Suurte silmadega vahtisin Jake'ile otsa. Tema jagas minu ehmatust. Tundsin tema haaret minu õlgade ümber tugevnevat.
"Me jäime hiljaks," sosistasin nii vaikselt, et vaevu ka ise seda kuulsin. Siiski sain aru, et minu hääl väriseb.
Jake raputas pead, tema pilgus ühel hetkel varjund raevukusest. Äkilise pöördega ümber keerates astus ta aknale lähemale, kuid mitte täiesti selle ette.
"Võibolla on meil veel aega," ütles ta mõne sekundi möödudes, haarates minu randmest ning juhatades mind kiiruga elutuppa.
"Kuulsite seda?" küsis ema, kui me nende vaatevälja ilmusime. "Peaaegu nagu..." Ta katkestas end, astudes ühtäkki välisukse poole.
"Ei, ema! Oota." Sain ta pidama enne, kui ta ukseni oleks jõudnud. Nüüd vaatas ta mind kummalise pilguga.
"Kas midagi on lahti?" küsis ta käed vaheliti asetades.
"Ema, ja isa..." Vaatasin huulde hammustades korda-mööda nende mõlema poole. "Me peame teile midagi rääkima." Ma ei oska öelda, kas olin rohkem närvis hüäänide, või oma vahematele saladuse avaldamise pärast.
Jake sammus kübetki vähem närvilisemana välisukse juurde, ning paistis seal midagi kuulatavat. "Ma ei usu, et pikaks seletuseks aega on," kostis ta toonitult. "Me peame siit minema saama."
"Oot, oot nüüd," sekkus isa vahele. "Kas keegi võiks täpsustada mis toimub? Ja Selina, sinu emal oli õigus. Miks sa koolis ei ole?"
"Isa, me..." hakkasin vuristades rääkima, ent mulle segas vahele järjekordne haugatus. Ja see paistis peaaegu nagu tulevat täpselt ukse tagant. Ma nägin oma silmadega, kuidas Jake aina rahutumaks muutus. Ta vaatas minu poole, tema pilgus valu. Ja ma taipasin ka ise: kui hüäänid siin on, siis kuidas me põgeneme?
"Mis asi see seda häält teeb," ümises ema omaette, astudes akna juurde. Tundsin jahedat värinat endast läbi jooksmas.
"Ema, oota, ma seletan..." Püüdsin samal ajal leida sõnu, kuid midagi ei tulnud mulle pähe.
Siis kostus peenike kiljatus, ema pärani silmad kinnitunud millelegi meie õues.
"Kas see on... h-hüään?"
Isa jooksis kohe tema juurde, pilk sama segaduses. Ning nähes väljas sama mida nägi ema, ilmus sinna kohe ka ehmatus.
"Mis siin toimub?" ütles ta omaette. "Kust nad tulevad? Kas kuskilt tsirkusest pääsenud või... Me peame sellest politseisse..."
"Sellest poleks kasu," teatas Jake, just enne kui mina midagi öelda proovisin. "Selline kõne suunatakse politseis savannalasest ülema poole. Ning tema ei võtaks sellega midagi ette."
Samal ajal kui mina pingule tõmbusin, vahtisid minu vanemad Jake'i nagu oleks too segane.
"Mis, savannalased? Millest..."
"Nad ei võta midagi ette? Miks?" karjatasin ehmatusega, katkestades isa jällegi.
"Looduse reeglid on erinevad inimeste omadest," vastas Jake mõrult.
Ma olin kui paigale naelutatud. Kas me siis ei saagi majast lahkuda? Kas me oleme täielikult ümber piiratud? Kas nad tapavad meid kõiki? Pisarad tahtsid vägisi mulle silma kippuda. Minu vanemad nõudsid meilt ikka veel seletust, ning Jake'i poole vaadates nägin, et tema oli sama nõutu kui mina.
Kriipimisheli vastu ust pani meid kõiki võpatama. See oli nagu keegi tõmbaks laisalt oma küünistega üle ukse külje. Ja sellele helile järgnes kellegi poisi hääl.
"Kop, kop! Ma tean, et te olete seal. Andke tüdruk üle ja teised jäetakse selleks korraks rahule," ütles hääl aeglaselt ja rahulikult. Ma tõmbusin veelgi enam pingule ning minu kurgust tuli kuuldavale tasane nuuksatus.
