Ma tean, et oleksin pidanud jooksma. Põgenema siit nii kiiresti, kui võimalik. Aga ma ei suutnud end sellest lahti rebida. Vaatasin, kuidas too kamp Jake'ile aeglaselt lähenes, kuidas nad omavahel naersid ning üksteisele kummalisi pilke saatsid. Minu tähelepanu äratas ka madal ning sügav, kuid mitte väga vali urin. Kui hakkasin otsima hääle omanikku, sain aru, et see oli Jake.
"Teil on siin omamoodi väike kamp, või kari, on mul õigus?" küsis see sama hääl uuesti. Tema oli ka Jake'ile kõige lähemal. "Kuskil kümme liiget? Alla selle?"
Jake ei vastanud talle.
"Olgu, see polegi väga tähtis. Te olete vähemuses ikka."
Jällegi oli kuulda seda madalat urinat. Kuigi Jake oli suunanud end rääkija poole, vilksas tema pilk alatihti teistele inimestele tema ümber. Või savannalastele, arvatavasti.
"Sa ei taha midagi öelda?" küsis poiss naeratades. Kui Jake ikka ei vastanud, saatis ta oma kaaslastele kiire pilgu. Nad olid nüüd igal pool Jake'i ümber. Väga lähedal.
Paar poissi kargas Jake'i poole, proovides teda kuidagiviisi rünnata. Jake reageeris sellele kiirelt, oli hetkega pöördunud ümber, näoga vaenlaste suunas. Pimeduse ja nende liigutuste kiiruse tõttu ei näinud ma just kõike. Kuid Jake'il õnnestus haarata ühe ründaja käsivarrest, väänates seda alla, nii et ründaja saltoga selg ees teisele otsa kukkus. Samal ajal tulid uued rünnakud külgedelt, ja neid järjest rohkem. Üsna pea oli kuulda juba äkilisi urinaid, mida põhjustasid arvatavasti saadud hoobid, mis Jake'ile jagati. Ta ei saanud neile kõigile vastu. Mitmel korral õnnestus tal oma vastaseid ebainimlikult kaugele lennutada, maha koksata või isegi küüntega rebida, kui ma õigesti aru sain. Kuid tihedamini juhtus seda, et Jake pidi end kaitsma, proovima säilitada tasakaalu ning kannatama valu, kui teda peksti, küünistati, väänati ja rohkemgi. Kogu kisklust saatsid urin ning ikka seesama kummaline naer.
Ma vahtisin seda kõike tardunult. Pidin vaid lootma, et keegi mind ei märka. Pidin aga peaaegu kiljatama, kui märkasin nende keskel ühtäkki mingisugust looma. Peagi sain aru, et neid oli rohkemgi. Nagu nad lihtsalt ilmuksid sinna eikusagilt. Proovisin ühte paremini näha, kuid liikumine oli liiga kiire.
Juhtumisi nägin üht poistest seismas veidi eemal, täpselt laternavalguses. Ta oli arvatavasti vaid hetkeks võitlusest kõrvale jäänud, suundudes juba tagasi. Tõeliselt pani mind ehmatama aga see, kui ta ebaloomuliku liigutusega nende poole sööstis, maandudes neljale jalale. Tähendab, neljale käpale. Vaid hetkeks nägin laternavalguses üleni seda pruunika karvaga täpilist koera taolist looma, kelle turi oli kõrgem, tagumine ots madalam. Sama loom, mida arvan, et nägin ka seal all orus metsavahel. Hüään.
Ma olin šokis. Nüüd tundsin ma selle naeru ka ära, loodussaadete järgi, kust olen hüääne kuulnud. Selle pärast see oligi kummaline.
