Otsustasin oma vanematele ära rääkida kõik vajalikumad asjad. Või siis peaaegu kõik. Ma ei rääkinud neile Jake'i julmast minevikust, sest ei tahtnud temast ilma jääda. Ja ma ei maininud, mis sel peol seal koolimajas oli juhtunud. Kumbki minu vanematest ei näidanud piisavalt välja, et oskaksin öelda, mida nad sellest kõigest üldse arvasid. Nad esitasid mõnel korral küsimusi, ent seda kõike neile oli tõenäoliselt liiga palju. Neil võib minna aega, et õige arvamus välja kujuneks. Me olime just tähtsamate asjade arutamise lõpetanud, ning ma hammustasin huulde, oodates, mida nad järgmisena ütlevad.
"Selina, saaks ma sinuga korraks rääkida?"
Pöörasin pead, et vaadata otsa Shane'ile, kes minu taha oli tulnud. Noogutasin sõnatult ja tõusin diivanilt, järgnedes Shane'ile toa teise nurka, teistest eemale. Kui me seisma jäime, tuli Shane täpselt minu ette, varjates minu vaate ülejäänud toasviibijatele. Ning mulle tundus, et märkasin tema pilgus kübekest pettumist, kuid ma ei saa kindel olla.
"Teil vedas, et sel korral pääsesite," sõnas ta madalal toonil.
Ma vaid noogutasin, sest ma polnud päris kindel, kuhu ta sellega minna tahtis. Usun, et meie napist pääsemisest on nüüd juba kõik siin teadlikud.
"Kas te kaalusite minu pakkumist? Sa saaksid end meie laagris varjata, kuni hüäänid on minema aetud."
Pilgutasin paar korda silmi. Mul oli see pakkumine üldse ära ununenud. Kuid Jake'ile ei olnud see variant meeldinud.
"Ma ei tea..." vastasin aeglaselt. "Mis hoiab hüääne tagasi siis seda laagrit ründamast?"
"Samara küla on päris väike, kuid seal elab palju savannalasi," lausus ta. "Nad kõik on meie õppelaagri suhtes toetavad. Kuid juba õppelaagris elavad või töötavad täiskasvanud teevad kokkuvõttes meeskonna, kes suudaksid seda karja tõrjuda."
"On seal veel madusid?" küsisin tasaselt.
"Mõni sisalik. Kuid ka ülejäänud ei jää väga alla." Mõne hetke vaatas ta vaikides mulle silma. "See koht on turvaline, et kaitsta sealseid lapsi," lisas ta, kui ma ei vastanud. "Sul oleks kasulikum olla seal."
"Olla kus?"
Vaatasin Shane'ist mööda, et näha Jake'i meie suunas astumas. Tema mõru toon aga ütles, et ta tõenäoliselt juba teab, millest Shane rääkis. Kuid Shane ei pannud seda märkama.
"Samara õppelaagris. Kui Selina jääb seniks sinna, kuni hüäänid Blue Mist'is viibivad, ei saa ta tõenäoliselt viga." Shane pööras end nüüd ringi, et talle otsa vaadata. "Sa saad ka ise aru, et see on kasulikum kui mõne ihukaitsja palkamine."
Jake ei tõmbunud seekord Shane'ist kaugemale. Kuid viis, kuidas ta Shane'i põrnitses, seletas kohe et ta pole tema kohaloluga päris rahul. "Ma ei tea sinust just palju rohkem kui nendest samadest hüäänidest," vastas ta tooniga, kuhu oli lisatud ka mõõdukalt põlgust. Mulle tegelikult ei meeldinud, et ta Shane'iga niiviisi rääkis, ent mulle ei antud aega midagi vahele öelda.
"Samamoodi vähe tead ka neist keda lased Marshalil endale otsida. Kuid kui sa usaldad teda, ei tohiks sul olla mingit põhjust mind mitte usaldada. Marshal teab mind juba aastaid."
Jake heitis kiire pilgu üle toa, kus Aron midagi Marshalile rääkis, ent teine oli sellise näoga, et ma ei ole kindel, kas ta üldse kuulabki. Kui ma tagasi Jake'i poole vaatasin, tundus mulle, et nägin teda hambaid krigistamas.
***
"Miks sa Shane'ile nii vastu oled? Ta on mind ju vaid aidanud." Olin just oma riidekapi läbi sorimisega lõpetanud. Jake istus minu voodi serval, jälgides vaikides minu tegemisi.
"Ma ei usalda madusid," ütles ta kuivalt.
Kergitasin kulmu. "Miks siis? Kas selle pärast mida sa neist mulle rääkisid?"
Jake viskas pilgu maha. Rääkides oli tema toon ikka veel sama tume. "Halvad kogemused," vastas ta lühidalt.
