Mõtlesin millal ema peaks koju tulema. Ja kuidas seda seletada, kui ta mu jälle Jake'iga leiab? Tegelikult peaks Jake üldse tagasi minema. Ma ei taha olla poisiga kes on mõrvar. Või kes on olnud mõrvar. Aga avastasin, et praegu ei tahtnud ma teda minemas näha.
"Sa ei mängi praegu minu mõtetega, ega?" küsisin üles tema poole vaadates. Olin vahepeal kuidagi tema kaissu libisenud.
"Ei," vastas ta minu juukseid siludes. "Miks sa nii arvad?"
"Vahet pole," vastasin, vaadates uuesti kaugusesse.
"Ütleme siis nii, et sa tunneksid seda, kui ma seda teeks."
"Ma ei tundnud midagi eelmisel korral."
Tema näole tekkis kaval muie. "Sa olid liiga hõivatud, et midagi tähele panna."
Punastasin ja vaatasin maha, proovides seda siis varjata.
"Aga ma polegi sinult veel küsinud, et... mis sinu jalaga juhtus?" katkestas ta mõne aja pärast vaikuse uuesti.
"Kukkusin."
"Ja nii hullusti kohe?"
"See on vaid väike mõra. Aga hei, ma jäin mõtlema, et äkki on olemas selliseid inimesi keda savannalased peaksid kartma või midagi?"
Jake kortsutas kulmu ja vaatas minu poole. "Miks sa seda arvad?"
Kehitasin õlgu. "Kui ma kukkusin, siis see sama Shane leidis mu. Ta viis mind haiglasse ja tagasi koju, ta oli väga abivalmis."
Mõneks hetkeks Jake vaikis. "Kõik savannalased pole halvad. Seda olen sulle varemgi öelnud. Või siis sul lihtsalt vedas."
Ma ei tea isegi, miks ma nii arvanud olin. Mul oli kuidagi tekkinud kujutlus, et kui isik on nii heatahtlik, ei saa ta olla savannalane. Mulle jõudis nüüd ka kohale, et see sama mõte võis olla üks peamisi põhjuseid, miks ma Rudy peale vihaseks sain.
"Aga mis loom Rudy üldse on?" Mulle meenus, et ma ei teagi seda veel.
"Sa pole temalt küsinud?"
Raputasin pead. "Meie jutuajamine ei läinud just parimat teed."
"Te peaksite siis ära leppima. Saaksid temalt ise küsida."
"Miks sina ei või öelda?"
"See pole minu asi sulle öelda."
Kortsutasin kulmu. "Seda oled sa mulle enne ka öelnud. Aga miks siis?"
"Nende liik on igaühe enda asi. Ja kui ta on nõus sulle ütlema, siis teeb ta seda ise."
"Aga Rudy on minu parim sõber, ma peaksin teadma," vaidlesin vastu. "Pealegi, sa ju ütlesid mulle Melany kohta."
"Ja just sellepärast et ta sinu sõber on, peaksidki sa tema soovi austama. Melanyt sa nii hästi ei tea, mistõttu pole ka vahet, et tema teisest poolest tead. Sama hästi võin ka öelda, et umbes pool meie kooli jalgpalli meeskonnast on kaeluskarud. Sa ju ei ole nendega lähedane."
"On see mingi viisakus teie vahel, või sinu enda loogika?"
"Mõlemat," vastas ta naeratades.
Mõneks ajaks laskus meie vahele uuesti vaikus. Mõtlesin jälle üle, kuhu ma end seganud olen. Minu ümber on mingid kujumuutjad, nende pärast on minu sõprus Rudyga ohu äärel. Siin olid mingid hüäänid, kes nägid mind Jake'i aitamas... Kas nad tahavad mulle ikka veel kätte maksta, nagu Jake maininud oli? Ja siis veel see, et ma praegu siin Jake'i käte vahel...
