Nüüd tundus asi halb olevat. Nicole põrnitses mind kogu tunni aja, millesse ma koguni kolmkümmend minutit hilinesin. Vahetunnil kadus ta üldse ei tea kuhu ning ka järgmistel tundidel ei läinud paremini. Kuni söögivahetunnini ei rääkinud ta minuga kordagi.
Istusin Rudyga sööklalauas kahekesi, heites pilgu korduvalt ukse poole, kuid Nicole polnud siiani tulnud. Minu arvates reageerib ta üle, kuid ma ei ütle seda välja.
"Kas Nicole sulle ütles midagi?" küsisin viimaks Rudylt. Ka tema oli vaiksem, kuid ei jätnud mind nii üksi. Äkki oli asi hoopiski milleski muus, millest mul aimugi pole? Ma tundsin, nagu mulle tehakse ülekohut.
"Ta usub, et jäid Jake'iga meelega kauaks ära. Tead küll. Te olete viimasel ajal rohkem koos olnud."
Ohkasin. Seda oligi, jah, arvata. Äkitselt aga meenus mulle, et mul pole ühtki tõelist põhjust neile öelda. Ma ei saa ju kuulutada, kuidas hüäänid meid taga ajama hakkasid, ning Jake siis jaaguarina mind oma majani juhatas.
"Me eksisime ära," ütlesin oma toitu sorkides.
Rudy silmadest oli näha, nagu ta teaks, et ma valetan. Ent ta vaid noogutas õrnalt ning sõi edasi.
"Jake'i ja minu vahel pole midagi, ausalt." Minu toon oli paluv. Ma ei tahtnud, et nad asjadest nii valesti aru saaks, samas kui mina ei saa tõeseid põhjendusi neile anda. See kõik oli Jake'i süü. Ta võiks mu lihtsalt rahule jätta.
"Jake tunneb seda metsa," kostis ta nii vaikselt, nagu ta ütleks seda iseendale, ning ma vaevu kuulsin seda.
"Miks sa seda arvad?" küsisin kulmu kortsutades.
Ta kehitas õlgu. "Jake elab ka ise metsas, kas pole?"
"Kust mina peaksin teadma," pomisesin, pöörates pilgu lauale.
"Te tulite ju tema ema autoga."
Nii et ta teab isegi, et auto oli Jake'i ema oma? "Kuidas sa tead, et autoga tulime?"
"Ma istusin tunnis akna ääres," vastas ta ükskõikselt.
Ohkasin ning sõin aeglaselt edasi, ilma et mul erilist söögiisu olnud oleks. Ka Rudy ei rääkinud enam, ning ka temal ei paistnud söögiisu olevat. Ma ei osanud aga öelda, mis teda muretsema pani. Tegelikult on ta üldse viimaste päevade jooksul kuidagi teistsugune olnud. Ma ei teadnud ka, kas peaksin temalt selle kohta küsima.
Siis aga lähenesid tuttavad sammud ning vaikse plaksatusega asetati kandik lauale, minu vastas kohale. Nicole istus ükskõikselt laua taha ning heitis minule tühja pilgu, milles oli märgata vägisi kinni hoitud süüdistust. See pilk oli aga lühike, ning midagi ütlemata asus ta oma toidu juurde. Ma teadsin, et tema rääkimist ei alusta, mistõttu pidin seda tegema ise. Ma ei tahtnud Jake'i tõttu oma parimat sõbrannat kaotada.
"Nicole, palun vabandust. Minu ja temaga ei juhtunud midagi sellist... Me lihtsalt eksisime ära."
"Ei ei, pole midagi," vastas ta teeseldud ükskõiksusega. "Ma lihtsalt lootsin, et minu parim sõbranna on piisavalt aus, et ütleb, kui tal poisiga, kellesse mina armunud olen, mingi suhe tekib. Ju ma siis tean sind vähem, kui ma arvasin." Ta ei teinud teist nägugi, ainult tema silmades oli näga viha ning reetmist. Nicole ei vaadanud rääkides minu poole.
"Ma olen aus. Nicole, palun... Jake ei meeldi mulle..."
"Sa ei pea valetama." Tema hääl korraks murdus, kuid ta oskas seda osavalt varjata.
"Ma ei valetagi." Ohkasin. "Nicole, sina oled mulle tähtsam. Me oleme lapsest peale sõbrannad olnud. Ma ei valetaks sulle niiviisi."
Nicole vaatas nüüd minu poole, tema silmis seekord valitsemad kurbus. Olen kindel, et ka tema ei tahtnud mind ühe poisi pärast kaotada.