Võtsin istet tema kõrval, proovides talle silma vaadata. "Sa siis ei usalda Shane'i, sest sul oli kunagi mingi maoga halb kogemus?"
"Maod ja sisalikud on ühed, kes enim oma teistest üleolekut ära kasutavad. Mul on õigus neid mitte usaldada. Võid Shane'ilt üle küsida, kui soovid." Viimase lause ta peaaegu sülitas välja. "Ja see oli surmalähedane kogemus," lisas ta veel hetke pärast.
Vaikisin veidikeseks ajaks. Varsti tõusin uuesti püsti, et oma viimased asjad kokku panna. Mõneks ajaks tuleb mul Shane'i juurde minna. Jutuajamine Night Pack'is venis veel üsna pikaks. Kuigi väga vastumeelselt, nõustus Jake viimaks, et Shane'il on õigus. Aga siis tuli veel asjad minu vanematega ära rääkida. Ma pean ütlema, et lõpptulemus üllatas mind. Minu vanemad nõustusid seniks sõitma meie sugulaste juurde, Blue Mist'ist üldse eemale. Meie kodus ei olnud enam nii turvaline. Shane väitis, et nad oleksid samuti saanud laagrisse tulla, aga ema ja isa arvasid, et seda kõike on juba liigagi palju. Minna mõneks ajaks elama kohta, kus oled igapäevaselt savannalastega ümbritsetud, ei olnud nende arvates parim idee.
Tõmbasin oma mitte väga suure reisikoti luku kinni. Ma ei tea, kui kauaks ma sinna pean minema, kuid ma ei tahtnud väga palju asju kaasa võtta. Ja kui kõik pakitud oli, hingasin tugevalt sisse-välja, ning heitsin veel ühe pilgu oma toale. Jäin mõtlema, et kui me poleks Nicole'iga sel ööl sinna peole läinud, ei teaks ma praegu tõenäoliselt savannalastest. Ma elaksin oma tavapärast elu siin emaga kahekesi. Isa oleks alles tööl. Rudy oleks vist nagunii lahkunud, kuid siis ei teaks ma selle tõelist põhjust. Ja Nicole oleks ikka veel Jake'i armunud. Nüüd aga pidin kes teab kui kauaks minema kuhugi savannalaste laagrisse, samas kui minu vanemad viibivad samuti kodust eemal, sest vastasel juhul oleks oht saada hüäänide poolt maha murtud. Ja Jake...
"Aga mis sinust saab?" küsisin, kui toast lahkusime. Mulle meenus, et me polnud tema kohta veel midagi arutanud.
Jake pööras pilgu kõrvale. Peaaegu nagu vältimaks minu pilku. "Mul on senikaua oma asju, mille eest pean hoolt kandma."
"Mida?" küsisin, segaduses. "Mille eest sa hoolt pead kandma? Ja kas need hüäänid mitte ei püüaks ka sind leida?"
"Üksinda on mul kergem neid vältida. Ja ma tean, mida ma pean tegema," vastas ta täiesti enesekindlalt.
Tahtsin veel küsida, kuid minu vanemad tulid meile maja esiukse juures vastu. Nad olid end samuti juba valmis seadnud.
"Ära unusta mulle helistada. Igal õhtul." Nende sõnadega tõmbas ema mind oma kallistusse.
"Ma ei unusta," lubasin.
"Ja vaata, et sinuga midagi ei juhtu."
"Ma saan hakkama," kinnitasin.
Isa andis mulle ka ühe kiire kallistuse, pöördudes seejärel Shane'i poole, kes oma auto juures seisis. "Loodan, et täidad oma lubadust. Ma ei tahaks, et Selina valedesse kätesse jääb."
"Selinaga ei juhtu midagi," lubas Shane, võttes vastu minu koti, et see oma autosse panna.
Ema ja isa jätsid veelkord hüvasti ning juba istusidki oma autosse. Ja varsti olid nad läinud. Ma pöörasin pilgu uuesti Jake'ile, leides ta minule otsa vaatamas. Tema silmis oli märgata natuke nukrust.
"Kuhu sa siis jääd nii kauaks," küsisin vaikselt.
Jake põimis oma käed minu ümber, andes mulle pehme, kuid liiga lühikese suudluse. "Minuga on kõik korras. Ära selle pärast muretse."
"Aga sa tuled ju vähemalt mind vaatama? Sa ei saa nii kauaks eemale jääda." Avastasin, et ma peaaegu sosistasin. Ma ei tahtnud temast liiga kaua lahus olla.
Esialgu ta vaikis, ent siis kuulsin teda tasaselt ohkamas. "Ma vaatan seda asja."
Ta vaatab seda? Tõmbusin piisavalt tagasi, et talle otsa vaadata. Enne kui aga küsida jõudsin, tuli Shane lähemale.