"Kas sa usaldad mind?" küsis ta äkitselt, katkestades minu mõttelõnga.
"Ah... Mida?"
Ta vaatas alla minu poole. "Kas sa usaldad mind?" kordas ta.
"Ee... Ma ei tea... Mis siis?" See asi kõlas kuidagi kahtlaselt.
"Ma tahaksin sulle midagi näidata. Aga see võib sind endast välja viia."
Tõmbusin veidi tagasi, et talle paremini otsa vaadata. "Millest sa räägid?"
"See on seotud mõtetega mängimisega. Kuid kui sa mind usaldad, siis tead et ma ei teeks sulle halba."
Ma ei teadnud mida öelda. "Ma... tõesti ei tea," vastasin kõhklevalt.
"Ma avaldaksin sulle väikese saladuse. See 'mõtetega mängimine' ei ole tegelikult savannalaste mingisugune eriline võime. Seda saavad sama hästi teha ka inimesed."
Vahtisin talle nüüd tummalt otsa. Mida ma siis tegema peaks?
"Savannalastel tuleb lihtsalt oskus seda kasutada sünniga kaasa. Inimesed oskavad seda vaid siis, kui keegi seda neile õpetab."
"Ja sa tahad seda mulle õpetada?"
Ta kehitas õlgu. "Paari asja võibolla näidata."
"Aga mida ma selle oskusega peale hakkan? Miks ma peaksin kellegi... mõtteid lugema või ma ei tea." Kuigi see kõlas ahvatlevalt.
"Mõtete lugemine või kontrollimine pole ainus mida sa teha saaksid," vastas ta naeratades. "On veel üks põnev asi ja seda ma sulle näidata tahaksingi."
"Ma pole kindel... Ma ju ei tea mis see on."
"Sellepärast ma küsingi, kas sa mind usaldad."
Vaikisin tükiks ajaks. Kas ma usaldan Jake'i? Nagu ma ütlesin, ma pole kindel. Viimasel ajal on tema käitumine tõesti muutunud ja paistab nagu ta hooliks minust. Ja kui mul neid oskuseid ka vaja pole, kes ütleks ära taolistele üleloomulikele võimetele?
"Võibolla... Saad mulle äkki näidata kõigepealt?"
Ta naeratas. "Lähme parem sinu tuppa."
Olin ma talle siis just oma nõusoleku andnud? Igatahes läksime juba trepist üles ja kohe olimegi minu toas. Jake lasi mul istuda minu voodi servale.
"Ma näitan, mida ma mõtlen selle all. Ja ma tean, et sa ei reageeri sellele just ükskõikselt. Kuid ma luban sulle, et sinuga ei juhtu midagi."
Tundsin end juba veidi närvilisena. Jake ise oli laskunud ühele põlvele, nii et ta oli täpselt minu ees. Ta pani oma käed minu pea külgedele ja palus mul silmad sulgeda. Ma ei tea, kas oleksin pidanud nõustuma kogu selle asjaga, kuid ma tegin nagu ta ütles. Möödus mitu sekundit ning midagi ei paistnud olevat muutunud. Läks veel mõni lühike hetk, enne kui ma aru sain, et ei tunne oma keha. Siis juba avastasin, et ma ei hinga. Proovisin kiiresti õhku ahmida, kuid oli tunne, nagu mul polekski keha mida kontrollida. Aga ma ei hakanud ka lämbuma. Tundsin end täiesti tavalisena, kui muidugi välja arvata see, et ma iseennast üldse ei tajunudki. Mõtlesin, kas ma vähemalt saaksin midagi näha, aga mulle meenus et ma ei saa ka silmi avada. Kuid kuulmine oli mul alles. Ja... haistmine? Ma ei hinganud, kuid tundsin õrnu lõhnu, mida ma kirjeldada ei oska.