Savannalased hüäänidena ning inimkujul olid kõik segamini, nende sihtmärk Jake mulle nüüdseks varjatuks jäänud. Ma tean, et ta oli kuskil nende vahel, püüdes võibolla veel vastu hakata. Tuttav urin oli jäänud vähemaks, asendudes pigem oiete ja kriisetega. Ühel hetkel hakkas ka osa neist taganema, jäädes rahumeelselt kas inimese või hüäänina tegevust pealt vaatama. Mõne koonul või käppadel märkasin ma õrnalt midagi punast.
Varsti nägin jälle ka Jake'i. Ta lebas selili maas, tõmbunud pooleldi kägarasse, vaevu üritades tõrjuda viimaseid hoope, mis tabasid teda peamiselt ribidesse ja jalgadesse. Ta oli kaetud sügavate kriimustuste ja haavadega, kust immitses verd. Tema nägu ei olnud enam sama, pikad haavad kulmu kohal ning põskedel, lõua juures palju nahka maha hõõrutud. Tema hambad olid tugevalt kokku surutud ja paljastatud ning ta hingas raskelt ja valjult läbi nina.
"Oodake nüüd," kuulsin ühel hetkel seda sama häält, mis rääkis ka enne. Kõik taganesid veidi Jake'ist, kes toetas nüüd oma värisevad ning verised käed oma külgedele, lastes oma kehal veidi lõdveneda, mis paistis talle väikest kergendust pakkuvat.
"Me peaksime tagasi laagrisse suunduma. Liiga kaua keset linna pole hea. Ma lõpetan selle ise."
Oli kuulda vaikset nurinat, paljud tammusid ühe koha peal, mõned olid valmis lahkuma. Too kes rääkis, arvatavasti nende juht, saatis neile tungiva pilgu. "Minge juba."
Kostis veel paar kummalist häälitsust, millele ma nime ei oska anda, ning kõik hakkasid suunduma edasi. Algul vaikselt, kuid peagi olid kõik kadunud juba kõrvaltänavatele, nagu oleks nad kõik eri suundadesse laiali valgunud. Mõned hüäänid läksid joostes, mõned inimesed võtsid hüääni kuju, liitudes jooksjatega. Teised aga võtsid just tagasi oma inimkuju, jalutades rahulikumalt. Ei võtnud kaua, kui sündmuspaigal oli peaaegu haudvaikus, kui Jake'i vali ning vaevaline hingamine välja jätta.
"Tead, see oleks ikka abiks kui sa arvu välja ütleksid," sõnas poiss Jake'i kõrvale astudes, vaadates alla tema poole ei mingi kahjutundega. Ta ootas mõne lühikese hetke, kuid vastust ta ei saanud. Arvan, et kuulsin jällegi urinat, kuid seekord palju jõuetumat.
"Olgu siis," ohkas poiss, ja kummardus Jake'ile lähemale. "Ei midagi isiklikku. Asi on jahimaades, eks?" Peale selle ütlemist möödus vaid kiire hetk, ning Jake'i kõrval seisis juba hüään. Ta paljastas oma hambad, lähenedes Jake'ile veelgi, samal ajal kui Jake silmad sulges. Oodates saabuvat surma.
Ma võisin Jake'i vihata, kuid ma ei suutnud seda vaadata. Uskumatul kombel hakkas mul temast kahju. Ning enne kui ma arugi sain, koperdasin veidi maad tagasi, leides kõnnitee servast mõne lahtise kivitüki. Sain kätte umbes kolm, mis kokku täpselt minu peopessa ära mahtusid. Olin tegutsenud kiiresti, olles juba tagasi tänavanurgal, visates kivi umbkaudu hüääni poole. Mis oli kindlasti väga loll tegu. Ning mul õnnestuski tabada hüääni täpselt vastu tema õlga. Hüään hüppas Jake'ist eemale, pöörates pilgu siiapoole. Samal ajal tõmbusin mina tagasi nurga taha, surudes end vastu seina ja hoides hinge kinni. Möödus mõni hetk ning midagi ei juhtunud. Viimaks vaatasin uuesti ümber nurga. Ja see oli väga vale tegu.