"Selina?" küsis ta, kontrollimaks kas olen valmis.
Ma noogutasin. "Jah, aga... Jake..."
Just sel hetkel keeras tee servale must Ford pikap. Jake surus kiire suudluse minu otsaesisele ja vaatas mulle silma. "Hoia end," lausus ta vaikselt, ent sügava siiruse ning armastusega. Aga tema silmis oli ikka näha seda nukrusevarjundit. Siis juba lasi ta minust lahti, karates ühe kerge hüppega pikapi kasti. Auto hakkas viivitamatult sõitma, ning kuni see veel meie vaateväljas oli, olid meie silmad kinnitunud üksteise omadele.
Kas ta püüdis midagi minu eest varjata? Mul polnud aga aega sellele edasi mõelda, sest juba kutsus Shane mind enda autosse. Tegin ühe sügava hingetõmbe ning sisenesin tema Aston Martinisse.
Esialgu me mõlemad vaikisime. Ma küll käisin seal laagris oma kehast lahkudes, ent ma pole päris kindel, kui kaugel see tegelikult oli. Proovisin jälgida silte millest möödusime, kuid need ei öelnud mulle midagi.
"Kas hüäänid minu vanemaid ei pruugi jälitada?" küsisin viimaks. Ma polnud varem sellele mõelnud.
"Nad tahtsid ju siiski sind," ütles Shane. "Kui nad ei tea, kuhu sinu vanemad suundusid, on neil hiljem ka raskem jälgi ajada. Pigem proovivad nad leida sind, kui et sinu vanematele aega kulutada. Kuid ma tean üht pistrikut, kes oli nõus nendega märkamatult kaasa minema."
Tundsin seepeale veidike kergendust. Kuid oli veel asju, mis mind muretsema panid.
"Ma poleks arvanud, et minu vanemad sellise asjaga nii kergelt leppisid," laususin natukese aja pärast.
"See kõik, mida nad täna nägid, võis neid mõjutada," arvas Shane.
Kehitasin õlgu. Mulle meenus siis ka see, et nad ei olnud maininud minu ja Jake'i koosolemist. Võibolla mul ei tasugi selle pärast nii-väga muretseda.
Shane pani vist tähele, kuidas ma hoolega teesilte jälgisin. Ta naeratas õrnalt. "See pole väga kaugel. Varsti oleme seal."
Noogutasin tagasihoidlikult. Me olime Blue Mist'ist juba väljas ning kõik mida ma peale pika sirge maantee nägin oli tihe mets. Kuid varsti võttiski Shane hoogu maha, pöörates ühele metsa vahele viivale kruusateele. Alles nüüd nägin esimest korda silti, mis mainis Samara küla.
Peagi hakkasid paistma ka esimesed majad ning varsti olime juba peaaegu nagu ühe väikelinna elumajade rajoonis. Kui ma siin käisin oli olnud öö, ning peale laagri ei olnud ma palju rohkemat tähele pannud. Nüüd aga seda küla paremini nähes tundus see väga kena paik elamiseks. Majad olid üldiselt kahe korruse ja paraja aiaga, täis erinevaid dekoratiivtaimi.
Viimaks pööras kurv vasakule, ning mööda laia kurvi meie ees jooksis pikk kokkuehitatud majade rida. Majad olid punastest tellistest ja kolme korrusega, peaaegu nagu korterid kuid samas ka mitte. Hetk hiljem meenus mulle, et olin neid näinud ka oma eelmisel visiidil siial laagrisse.
Shane tõmbas auto punase majadeploki kõrvale väikesele parkimisplatsile. Ta väljus autost, mina tagasihoidlikult järgimas tema eeskuju. Shane võttis minu koti enda kätte, ning palus mul talle järgneda.
"Osad lastest ööbivad siin majas," rääkis Shane, kui me esiukse poole suundusime. "Osad magavad ka väljas oma onnides, kuid talveks on ikka maja täis. Praegu on aga enamus ruume tühjad."
Sisse astudes oli meie ees trepp järgmistele korrustele. Trepi külgedel viisid koridorid mõlemas suunas. Arvatavasti olid need kokkuehitatud majad kõik ühe koridoriga ühendatud. Shane juhatas mind üles teisele korrusele. Seal suundus ta vasakusse koridori. Ja nüüd nägin, et mul oli õigus olnud. See meenutas mulle peaaegu nagu kooli. Pikal koridoril olid mõlemal küljel teatud vahede tagant uksed. Kui me edasi läksnime, nägin, et mõned olid kaunistatud kleepsude või postritega. Shane juhatas mind võibolla kuhugi poole koridori peale, enne kui ta ühe ukse taga peatus. Ta võttis taskust võtme ning avas luku. Nüüd meenutas see juba hotelli.