"Olgu, see on nüüd valmis. Aga palun, püüa rahulikuks jääda," kuulsin Jake'i häält. Kuid ma kuulsin teda natuke teisiti. Nagu palju teravamalt ja puhtamalt. Panin just ka tähele, et ma tunnen nüüd ümbritsevat. Ma ei tunne ikka veel oma keha, kuid tunnen nagu mingit pinda enda all. Ja enda peal.
Pimedus kadus, kui minu ümbrus liikus. Esimene asi mida märkasin, oli see et minu nägemisega oli midagi lahti. Ma nägin kõike. Ma mõtlen, et ma ei näinud vaid enda ette, vaid igas suunas, nagu minu keha oleks silmi täis. Kuid siis hakkasin vaatama, kus ma olen. See oli nagu puur, või midagi taolist, aga...
Ma nägin Jake'i, ning mul läks hetk aega, enne kui ma asjadele rohkem pihta sain. Aga see ei saa ju võimalik olla? Ei... see... Tundsin juba, kuidas ma hakkasin endast välja minema, nagu ta oli öelnud. Hakkasin rabelema, püüdes välja saada. Ma ei olnud puuris, vaid tema peopesade vahel. Praod tema sõrmede vahel paistsid minu jaoks piisavalt suured, sest nagu ma aru sain, pole mul enam keha. Kuid miski nähtamatu kiht hoidis mind justkui tagasi. Togisin vastu tema sõrmi, püüdes välja saada. Ma sain küll liikuda, kuid kuna mul polnud keha, pole mul aimugi kuidas. Ma ei saanud ennast ka vaadata, sest mul vist ei olnud jäsemeid ka.
"Selina, rahu, palun. Ma ei tee sulle halba. Pean sind vaid kinni hoidma, sest kuni sa veel piisavalt ei tea, võid endale suure karuteene teha."
Vahtisin talle nüüd otsa. Tahtsin temalt küsida, mis siin toimub, aga ma ei saanud rääkida.
Ta läks voodi juurest eemale. Muutusin seepeale jälle rahutuks, kuid ta viis mind vaid peegli ette, kus tema sõrmede vahelt nägin ennast peegelpildis. Seda pilti vaadates jäin mõneks hetkeks täiesti liikumatuks. Olin väike värviline hõljuv valgusekera tema pihkude vahel. Hetkel oli see - või mina - peamiselt punane, sinakad ja lillakad laigud libisemas ergu punase vahel. Natuke oli näha ka helerohelist ja kollast liikumas väikeste laikude või täppidena, ja ülejäänud värve oli juba palju vähem. Kokku liikusid need värvid nagu õli seebimullil.
"See oled sina," ütles Jake vaikselt, seejärel pöördus ta ümber, et näeksin tagasi voodi poole. Seal ma lebasin, voodil pikali. Ma peaaegu nagu magasin, kuid ma ei hinganud. "See on vaid sinu keha. Ja ära muretse, ma panen sind tagasi."
See oli nii imelik. Ma polnud kindel, kas see on uni või mitte. Aga see tundus tõeline. Liigagi tõeline, sest minu meeled paistsid olevat nüüd isegi tugevamad. Palju tugevamad kui inimkehas olles.
"Oled nüüd rahulikum?" küsis Jake.
Vahtisin talle vaid otsa. Kuidas ma tema arvates vastama peaksin?
Paistis et ta mõtles samale asjale. Ta pööras mind tagasi peegli poole, suurendades veidi oma sõrmede vahet, et paremini näeksin. Esimese asjana püüdsin sealt läbi tungida, aga see ei õnnestunud. "Ma hoian sind sinu enda pärast kinni," ütles ta seepeale uuesti. "Sa tahad ju oma kehasse lõpuks tagasi?"
Nüüd jäin kohe liikumatuks.
"Olgu siis. Sa saad ka vahetada oma värvi. Proovi kas saad hakkama."
