Jake'i ma õnneks seal rohkem ei näinud. Õhtu läks kenasti, vaatasime ära kontserdi ning viimaks, õhtu lõpetuseks, tulid need kõige vägevamad ilutulestikud. Eelmised polnud nende kõrval veel midagi.
Rudy sai meiega olla vaid lühikest aega, ta pidi lahkuma kohe peale viimaste ilutulestike algust. Mind hirmutas aga veidi see, et ema samuti varem lahkunud oli. Ta ei tahtnud nii hiljaks jääda. Ning Nicole'ile tuli auto järgi, mis tähendas üht. Ma pidin minema üksi. Ja kohe kui ma tühjadele pimedatele tänavatele jõudsin, tundsin end ebaturvaliselt. Ma lausa teadsin, et kohe midagi juhtub. Kas siis Jake ilmub välja või...
"Oot, oot... Hei!" kostus kellegi hääl kuskilt minu tagant, nagu poleks see keegi kindel, kas tunneb mind. Ja see oli väga halb ajastus, kui ma just selliseid mõtteid mõlgutasin. Karjatust suutsin küll tagasi hoida, kuid ehmatus pani mind päris hüppama kohe.
Kuid kuna ma ei tundnud hääle omanikku ära, kartsin ikkagi ohtu. Üritades seda mitte välja näidata, pöördusin ümber et näha kõnelejat.
Esialgu nägin teda vaid õrnalt pimeduses, teda valgustamas vaid eemal seisev laternapost. See oli keegi poiss, minust võibolla aasta või paar vanem. Tal olid lühikesed heledad juuksed ning ta kandis pikka tumedat jakki ja musti pükse. Kuid temaga oli kaasas veel kuus isikut, kõik umbes tema vanused poisid.
Kuna ma pole kindel, et neid tean, läbis mind suurem hirm. Ta naeratas mulle, tema pilk mõõtmas mind jalatallast pealaeni. Hakkasin juba mõtlema, miks jälle mina. Peale seda, kui savannalastest esimest korda teada sain, tuleb mul nendega järjest tegemist teha. Ning ma olin juba peaaegu täiesti kindel, et nad on savannalased. Seda võis arvata nende oleku järgi, kuigi ebakindel tunne oleks sellist kahtlast jõuku kohates kindlasti ka siis, kui mul savannalastest aimugi poleks. Nad tulid mulle lähemale, kõik silmitsemas mind.
"Sa oled see, kes seal koolimajas käis, eks? See, kellega Jake hakkama ei saanud?" küsis ta naeratades.
Nüüd tõmbusin tardunult paigale. Jah, nüüd tundsin ma nad ära. Jake'i kamp. Taganesin mitme sammu võrra, kui nemad vaid lähemale tulid.
"Hoidke eemale!" Ma vähemalt üritasin kõlada ähvardavalt. Hirm aga summutas ka selle natukese, mis mul välja tuli.
"Oota, ära nüüd ära jookse," ütles ta naerdes. "Ma oletan et Jake on sinuga rääkinud veel peale seda juhtumit?"
"Ma ei ütle kellelegi," olin kiire vastama.
Ta tuli aga ikka, kavala ilmega, minu poole. Teised olid kõnelejast aga kiiremad, minnes minust mõlemal küljel mööda ja lõigates minu taganemistee. Nad sundisid mind seisma jääma, vaatasin hirmunult minu ümber seisvaid kogusid.
"Kuidas sa üldse Jake'i käest pääseda said?" küsis keegi teine.
"Äkki hakkab Jake vanaks jääma," naeris järgmine.
"Ega sa Jake'i juhtumisi hiljaaegu näinud ole?" küsis nüüd sama, kes minuga alguseski kõneles. Mul aga ei olnud erilist tahtmist nendega rääkida. Hirmule vaatamata põrnitsesin neid vihaselt.
"Tal pole vist just suur jututuju," ütles keegi lõbusalt.
"Noh, tüdruk. Räägid sa ka?" Keegi neist pani oma käe mulle ümber piha. Ma kiljatasin ja kargasin ehmatades eemale, samal ajal kui teised naersid. Ma põrkasin aga vastu teisele poisile, kes mind kinni püüdis.
"No-noh?" küsis ta naeratades mulle otsa vaadates.