Mõlemad minu vanemad pöörasid oma ehmunud suured silmad minule. "Jumal küll," sosistas ema, minnes aeglasest aina kiiremaks. "Kuhu sa end seganud oled?"
Paistis, et isa oli tahtnud küsida seda sama, ja tema pilk vilksatas samas ka aknale, kust nad just hetk tagasi hüääne vabalt meie aias jooksmas olid näinud.
Tundsin Jake'i toetavaid käsi enda ümber. Tõstsin oma pilgu, leides end talle silma vaatamas. "Nad ei saa sind kätte. Ma ei luba seda," sosistas ta.
Põimisin oma käed kallistuseks ümber tema keskkoha. "Mida me siis teeme," küsisin vaikselt, püüdes hääle puhtana hoida.
"Teete seda omal moel? Tüüpiline. Aga olgu siis," kostus hääl teisel pool ust. Tundsin Jake'i lihaseid pingule tõmbumas. Tulle tundus, nagu püüaks ta urinat tagasi hoida.
Üleval korrusel kostus vali klaasi klirin. Lühikeseks hetkeks jäime kõik liikumatuks.
"Nad tulid sisse," teatas Jake äkki, tirides end minust lahti.
Minu pilk liikus trepile. "Jake? M-Mida me nüüd..."
"Me peame siit lahkuma," kostis ta äkki tõsise tooniga. Ta haaras minu randmest, tirides mind välisukse juurde. "Tulge," hüüdis ta, vaadates minu vanemate poole, kes jäid hetkeks segaduses pilguga sinna seisma. Minu sees väänles hirm, et nad ei tulegi. Kuid siis, ilma ühegi sõnata, astusid nad meie juurde.
"Mida sa teha plaanid?" küsisin Jake'ilt.
"Minu auto on pargitud siia lähedale. Jookske nii kiirelt kui suudate ja minge sisse, kuni mina..."
"Ei!" hüüatasin, minu näol puhas õudus. "Nad võivad sulle haiget teha. Või sind tappa!"
Vastu vaidlemise asemel asetas ta kiire suudluse minu laubale. "Ma saan hakkama," sosistas ta. Seejärel kuulatas hetkeks, avas ukse ja samal ajal hüüdis meile, et jookseksime.
Ukse avanedes nägin eemal tee serval kaht hüääni, hambad paljastatud pigem õelas naeratuses, kui nad pead meie poole pöörasid. Ja siis nägin neid ka mujal, seismas kaugemal meie aias ja üle tee metsa all. Ja neid oli palju. Tundsin oma sisemust kokku tõmbumas. Kuid auto ei olnud väga kaugel.
Minu kergenduseks reageerisid mõlemad minu vanemad piisavalt kiiresti, ning ilma ühegi küsimuseta kiirustasid auto suunas. Vaatasin üle õla, nähes Jake'i laienenud pupillidega. Ta sööstis meile lähima hüääni suunas, hiiglaslikud kihvad paljastatud raevuks urinas. Tundsin oma keha pingule tõmbumas. Aga mitte sellest, et nägin Jake'i sellisena. Ma kartsin, et ta saab viga. Ent ma ei saanud pidama jääda. Minu ema käsi oli klammerdunud minu õlale ning ta tiris mind kaasa. Vastu tahtmist pöörasin pilgu Jake'ilt ning jooksin.
Jooksime isegi siis, kui need samad kaks hüääni meile küljelt lähenesid. Jooksime ka siis, kui Jake neile ette sööstis, paisates nad meist eemale. Ma tundsin oma ema võpatamas. Mida iganes minu vanemad olid arvanud siis, kui Jake oli rääkinud oma plaanist ja käskinud meil joosta, ei olnud see arvatavasti midagi sellist, mida nad nägid nüüd.
Autoni oli veel veidi alla kümne meetri. Ma kuulsin judinaidtekitavat moonutatud urinat ning ei saanud end takistada tagasi vaatamast, ainult et näha Jake'i lebamas maas, üritamas püsti saada, suur verine haav tema küljel nähtav tema rebenenud särgi alt. Minu jalad lakkasid liikumast, olles piisavalt tugevalt paigal, et tirida ka ema peatuma.
