pettuma panna.
"Kory ja Elissa saavad sulle homme lähemalt rääkida, kus, mis ja millal asub. Praegu aga," ta viipas minu jalale. "On kipsi puudumine sulle ebamugavust valmistanud?"
Kiigutasin oma paremat jalga õrnalt üle diivani ääre. "Mul pole see meeldegi tulnud."
"See võib olla hea märk. Aga soovitaksin siiski igaks juhuks röntgenpildi teha."
Kergitasin kulmu. "Röngtenpildi? Siin laagris?"
"Meil on kõik vajalik haiglaosakonnas olemas," teatas Shane.
Mul vajus äärepealt suu lahti. "Ma arvasin, et savannalased paranevad kiiresti. Milleks röntgeniaparaat?"
"Praktiliselt igal nädalal on kellelgi murdunud luid," kostis Kory. "Ma murdsin kord oma sääreluu täitsa pooleks. Inimeste mõistes paranes see küll kiiresti, kuid poleks olnud eriti meeldiv vedeleda pool nädalat teadmatuses, miks ühtepidi vastupidisest valulikum oli."
"Parem on lihtsalt teada, kui suur on vigastus, et oskaksid sellega arvestada ja endale vähem haiget teha," seletas Elissa täpsustavalt. "Aga sul oli jalg kipsis? Mis juhtus?"
"Ebaõnn," vastasin. "Jalutasin tänaval, kukkusin, ja põrutasin põlve." Kory jutu kõrval kõlas see nii tühine. Nagu ma oleksin vaid üks äpard siin nende keskel.
"Hmm, ei vedanud," lausus Kory. Tema toon ei näidanud kuidagi, et minu nõrkus talle veider tunduks.
"Olgu siis. Lähme kohe?" küsisin.
***
Suundusin hämaras koridoris trepist teisele korrusele, püüdes meenutada, milline oli minu toa uks. Ma polnudki vahepeal märganud, kui hilja juba oli. Meil ei läinud haigla osakonnas kaua, ent alles sealt tulles koitis mulle, kui kaua me Kory ja Elissaga laagris ringi olime hulkunud. Koridorid olid peaaegu tühjad - ainult üksikud lapsed suundusid oma tubadesse. Ning valgustuseks olid vaid heledad lambid iga paarikümne meetri tagant, kus kahepoolsed uksed koridori osadeks jagasid.
Röntgen oli näidanud, et minu jalg oli siiski hästi paranenud. Shane aga arvas, et kui ma tõesti kipsi uuesti peale panna ei taha, et ma siis vähemalt jooksmisest ning muudest taolistest tegevustest, mis minu põlve vigastada võivad, hoiduksin. Mulle anti kaasa ka spetsiaalne side, mida Shane soovitas mul jala ümber hoida, kui ma päeval ringi liigun.
Kuigi mina tundsin, et võiksin viimaks end kogu selle päeva sündmustest välja puhata, jäi mulle mulje, et vähesed siinsed lapsed otsustasid veel oma tubadesse pöörduda. Kui ma oma tuppa astusin, nägin aknast kusagil kaugemal laagriplatsi nurgas kollakat valgust. Võibolla lõke? Hõredaid valguslaike võis näha ka puust majakeste ning onnide väikestest akendest. Puude vahel nägin liikumas paljusid varje, ning majale lähemal välilaudade pinkidel istus samuti nii mõningaid lapsi, kes köögist tuleva valguse käes nähtavad olid. Võibolla käib neil mingi õhtune üritus? Asi oli vaid selles, et laagris valitses peaaegu haudvaikus. Oleks siin tavapärane inimeste kool, ootaksin palju suuremat lärmi.
Minu asjad olid alles lahti pakkimata. Otsustasin sellega täna õhtul enam mitte jändama hakata. Võtsin vaid vajalikumad asjad - nagu näiteks hambaharja ja -pasta. Peale hammaste pesemist võtsin oma telefoni, et emale helistada. Peamiselt tahtsin ma kindel olla, et nendega ikka kõik korras on, kuigi Shane uskus, et hüäänid ei võta neid sihtmärgiks.