"Ma luban sulle, et Jake ei huvita mind. Ning kui ta veel mulle lähedale tikub, ütlen talle otse välja, et ta mind rahule jätaks."
"Nii et tema lööb sulle külge?" küsis ta vaikselt.
Kõhklesin hetkeks. "Ma ei teagi, mida ta tahab. Kuid täna metsas ei juhtunud meie vahel midagi. Ma ütlesin, me eksisime ära."
Nicole noogutas, ning siis oli mul tunne, et meie kõigi söögiisu on läinud. Ainult et Rudy viibis nagu kusagil kaugel eemal. Ent arvan, et sain selleks korraks Nicole'i veenda. Ning ma tõsiselt loodan, et Jake seda uuesti ära ei riku.
Sain aru, et peale seda jutuajamist püüdis Nicole juhtunut unustada, ning rääkis minuga nagu varem. Ja kui ma Jake'i koolis nägema juhtusin, eirasin teda täielikult, nagu teda polekski seal. Õnneks ei tulnudki ta minu juurde.
Selleks ajaks kui tunnid läbi said, oli Rudy rahutu olek ning vaikimine mulle liigagi hästi silma jäänud. Kuid just sel hetkel, kui temaga rääkida otsustasin, helises tema telefon. Kui ta kõnele vastanud oli, hoidis ta seda tükk aega kõrva ääres, ilma et midagi öelnud oleks. Ma ei tea, kes temaga rääkis, kuid Rudy ilme järgi ei paistnud see jutt eriti meeldiv olevat. Viimaks vastas Rudy tõsise häälega: "Olen kohe seal," ning läinud ta oligi.
Mis ma siis muud teha sain, kui ise kodu poole suunduda, ning loota, et homme ta ka seletab, mis juhtunud oli. Kuid ma ei jõudnudki kaugele minna, kui Jake mulle jällegi järgi tuli.
"Hei Selina," ütles ta naeratades.
"Mida?" küsisin tüdinud tooniga, kuigi samas veidi eemale tõmbudes, kui ta minu kõrvale tuli.
"Me peame bioloogia töö veel lõpetama. Sellest tuleb plakat koostada."
"Siis tee seda Melany'ga."
"Ma ei usu et meie koostööst palju välja tuleks. Ta ei taha mind enda lähedalegi."
"Mina samuti," vastasin sammu kiirendades, kuid Jake'i see muidugi ei häirinud.
"Kuid sa ei karda mind nii palju kui tema. Ja ma ei usu eriti, et sa ka teda piisavalt usaldad, et saaksite töö kahekesi ära teha," jätkas Jake järjekindlalt. Ja tal oli õigus. Ma ei teadnud Melany't üldsegi.
"See on kõigest koolitöö..."
"... mis on sel kooliaastal tähtis hinne," lõpetas ta minu lause. Pööritasin silmi, kui tema naeratas. Ma küll ei tea, miks Jake'il seda vaja oli, kuid minu jaoks oli see hinne küll tegelikult tähtis.
"Nii et kuidas oleks sinupool?" jätkas ta.
"Ma ei taha..."
"Sul ei ole ju täna suuremaid plaane, eks? Ja mina olen vaba, nii et seal siis."
"Jake..."
Jake ei teinud aga välja, vaid jäi kindlalt minu kõrvale. Ka minu ülejäänud protestid ei kandnud vilja, nii et jõudsimegi minu koduni kahekesi. Ukse ees tegin veel viimase katse temast lahti saada, Jake oli aga liiga enesekindel, eirates mind täielikult.
"Olgu, olgu siis," ütlesin ohates. Kuigi mõte lasta enda majja temasugust mõrvarit, ajas mul südame pahaks. Rääkimata veel sellest, et see ka minu elu ohtu paneb. Kuid mida ma teha sain? "Aga ainult see töö, siis oled läinud," lisasin veel, hakates kotist oma telefoni otsima.
"Kellele helistad?" küsis ta taolise tooniga, nagu oleksime parimad sõbrad. See ajas mind ausalt närvi, kuid proovisin sellest mitte välja teha.
"Nicole'ile. Sina oleksid meid täna peaaegu tülli ajanud, nii et pean arukaks talle seekord kohe ära öelda, et sinuga jälle tegemist teen," vastasin Nicole'i numbrit valides. Ma ei pidanud vajalikuks meie tüli Nicole'iga varjata. Jake juba teadis, mida Nicole tema vastu tunneb.