Hüään seisis minust kõige rohkem nelja meetri kaugusel, puurides mind oma tumedate silmadega. Minu esimene reaktsioon oli šokk ja paigale tardumine. Siis tõstsin juba käe ning loopisin ühe kividest talle näkku, mille peale ta vaid korraks pea kõrvale pööras. Seejärel pistsin juba jooksu, põgenedes oma elu eest. Nägin veel, kuidas ta mulle järgi hüppas. Aga rohkem ma tagasi ei vaadanud. Kuulsin mütsatusi väga lähedal enda taga. Kuid rünnakut ei tulnud. Jooksin ühe nurga taha, peites end ühe suure rohelise prügikonteineri varju. Ma lihtsalt ei suutnud enam joosta. Üritasin oma hingeldamist vaiksemana hoida ja surusin end vastu seina. Ma kuulsin midagi, nagu väga õrnu samme, kuid ma pole kindel, kui lähedal need mulle olid.
Astusin ainult veidi edasi, otsides silmadega kas mingisugust tuletõrjeredelit, lahtist ust või ma ei tea mida, mis aitaks mul pääseda. Surusin viimase kivi tugevalt oma pihku, hoides seda viskevalmis. Kuigi palju see mind arvatavasti ei aitaks. Ootamatu hääl jõudis mind vaid võpatama panna. Siis olin juba selili, raskus vajutamas minu mõlemale õlavarrele. Kivi veeres minu käest ning ma olin võimetu end kaitsma. Tahtsin hakata röökima ning jalgadega peksma. Kui aga vaatasin enda kohal kõrguvat kogu, sundis miski mind vaikseks ja liikumatuks jääma. See ei olnud hüään, vaid jaaguar. Väikeste kriimustuste ning haavadega. Ka siin hämaras nägin tema tumedaid silmi, tema valgeid teravaid kihvu, mis paistsid tema poolavatud lõugade vahelt. Tema nägu oli minu omast vaid paarikümne sentimeetri kaugusel.
Ma olin siiski surmahirmus, süda tagumas valjemini, kui miski muu heli meie ümbruses. See pani minu pea kahisema. Minu käed valutasid, kui ta oma raskuse nendele vajutas. Kuid ta ei teinud midagi muud. Vaid vaatas mulle silma, tema kuum hingeõhk puhumas mulle näkku ja kaelale. Viimaks tõstis ta pead veidi kõrgemale, vaatas tänavale ning astus minu pealt maha. Aeglaselt lonkides ta eemaldus. Tema pea oli jälle vajunud madalamale, nagu oleks tal raske. Ta lonkas oma vasakut esikäppa ning saba jõnksus aeglaselt tema järel.
Ajasin end värisevate kätega üles ja astusin varjust välja, vaadates segaduses Jake'ile järele. Ja kuhu see hüään jäi?
Jälgisin teda sõnatult, kui ta aeglaselt mööda kõnnitee serva liikus, peaaegu toetudes vastu maju. Kui eemalt hakkasid paistma eredad tuled, mis tähistasid auto lähenemist, nägin Jake'i end vaevaliselt ning silmi kinni pigistades kahele tagajalale tõukamas. Hetkega muutus jaaguari siluett inimese omaks. Nägu krimpsutades haaras ta kohe oma paremast õlast, vajudes maja najale ning mulle hetkeks isegi tundus, et ta kukub kohe pikali. Kuid ta säilitas tasakaalu ning jäi paigale kuni auto möödus.
Tõugates end seina najalt lahti, pöördus ta kohe vasakule, kõrvaltänavale. Seisin veel mõne pika hetke seal, enne kui edasi hakkasin minema. Jõudes nurgani, kust Jake oli ära pöördunud, nägin vaid pikka pimedat ja kitsast tühja tänavat. Otsustasin seal mitte enam kauaks peatuma jääda ning kiirustasin koju, kogu juhtumist ikka veel värisemas ning ehmunud.