Emal oli muidugi hea meel, et talle helistasin. Me rääkisime mõnda aega, kuni ema arvas, et ei tohiks mind nii kaua üleval hoida. kõne lõppedes tundsin esimest korda peale siia saabumist väikest koduigatsust. Ent ma teadsin, et ei saa endale nii kiiresti juba nõrkust välja näidata. Kes teab, kui kauaks ma siia jääma pean. Pealegi, see laager paistis olevat piisavalt huvitav paik. Ning Elissa ja Kory paistsid samuti suurepärased sõbrad.
Kuid keda ma ei suutnud unustada, oli Jake. Ma siiani mõistatasin selle üle, kas oli mulle vaid paistnud, või ta tõesti jättis mulle midagi ütlema. Kus ta oli praegu? Millal ma teda jälle näen? Ma igatsesin teda üle kõige.
Enne kui ma end aga magama jõudsin sättida, kõlasid minu uksel vaiksed koputused. Kulmu kortsutades astusin ukse juurde ja keerasin võtit, mille olin lukuauku jätnud. Kas Shane unustas mulle midagi öelda?
Kui ma ukse aga avasin, leidsin Elissa toetumas seinale minu ukse kõrval. Ta paistis kuidagi tagasihoidlikum kui täna päeval, ning tema lõug liikus nätsu närimisest.
"Tulin ma liiga hilja?" küsis ta end seina najalt lahti lükates.
Kõhklesin hetkeks. "Liiga hilja milleks?"
"Niisama," vastas ta ükskõikselt, ning juba asus ta minust mööda ning minu tuppa.
Jäin korraks veel sinna seisma, enne kui ukse sulgesin ning Elissale minu voodi juurde järgnesin, mille serval ta istet oli võtnud. Ta vaatas toas natuke ringi, kuid selle tühjus ei pakkunud talle tõenäoliselt liigset huvi.
"Miks sa tulid?" küsisin viimaks, kui ta ise rääkimist ei alustanud.
Elissa ohkas vaikselt, peaaegu kuuldamatult, ning tõstis oma pilgu minule. "Ma tahtsin sinult midagi paluda," lausus ta.
Kergelt segaduses, istusin tema juurde. Ootasin, et ta jätkaks.
"Vaata," alustas ta aeglaselt, otsides sõnu. "Palun ära saa minust valrsti aru. See pole... ähvardus ega midagi taolist. Lihtsalt palve, juhuks kui... Ma lihtsalt igaks juhuks tahtsin sellest rääkida."
Nüüd olin veelgi enam segaduses. Ähvardus? Minu kulm tõmbus kipra. "Milles asi?" pärisin.
"Asi on Kory's," kostis Elissa mõne hetke pärast. Tema toon oli nüüd vaiksem ning ta ei vaadanud mulle otsa.
"Kory's?" küsisin just hetk enne seda, kui ma midagi taipama hakkasin. Leidsin end tundmas õrna kergendust, et asi milleski hullemas ei ole, juhul kui mul ikka õigus on.
"Ma küll ei tea sind väga hästi, aga... kui Kory peaks sulle kuidagi huvi pakkuma-"
"Mul on poiss-sõber," vastasin enne, kui ta lõpetada jõudis. Naeratasin õralt, kui Elissa oma pilgu minule pööras.
"Oh," kostis ta, paistes samuti veidi kergendunud. "Vabandust, ma lihtsalt tahtsin kindel olla."
Viipasin käega, näitamaks, et sellest pole midagi. "Kory meeldib sulle?" küsisin selle asemel. "Ma ei märganudki." Täna terve päev, mil ma neid kahte koos nägin, olid nad täpselt nagu kaks parimat sõpra, kes väga palju üksteist õrritavad. Mulle polnud aga kordagi silma jäänud, et Elissa Kory vastu midagi enamat võiks tunda. Pealegi paistsid nad ka liiga erinevad.
"Ma tean Kory't juba ajast, mil me mõlemad väga väikesed olime. Tal on küll oma kiiksud, aga..." Elissa kehitas õlgu.
"Kas ta teab seda?" küsisin.