"Minust ja sellest tüdrukust ei tule midagi välja," vastas ta muiates.
"Seda loodan minagi," pomisesin, tõstes telefoni kõrva äärde ja ootasin, kuni Nicole vastu võttis.
Nicole ei olnud sellega muidugi rahul. Ent ta tänas, et ette teatasin, ja paistis et ta seekord ka usaldas mind. Kuid kaua see niigi nõrk usaldus veel kestab, kui Jake niiviisi jätkab?
Kuna uks oli lukus, võisin arvata, et ema on tööl. Astusin sisse ning suundusin läbi elutoa kööki ja trepi poole. Jake tuli aeglasemalt minu järel, vaadates tubades ringi.
"Oleme üksi?" küsis ta seejärel. Noogutasin vaid ning läksin üles. Jake'i kohalolu minu majas häiris mind isegi rohkem, kui esialgu arvasin. Kannatamatult ootasin, kuni ta mulle järgi jõuab, et siis alustada saaksime.
Otsisin kapist oma A3 paberite mapi ning kotist oma pinalid, asetades need oma lauale. Jake aga, minu tuppa jõudes, vaatas sealgi viivuks uudistavalt ringi, avades seejärel rõdu ukse, et seal käsipuule toetudes kaugele metsa kohale pilk heita ning päikest nautida.
Astusin rõduukse vahele, teda arusaamatult vaadates. "Tulid sa ikka ainult töö pärast?" küsisin kõhklevalt.
Ta pööras pilgu üle õla minu poole ja naeratas, tulles seejärel tagasi tuppa. "Milleks siis muuks?"
Sulgesin rõdu ukse, kust tulev jahe tuul mulle kananaha tõi, ja istusin laua kõrvale voodile. Jake'i olekust ei paistnud aga ikka, et ta plakati kallale asuda sooviks.
"Jake, mida sa tahad?"
Ta vaatas küsivalt minu poole.
"Sa ei taha ju seda tööd teha. Sulle ei saa ju minu hinne nii tähtis olla. Aga ikka tahtsid nii väga, et sinuga sinna metsa jalutama lähen ning nüüd siia plakatit tegema. Aga ma näen ju, et sa ei tulnud siia selle mõttega."
Jake istus minu kõrvale voodile. "Aga võibolla..." Ta vaatas mulle silma ning naeratas. "Võibolla ma löön sulle külge."
Vahtisin talle kulmu kortsutades otsa ning tõmbusin veidi eemale, kuna ta mulle liiga lähedale oli tulnud. "Sa tahtsid mind tappa," sõnasin siis monotoonselt.
"Jah," vastas ta venitades ning pilku midagi vaatamata üle toa lennutades. "Ma tahtsin. See oli minevikus."
Nüüd ei saanud ma enam ausalt millestki aru. Arvatavasti ta lihtsalt mängis minuga. Ja kui see nii oli, oletan, et võin suures jamas olla. Jake ei saanud mind kätte tol ööl, miks ei peaks ta mind tahtma tappa nüüd? Ainult et seekord tahtis ta asja põnevamaks teha. Ta ju ei ütleks mulle otse välja, kui mulle külge lööb.
"Lihtsalt... teeme selle töö ära ja siis kao minema," ütlesin püsti tõustes, et ise plakatiga juba alustada.
"Sa ei usu mind?" küsis ta naeratades.
"Jätame selle, võid lähed kohe minema," vastasin juba ärritunult.
"Viskad mu välja?" küsis ta ikka lõbustatult.
Põrnitsesin teda vihaselt ega öelnud midagi. Muidugi ma ei suudaks teda ise välja ajada.
"Või siis..." ütles ta aeglaselt ja tõusis püsti, "... tunned sina sama minu vastu."
Minu silmad lõid imestusest lahti. "Mida? Ei!" Kuidas ta saab üldse midagi sellist arvata?
Jake naeris ja vaatas kulmu tõstes minu poole.
"Lihtsalt, palun. Viimane võimalus. Teeme selle töö ära ja lähed minema, või... või ma kutsun politsei."
Ta muigas ikka, kuid võttis nüüd istet laua taga toolil. "Olgu, teeme siis selle ära." Ta võttis paberi laiuti enda ette ning mina läksin ohates oma voodi servale, kust ulatusin sama hästi laual oleva plakatiga töötada. "Ja ära tee minust välja, ma niisama lollitan," lisas ta veel vaikselt, avades minu pinali, millest võetud rohelise markeriga ta meie plakatile pealkirja pani.