Proovisin. Kuigi mul polnud aimugi, mida ma tegema peaksin. Aga sinakad laigud hakkasid kohe paisuma, kattes peaaegu kogu minu olemuse. Natuke keeruline oli seda ainult hoida. Ka teised värvid kippusid kasvama, tehes minu taevasinise hoopis tuhmiks ja laiguliseks. Punane tahtis just eriti esile tungida.
"Värvi muutmist võivad segada sinu tunded. Sinu olemus on nagu aura, mis võtab värvi vastavalt sinu meeleolule," seletas Jake. "Erkpunane näitab, et sa pole olukorraga rahul. Ning võibolla oled ka vihane."
Väga täppi paned, mõtlesin endamisi.
"Aga teeme nii, et kuna sa rääkida ei saa, vastad värvide muutmisega. Valge on jah, must on ei. Vaata kas saad need värvid kätte."
Proovisin. Musta lähedale sain kiiresti, kuid see mis mul välja tuli, oli pigem tumepruun. Kõik värvid läksid tumedamaks, kuid jäid laikudena siiski paistma. Valgega oli aga natuke raskem. Punased, roosad ja kollased täpid tahtsid ikka ja jälle üle võtta.
"Tee siis lihtsalt hele ja tume," pakkus Jake. "Nii siis, kas tunned end hästi?"
Proovisin kohe nii sügavat musta, kui suutsin. Ta muigas, ning see ei meeldinud mulle. Punane võttis üle.
"Vabandust," ütles ta. "Ma ei mõelnud seda, kuidas sulle meeldib kinni olla. Ma pean teadma, ega sa end ebamugavalt ei tunne või ega ma sulle haiget ei tee."
Lasin värvil aeglaselt heledaks minna. Selles osas tundsin ma end hästi.
"Olgu. Kas sa usaldad mind ikka?"
Värv kiskus vaikselt tumedama poolele.
"Seda on kurb teada," ütles ta vaikselt. "Aga kui sa mõtlema oled hakanud, siis ma võin kinnitada et ma ei loe sinu mõtteid. Sa saaksid sellest kohe aru kui ma hakkaks."
Loodan et ta räägib tõtt.
"Aga ma peaksin sulle nüüd rääkima ka veel sellest, mida ma sulle tegin. Asi on nii, et sa saad lahkuda oma kehast ka ise, minna kuhu iganes sa tahad ja nii. Ja sellepärast see oskus põnev ongi." Ta naeratas. "Aga sel on ka halbu külgi. Esiteks on sinu keha kaitseta. Aga kui seda kuskil varjatud kohas teed ja kui sul vaenlasi pole, ei pruugigi see nii halb olla. Teine on aga see, et mida iganes sa teed, pead olema kindel, et keegi sind kätte ei saa. Nagu mina praegu sind kinni hoian. Sest kui sa juba neil käes oled, siis põgeneda sa enam ei saa. Ainus väljapääs on see, kui nad sind ise lahti lasevad. Ja ma ütlen, sul on väga suur õigus mitte usaldada ka oma lähedasemaid isikuid. Sellises olekus oled sa kõige haavatavam."
Usaldust tema vastu see just palju ei tõsta. Minu punane aura hakkas tagasi tulema.
"Muidugi pole asi nii halb. Kõigepealt peavad nad su ju kätte saama. Ja see pole pole lihtne. Sul pole küll füüsilist keha, kuid see tuleb vaid kasuks, sest siis pole sul ka Maa külgetõmbe jõudu ja sa saad liikuda vabalt. Ning sa oled kiire. Ilma kehata saad ka minna läbi tahkete esemete. Välja arvatud teiste olemuste. Sa ei saa praegu minu käest põgenema, sest minu olemus on kinnitunud ka minu kätesse."
Huvitav kui palju jõudu on vaja, kui talle virutada tahan?