"Jake!" hüüdsin hirmunult, leides end sööstmas tema poole. Ent käed peatasin mu. Minu isa, ma taipasin, ent ma võitlesin edasi. Pisarad hägustasid minu pilgu. Hüäänide pilkav naer kostus kusagilt lähedalt. Kusagilt meie kõrvalt. Kuid ma ei pööranud pead, et näha selle täpsemat asukohta. Minu pilk oli kinnitunud Jake'ile.
Vali kummide vilin oli midagi, mida ma ei oodanud. Valjud paugud, ning ma kuulsin oma ema ehmatusest kiljatamas. See püüdis minu tähelepanu. Ja ma jäin vaatepildist tummaks. Ma ei tea täpselt, kas tänulikkusest või üllatusest.
Must Ford pikap oli seisma jäänud keset teed. Jake'i sõbrad hüppasid kartmatult auto kastist alla, igaühel käes mingit laadi püstol. Nii nägid nad välja nagu mõni tänavajõuk telekast.
Käis veel mitu lasku, millele järgnesid niutsatused. Hüäänid kargasid Jake'ist eemale, kes end valule vaatamata püsti ajas. Ka tema paistis oma sõprade kohalolust üllatunud, ent ei raisanud aega küsimustele. Keegi neist viskas talle midagi. Jake püüdis selle kiirelt kinni, ning ma nägin tema silmis äratundmist, kui ta haaras relva õiges asendis oma kätte. Miks üllatas pilt temast relvaga mind enam, kui kassi silmade ja kihvadega?
"Teie, kobige autosse," hüüdis üks poistest meie poole, osutades relvaga nende autole.
Minu vanemad jällegi ei esitanud küsimusi. Auto uksed avati ning nad istusid sisse. Mina jäin aga uksel pidama.
"Jake!" hüüdsin, kutsudes teda samuti.
"Minge!" hüüdis ta vaid vastu, enne kui urina saatel lähenevale hüäänile ähvarduse saatis.
"Aga..."
"Kõik ei mahu autosse," vastas ta kiirustades. "Me tuleme järgi."
"Selina, kiirusta," kuulsin oma ema vaikset häält. Surusin huuled kitsaks kriipsuks kokku ning istusin sisse.
"Aron, sa tead kuhu minna," hüüdis üks jaaguaridest poisile, kes oli jäänud pikapi rooli. Too vaid noogutas ning vajutas gaasile, kiirustades sealt minema. Alles nüüd oli mul võimalus paremini vaadata, kui ümber piiratud me olime. Tänu tulirelvadele õnnestus neil hüääne siiani vaid autost ja neist endist eemale hoida. Ja kui me veidi eemaldunud olime, nägin tõelist võitlust algamas. Ja mitte vaid relvadega. Siis pöörasime ümber nurga, ning ma ei näinud neid rohkem.
Märkasin meie autojuhti - Aronit - tihedalt tagavaatepeeglisse vaatamas.
"Kuhu me läheme?" küsisin peale mõnehetkelist vaikust.
"Night Pack'i," vastas ta vaikselt. "Hüäänid ei pääse sinna."
Ma küll ei kujutanud ette, kuidas neid sinna sisenemisest tagasi hoida, ent ei hakanud ka küsima.
"Kust te teadsite meie juurde tulla?" pärisin selle asemel.
"Me põrkasime kokku kahe vööthüääniga," seletas ta monotoonselt, pilk ikka veel vilksatamas tahavaatepeeglile.
"Dace ja Codie?" küsisin, kuid mul ei olnud vastust sellele küsimusele vajagi.
"Selina, kas sa palun seletaksid mis toimub?" küsis isa, märgatavalt püüdes tooni ühtlasena hoida. "Kes need inimesed, või loomad, on?"
"Ma luban, et seletan kõik ära," ütlesin vabandavalt, hammustades huulde.
"Me pole enam üksi," pomises Aron ühtäkki. Siis vaatasime ka meie taha, nähes üht rohelist sõiduautot meile kiirelt lähenemas. Ootasin, et Aron vajutaks gaasi põhja, ent selle asemel haaras ta midagi oma istme alt. Püstol. Ta lasi endapoolse akna alla.
"Võta rool," ütles ta mulle.
"Mida?" küsisin oma vanematega nagu ühest suust.
"Ma pean neil rehvid läbi laskma," teatas Aron. "Võta rool."
Ebakindlalt sirutasin mõlemad käed selle poole, minu pilk kinnitunud meie ette, kuid tahes-tahtmata vilksatamas ka Aroni poole.