Lükkasin end kohe ta küljest lahti ja sattusin tagasi ringi keskele. Jälgisin neid kõiki, üritades meenutada mingeidki enesekaitse meetmeid. Raske uskuda, et nende peal midagi töötaks. Kuid ma ei tahtnud nende saagiks langeda. Vastu hakkan isegi siis, kui see kasutu on.
"On siin probleeme?" tuli eemalt kellegi uus hääl, jällegi minule võõras. Pöörasime kõik oma näod sinna. Meie poole astus jällegi üks poiss, käed taskus ja silmitsedes seda, mis siin toimus. Mingis mõttes oli ta Jake'i kambast erinev. Või siis olid Jake'i kamba liikmed omavahel veidi sarnased, kandes kõik tumedat riietust ja nii.
Kui ma hakkasin juba kartma, et see võõras end valesse kohta toppis, panin üllatusega tähele, et hoopis mind piiranud kamp jäi üksteisele otsa vaatama, aeglaelt ja nagu muuseas tõmbudes kuskil poole sammu võrra tahapoole.
"Ei, me lihtsalt räägime omavahel," ütles see sama, kes minuga kõige ennem rääkis. Tema hääl ei väljendanud aga midagi kummalist.
"Vabandust, oled sa nendega?" küsis võõras nüüd otse minult. Heitsin pilgu hetkeks enda ümber seisvatele poistele ning nähes võimalust, astusin nende vahelt välja. "Ei," vastasin kindlalt.
Võõras kergitas teiste poole kulmu, paljastanud nende petu.
Jake'i sõber kehitas vaid kergelt õlgu. "Aga näeme siis mõni teine kord," ütles ta mulle viibates ning heitis võõrale veel tõsise pilgu, mida ma täpsemini kirjeldada ei oska. Seejärel jalutasid nad kõik meist eemale.
"Tänan," pomisesin võõrale, asudes kodu poole.
"Sa teadsid neid?" jätkas ta rääkimist, jalutades mulle järgi. Mul oli tahtmine temast võimalikult kaugele tõmbuda, kuna ma ei saanud ju kindel olla, et tema üks neist elukatest pole. Kindlasti ta on. Jake'i kamp paistis teda mingil moel kartvat. Kuid ma ei suutnud välja mõelda, milline loom saaks üksinda jagu seitsmest jaaguarist. Võibolla on ta nende seas hoopis keegi teatud ja tähtsam kuju?
"Ee, jah," vastasin kiirelt, meenutades et ta oli minuga rääkinud.
"Võibolla peaksin sind saatma?" pakkus ta seejärel. "Äkki otsustavad nad tagasi tulla."
"Tänan, aga ma saan ka üksinda." Ma ei vaadanud rääkides tema poole, kuid ikka kuulsin tema samme minule järgnemas.
"Minu sihtpunkt on sama teed," kostis ta mõne aja pärast, kui juba plaanisin talle midagi ütelda.
Ohkasin ning püüdsin oma hirmu tagasi suruda, vahtides otse ette ning jalutades kindlal sammul edasi. Kuid temast endast ei tundnud ma õhkuvat ohtu. Tema toon rääkides pigem rahustas mind ning andis mulle mõningat kummalist turvatunnet selles pimedas öös.
"Ma olen Shane, muidu. Shane Tyson," tutvustas ta end peagi.
"Selina Olson," vastasin enda nimega, lisades samuti perekonnanime, kui tema seda tegi.
"Hmm," ta mõtles. "Olen ma seda nime uudistes kuulnud?"
"Võimalik," vastasin lühidalt, lootes et ta rohkem ei küsi selle kohta.
Ta noogutas ega öelnud midagi, mille eest teda mõttes tänasin. Rohkem ta minuga ei rääkinud, jalutasime lihtsalt vaikides. Ma ei vaadanud tema poole, kuigi ta nüüd minu kõrval kõndis, aga jälgisin teda ikka. Jälgisin, et ta ühtegi ohtlikku, äkilist või ebatavalist liigutust ei teeks. Ta jäi aga tavaliseks, jalutades vaikselt minu kõrval, vaadates ette, mitte jälgides mind nagu näljane.
"Siin on nüüd minu kodu," kostsin tee servale oma maja ette minnes ning vaatasin tema poole. Shane heitis lühikese pilgu minu majale, tagasi minule ning noogutas siis.