Ta tõmbas ukse lahti ja me astusime sisse. Leidsin end väikesest heledate seintega ruumist, kuhu kuulus voodi, mis oli peaga vasaku seina vastus, madal öökapp voodi kõrval, kirjutuslaud vastasseinas oleva akna all ja peaaegu laeni ulatuv kapp parema seina ääres, kohe ukse juures. Voodist siinpool oli seinas uks, mis viis tõenäoliselt vannituppa.
"Nagu peatuksin kuskil hotellis," laususin, vaadates toas ringi. See paistis täiesti elamiskõlblik. Ei mingit pragunevat värvi, veeplekke laes ega muud taolist. Pigem oli see nagu hiljuti renoveeritud.
Shane naeratas. "Ma loodan, et sulle hakkab siin meeldima."
Vaatasin võtit, millega ta ukse avanud oli. Ma ei mäletanud, et ta selle vahepeal kuskilt võtnud oleks. "Sa nagu oleks teadnud, et tulen," laususin, viibates võtmele.
"Ei, see on varuvõti. See avab kõik uksed siin." Ta pistis selle taskusse tagasi. "Ma toon sulle kohe õige võtme. Peale seda võin näidata, kus köök asub."
Ma noogutasin ning ta suundus uksest välja. Kuigi ta sulges ukse enda järel, kuulsin tema samme eraldumas, kuni olin täielikus vaikuses.
Hingasin sügavalt sisse ja vaatasin veel toas ringi. Istusin voodile. Tundus päris mugav. Siis jäi minu pilk pidama aga aknal, ning ma tõusin, et vaadata välja. Tõmbasin ruloo üles, ning kohe lõi päikesevalgus toa särama. Tõstsin käe silme ette varjuks, et need märjaks ei läheks. Mulle avaldus vaade maja taga olevale laagriplatsile, mida olin näinud ka tol ööl. Ainult et nüüd paistis see palju suurem ja värvilisem. See oli lai metsaga piiratud ala, kuigi ka platsil oli puid päris palju, mis enamuse alast päikese käest varju jätsid. Vanade kõrgete ja kõverate puude küljes oli palju turnimisköisi, ning paljude puude otsas oli näha väikeseid onne. Kuid ka maas oli mitu väiksemat puust majakest. Need olidki siis tõenäoliselt siinsete laste 'eluruumid'.
Juba hetk hiljem kostus kuskilt laste hääli. Venitasin veidi kaela, ning minu vaatevälja ilmus kaks noort tüdrukut - võibolla kuskil kaheteist aastased, - kes suundusid laagriplatsi serval päikese käes olevate välilaudade poole. Nad rääkisid ja naersid omavahel, kuid nende sõnu ma ei kuulnud.
Natuke hiljem kostus juba rohkem hääli ja ma sain aru, et nad tulid just siit samast majast. Ühtäkki tundsin end ka natuke ebakindlalt. Lapsi oli siin päris palju. Kõige nooremad juba kuskil seitsme aastased, kuid tundus et oli ka minust veidike vanemaid. Ning ei läinud kaua, kui oli juba märgata, et need ei olnud tavalised lapsed. Näiteks kaks noort poissi jooksid kohe kaugemale puude vahele, ning hetk hiljem oli näha vaid mingisuguseid kahte väikest halli looma pikkade triibuliste sabadega. Nad olid nii kiired, et ma ei jõudnud õiget pilkugi neile heita, kuid võimalik, et need olid leemurid. Aga muidugi ei olnud nemad ainsad, kes välja paistsid.
Kuidas ma nende vahele ära sobin? Nad saavad ju aru, et ma olen inimene? Olin veidi närviline, sest mul polnud aimugi, kuidas nad mind kohtlevad. Ja kas oli ikka hea idee siia nii paljude noorte savannalaste keskele tulla?
Uks avati ja Shane ilmus ukseavas nähtavale. Ta märkas minu reaktsiooni siin akna ääres ning saatis mulle lohutava naeratuse.
"Sa harjud sellega ära," lausus ta, ulatades mulle väikese võtme. "Nad on kõik väga hea seltskond. Ei tasu muretseda."
Noogutasin, lootes, et tal on õigus.
"Nad tulid just köögist. Kui sul ka kõht tühi on, võime samuti seal peatuda. See on nüüd enam-vähem tühi."
Ohkasin ja noogutasin. Ma sain täna ainult hommikul enne kooli süüa. Ja nüüd oli kell natuke neli läbi. Ma ei olnud tähelegi pannud, kui näljaseks ma vahepeal läinud olin.
Me lahkusime minu ajutisest toast, ja kui olin ukse lukustanud, järgnesin Shane'ile tagasi treppide poole.