"Kas nad vastu ei tulista?" küsisin kiirelt.
"Ei usu," vastas Aron, tema toon mitte kordagi näitamas ebakindlust. Ta pistis oma pea aknast välja ja sihtis. Käis paar lasku, ning auto meie taga hakkas kursilt kõrvale kalduma, kuni juht piduritele vajutas. Hetkeks kartsin, et võibolla oli see lihtsalt suvaline auto. Ent siis uksed avati ning välja sööstvad kogud maandusid neljale käpale, joostes teelt kõrvale majade vahele.
"Kuhu nad läksid?" küsisin, minu toonis kostumas hirmunoote.
"Tõenäoliselt, et meid kuskil kinni püüda," vastas Aron, võttes rooli tagasi enda kätte. "Nende ainsaks relvaks peaksid olema nende kiskjalikud omadused. Kuna nad elavad tõenäoliselt ainult oma karjas, ei usu ma, et neil just midagi erilist varuks on."
"Nad on siis nagu inimesed, kes saavad võtta looma kuju?" küsis ema tagaistmelt, tema hääl osaliselt värisev.
"Jah, aga me seletame hiljem täpsemalt," vastasin.
"Niisiis et Jake on üks neist?"
Noogutasin. "Jaaguar."
"Aga... keegi veel? Nicole?"
"Ei," vastasin kiirelt. "Aga Rudy on.
Ema vaikis hetkeks, nagu püüaks seda kõike seedida. "Mida nad sinust tahavad?" sosistas ta siis.
Vaatasin kurvalt tema poole. "Ma hiljem seletan.
Käis vali tümpsatus ja ma kuulsin Aronit vandumas. Siis vaatasin taha. Ja nägin üht hüäänidest auto kastis. Ema kiljatas ning isa tegi tugeva hingetõmbe, kui see täpselt klaasi tagant irvitades meile vastu vaatas.
"Kui sa selle auto ära kriimustad..." kuulsin Aronit omaette vaikselt pobisemas, kui ta järsu pöörde vasakule tegi, püüdes teda maha raputada. Ja siis järsk pööre teisele küljele. Hüään meie taga kaotas tasakaalu, kuid jäi siiski kasti.
Ootamatult hüppas üks hüään meile vastu esiklaasi, purustades selle triibuliseks. See oli piisav, et Aronil juhtimine sassi ajada. Auto lõi külje ette ning jäi pidama. Tõmbusin pingule ja vaatasin, kuidas löögi saanud hüään end kohe püsti ajas ning tagasi meie poole sööstis. Kuid enne kui ta autoni jõudis, kargas miski talle kaela. Minu silmad otsisid ründajat, lootuses näha Jake'i. Et teada, et temaga on kõik korras.
Ründajaks oli aga vööthüään. Haarates hammastega tähnikhüääni kõrist, tõmmati ta kergelt maha.
See pilt püüdis minu tähelepanu, ning liiga hilja panin ma tähele, et minupoolne uks kisti lahti. Ma nägin, kuidas Aron relva tõstis. Tundsin käsi enda ümber. See kõik toimus vaid hetkega. Haare minu ümber oli tugev, käskides kogu õhul minu kopsudest väljuda. Ja siis olin ma juba autost väljas. Ma nägin Aronit siia sihtimas, kuid lasku ei käinud. Mina võiksin hoopis pihta saada. Ma tahtsin küsida, miks ta midagi muud ei tee. Kuid taipasin, et kui Aron tuleks mulle järele, jääksid minu vanemad sinna üksi. Kuid Dace ja Codie, või vähemalt üks neist oli ju seal. Mind kanti eemale kiiresti, ning mitte just palju hiljem leidsin end metsast.
Tõmbasin endasse õhku, valmistudes karjeks, ent käsi blokeeris minu suu. Minu keskkohta pigistati nüüd isegi teravamalt, pannes mind vinguma. Tema haare oli liiga tugev. Tema oli liiga tugev. Rabelemisest ei tulnud midagi välja. Tõstsin aeglaselt silmad, vaadates kellegi võõra poisi näkku. Aga ma ei peagi teda tundma, teadmaks, et ta oli üks hüäänidest. Kui mitte selle järgi, et ta mind just röövinud oli, siis selle õela irve järgi, mis tema näol valitses.