"Oli meeldiv kohtuda," ütles ta meeldiva naeratusega ning lehvitas mulle, asudes mööda teed edasi. Leidsin end talle pikaks hetkeks veel järgi vaatamas. Siis aga läksin tuppa sisse, kus kohe oma tuppa ning magama suundusin.
Järgmisel päeval ei saanud ma kaua rahulikult kodus olla, kuni Nicole mulle helistas. Kuna tal kellegi teisega aega veeta pole ning Rudy ikka veel millegagi hõivatud on, kutsus ta mind enda seltsiliseks. Nicole pole üksindusega harjunud, see on ammu teada asi. Lubasin temaga siis Mist'i söögikohas kokku saada.
Kui ma sinna jõudsin, Nägin Nicole'i istumas ühe ümmarguse laua taga, tema ees pool tühjaksjoodud kokteiliklaas.
"Oled siin juba ammu?" küsisin tema vastas istet võttes.
"Mul oli igav," vastas ta kõrrega ükskõikselt kokteili segades.
"Ei tea mida Rudy koguaeg teeb. Tavaliselt on tal ikka aega olnud," kostsin niisama.
Nicole kehitas õlgu. "Ta pole öelnud. Aga hei, kuulsid sa seda kuidas inimesed siit Blue Mist'i lähedalt kaovad?"
Kergitasin kulmu. "Kaovad?"
Ta noogutas. "Lihtsalt lähevad õhtul jalutama või midagi. Ning siis ei näe neid enam keegi. Täiesti jube ju. Ma pole kuulnud, et seda päris siin linnas veel juhtunud oleks, aga linna ääres küll. Kolm inimest juba vähemalt, kui mitte rohkem."
See kostus väga kahtlaselt. Ma proovisin aga oma kehakeelega Nicole'ile mitte märku anda, et sellest midagi aimata võin.
"Ei tea. Jube on see küll," vastasin talle.
Nicole noogutas. "Aga kui tahad äkki minna kuskile nüüd? Poodidesse või ma ei tea kuhu. Tahaks midagi teha."
"Vaatab. Me võime ka niisama..."
"Selina?"
Otsisin kohe küsijat, leides Shane seismas meie laua kõrval.
"Ah, sina," vastasin pilgu tagasi lauale heites.
"Ma lihtsalt juhtusin sind siin nägema. Ootan ise üht oma sõpra," kostis ta lähemale astudes.
Nicole vaatas minu poole, küsimus kes see on? selgelt tema näkku kirjutatud.
"Ee, Shane, see on Nicole ja..." viipasin käega, olles maininud juba Shane'i nime. "Shane saatis mind eile koduni," seletasin seejärel Nicole'ile.
"Tahad istuda?" küsis Nicole kohe naeratades, osutades kogu vabale ruumile meie laua ümber. Tahtsin saata Nicole'ile range pilgu, ent kartsin, et Shane seda märkab. Shane tänas Nicole'i vaikselt, võttes istet täpselt minu kõrval. Hoidsin end vägisi tagasi eemale tõmbumast ning proovisin lõdvestada oma keha, mis automaatselt pingule oli tõmbunud.
"Sa polnud eile just eriti jutukas," lausus Shane minu poole vaadates.
Kehitasin õlgu, püüdes näida ükskõikselt. "Oli pime ja sa praktiliselt jälitasid mind."
Ta muigas selle peale. "Vabandust siis."
"Ee, Shane," püüdis Nicole tema tähelepanu. "Oled siin uus? Ma pole varem sind näinud."
Shane raputas pead. "Ei, ma ei ela linnas. Minu kodu on Blue Mist'i lähedal ühes väikses metsa vahelises külas."
"Mis sind siis linna toob?" päris ta edasi.
"Ühed ootamatud asjaolud. Võib ka öelda, et pere asjad. Mul on siin tutvusi, kelle abi saaks ära kasutada."
"Olgu." Nicole noogutas.
Shane saatis minule uuriva pilgu, just nagu oodates, kas ka mina midagi ütlen. Mina jäin aga vait. Siis aga heitis ta pilgu meie lauast eemale ning tema nägu tõsines kohe. "Olgu, ma pean nüüd minema," ütles ta püsti tõustes ja meile hüvastijätuks õrnalt noogutades, suundudes siis ühe mehe juurde, kes just söögikohta sisenenud oli.
"No nii," kostis Nicole naeratades. "Ta oli päris nummi."
Pööritasin silmi ja ohkasin. "Läheb sul veel kokteiliga kaua?"