Elissa raputas pead. "Ma pole julgenud talle öelda," vastas ta toonitult.
See oli kummaline, kui erinev Elissa oli nüüd, võrreldes sellega kuidas nägin teda täna päeval.
"Vaata, Kory käitub niiviisi mänglevalt kõigiga, keda oma sõbraks peab. Ta ei kohtle mind kuidagi erilisemalt, kui vaid see välja jätta, et minuga on ta kõige julgem. Mul pole aimugi, kas ma olengi tema jaoks ainult sõber," rääkis Elissa seletavalt, pöörates end voodil minu suunas. "Ma kavatsen talle millalgi öelda. Ma lihtsalt ei tea veel, millal."
Jäin mõtlema, kas Elissa on kõigi tüdrukute juurest sama jutuga läbi käinud, kes Kory'ga veidigi sõbrustanud on.
Elissa ei jäänud sellel teemal aga kauaks peatuma. "Aga kui küsida võib, kes see sinu silmarõõm on?" Elissa sättis jällegi ühe jala üle teise ning silmitses mind ootavalt.
"Üks minu koolikaaslane," sõnasin. "Jake."
"Inimene?" oletas Elissa.
"Ta on jaaguar," vastasin õrna naeratusega, mis iseenesest minu suule oli ilmunud. Ma nii soovisin, et ta praegu siin oleks. Soovisin olla tema käte vahel. Ent minul polnud aimugi kus ta olla võiks või isegi millega ta tegeleb. Ega hüäänid temani pole jõudnud? See täitis mind väikese murega. Võibolla peaksin talle helistama.
Väljast kostuv äkiline pauk katkestas minu mõttelõnga. Minu pilk pöördus kohe aknale. "Mis see oli?"
Elissa tõusis püsti ning sammus akna ette, kus ta ruloo üles tõmbas ning kaugusesse silmi kissitas.
"Kõigest Amanda," kostis ta viimaks.
Kõndisin tema juurde akna ette. "Kes on Amanda?"
"Väiksematele klassidele on ta savannalaste ajaloo õpetaja. Üldiselt tuntakse teda aga jutuvestjana."
Vaatasin kaugel puude vahelt paistva tule suunas. Olin nüüd enam kindel, et see oli lõkkeplats. Elissa pilk näis olevat sellele kinnitunud.
"Mis seal täpsemini toimub?" küsisin viimaks, viidates äsja kuuldud paugule.
"Tõenäoliselt tegi ta jälle mingeid tuletrikke. Tead küll - värvide ja kujundite mäng, visates tulle teatud aineid." Elissa vaatas mulle otsa. "Nad teevad taolisi asju peaaegu igal õhtul. Võibolla lähme homme koos? See on tegelikult päris põnev. Eriti veel, kui sa varem neid lugusid kuulnud pole."
Vaatasin tagasi lõkke poole. "Kõlab hästi."
"Aga olgu siis." Ta astus aknast eemale. "Ma lähen nüüd. Plaanisin täna veidi tervisejooksu teha."
Mulle meenus, kuidas ta köögis Shane'ile rääkinud oli, et laagriplatsi rajad tüütavad ära. Ja et Elissa pidi mingisuguseid reegleid meeles pidama.
"Mis need reeglid olid, mida Shane varem mainis?" küsisin niisama huvi pärast.
Elissa kergitas korraks kulmu, ent siis paistis talle meenuvat. "Aa, sa mõtled vist laagrist väljumise reegleid. Lihtsalt see, et inimeste peale ei tohi sattuda, ega muud moodi endast märku anda ja nii edasi." Ta kehitas õlgu. "Aga näeme siis hommikul," lisas ta veel, enne kui ukse avas ning väljus.
"Oota," hüüdsin hetk enne, kui ta ukse sulges. Elissa jäi küsivalt minu poole vaatama. "Sa pole veel maininud, ning mind hakkas huvitama," sõnasin. "Mis loom sa oled?"
Ta naeratas ning ma nägin tema silmi hetkeks kummaliselt helkimas. "Hallhunt," vastas ta enne, kui ukse sulges. Hetk hiljem kuulsin tema samme eemaldumas.