"Aga ma lubasin, et õpetan sind, nii et..." Ta läks tagasi minu keha juurde. "See on tegelikult väga lihtne. Kui ma sind tagasi panen ning sa tähelepanelik oled, peaksid pärast oskama juba ise oma kehast lahkuda ja tagasi minna."
Ta paneb mind tagasi? Hoidku ta siis alt...
Jake hakkas ühtäkki muigama ja vaatas minu poole. Proovisin aru saada milles asi, kuid asjale pihta ma ei saanud.
"Sinu aura räägib sinu mõtetest, see on praegu tumeroheline," ütles ta. "Las ma arvan, sa kavatsed mulle tagasi teha?"
Tõmbusin kohe kirjuks. Või ma siis vähemalt arvan, et nii läks. Me ei olnud enam peegli ees.
"Aga ma jään siis ootama..." ütles ta, asetades mind minu keha laubale. Püüdsin siis teha nii nagu ta oli öelnud ja proovisin tähele panna. Ta hakkas mind vaikselt lükkama ning ma libisesin aeglaselt läbi oma enda naha. See oli nii imelik. Nii ebareaalne.
Kõik minu meeled kadusid hetkega, jättes mind üksinda pilkasesse pimedusse. See oli aga vaid hetkeks. Siis tundsin juba, nagu minu olemust venitatakse minu kehas laiali. See käis kiiresti ning siis juba hakkasin ümbritsevat tajuma. Aga see kõik oli nagu läbi õhukese kile, sest ilma kehata olid minu meeled palju teravamad. Teistmoodi oli vaid see, et ma vist tundsin enda olemust oma kehas. Olen peaaegu kindel, et suudaksin oma kehast uuesti lahti lasta.
Tugev hingetõmme tuli nagu iseenesest. Avasin silmad, aga need olid algul udused, mistõttu pidin palju pilgutama.
"Kuidas end tunned?" küsis Jake, kes istus voodi serval minu kõrval.
Ajasin end samuti istukile, toetudes kätele. Need värisesid natuke, kuid muidu oli kõik hästi. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.
"Sa alles saad minu käest..." pomisesin teda põrnitsedes.
"Aga ma tegin nagu lubasin. Oled ju alles terve."
Andsin talle vastu pead. Ta ei proovinudki seda tõrjuda, kuid erilist mõju ei paistnud see talle ka avaldavat. "Valasid viha välja?" küsis ta hoopis.
Lõin uuesti. Seekord pööras ta pea korraks kõrvale. Olin kasutanud rohkem jõudu. "Võibolla," vastasin.
Ta naeratas ja tõstis ühe käe, siludes sõrmedega õrnalt üle minu põse. "Sa oled väljast sama ilus kui seest, kas tead?" ütles ta meeldivalt naeratades.
Olen kindel, et punastasin praegu. Tema käsi vajus minu puusale, siis pani ta ka teise käe minu ümber, tirides mind õrnalt lähemale. Ja ma ei hakanud vastu. Vahemaa meie vahel oli peaaegu kadunud, tema huuled liikusid minu omadele lähemale. Ma ei olnud kindel, kas ma seda tahan. Või pigam, kas ma peaksin seda tahtma. Kuid ka mina tirisin teda lähemale. Meie huuled puutusid peaaegu kokku...
All korrusel käis ukse paukumine ning ema hääl kostus üles. "Selina? Oled kodus?"
Jake tõmbus eemale ning naeratas. "Ema vist tahab sind."
Ma ei tahtnud lõpetada ja tundsin vastumeelsust, kui püsti tõusin. Leidsin end soovimas, et Jake kasutaks ära järgmist korda, kui uuesti omavahele jääme. Et saaksime suudluse lõpetada. Oh jumal, ma olingi temasse armunud.
Avasin oma toa ukse ja läksin trepi juurde. "Ma olen üleval," hüüdsin emale. Ta jooksis kohe trepini ja ma nägin tema näost, et midagi on valesti. "Mis juhtus?" küsisin murelikult.