Ma ei tea, mida minu ema sellest arvas, kui praktiliselt kogu päevaks jällegi oma tuppa sulgusin, kuid olemata nõus järgmist päeva koolist vabaks võtma.
Istudes oma toas üritasin oma hirmudele vastu seista. Kuskil poole sellest ajast ma nutsin. Mul pole aimugi, mida Jake veel kavatseb minuga teha. Ja kuni ma viibin siin, oma väikeses kodulinnas Blue Mist'is, ei ole ma Jake'i eest tõenäoliselt kaitstud. Aga ma ei tahtnud siit lahkuda. Pealegi, mida ma oma vanematele ütleksin?
Ja kui ma elada tahan, pean järelikult saladust hoidma. Kui vastumeelne see mulle ka poleks. Nüüd jäi veel kõigest hingest soovida, et Jake mind rahule jätaks.
Suundudes järgmisel päeval kooli, hoidsin kogu tee silmad lahti. Kooli ees oli palju rahvast ning enne nendega liitumist käisin silmadega hoolikalt võimalikult paljude näod üle. Märkamata midagi ohtlikku, liikusin kiiretel sammudel läbi koolimaja eesukse.
Viibides kogu aja koolis koos Nicole'i ja Rudyga, liikusime vahetundidel palju koridorides ringi. Päeva lõpuks polnud ma Jake'i aga kordagi näinud. Ja kui oli aeg kodu poole minna, ei olnud jällegi märku ei temast, tema kambast ega nende mustast pikapist. Poole tee koju saatis mind Nicole, ülejäänu läbisin üksi. Ning kui ma viimaks koju jõudsin, tundsin kuidas pinge hetkega langes ja minu olemus rahunes. Ma polnud märganudki, kui pinges ma kogu aja olin olnud. Kuid ilma ühegi ohtliku sündmuseta läks ka minu ülejäänud päev rahulikumalt. Ma ei tõmbunud oma tuppa ega vaikinud suurema osa ajast.
Kuid järgmisel päeval uuesti kooli suundudes ei olnud ma enam nii rahulik. Olin alles valvel, otsides ohtu. Õnneks aga ei näinud ma Jake'i ka sel päeval. Ega ka mitte järgmisel. Alles reedel hakkasin juba rohem rahunema. Ma ei lasknud valvsusel kaduda, kuid ei jälginud ümbrust enam ka nii pingsalt. Mind rahustas ka see, et eelmisel päeval Nicole'ilt kuulsin, et Jake'i pole neil päevadel üldse koolis olnudki. Kui Nicole seda öeldes tsipa nukker paistis, tundsin mina aga tugevat kergendust. Kui välja arvata väike hirm, mõeldes, mida võis Jake teha kui ta koolis käia ei saanud.
Kui tunnid läbi said ja oma asju kappi panin, seisid Nicole ja Rudy mõlemad minuga. Meil oli plaanis peale tunde kolmekesi välja minna.
"Enam ma sind vägisi enam kuhugi kaasa kutsuma ei hakka. Ma luban," ütles Nicole mulle. "Kuid ma loodan et sa seda täielikult ära ei kasuta."
"Sul jälle plaanis kuhugi minna?" küsis Rudy.
Nicole kehitas õlgu. "Ma vaatan veel. Kui leian mingi hea koha selleks nädalavahetuseks. Aga kuulge, kas kumbki teist on kuulnud midagi sellisest kohast nagu Night Pack?"
Raputasin pead. "Pole kuulnudki."
"Mis sellega on?" küsis Rudy kulmu kortsutades.
"See on mingi klubi või taoline värk. Praktiliselt võimatu pidi olema sinna sissepääsu hankida."
"Sinu jaoks pole see ju kunagi võimatu," kostsin vaikselt, meenutades kordi kui ta mind taolistesse kahtlastesse kohtadesse kutsunud oli.
"Oota nüüd. Sa ei kavatse ju sinna minna?" küsis Rudy kahtlevalt.
"Sa siis tead seda kohta?" Nicole'il paistis hea meel olevat, et ka keegi peale tama midagi ööelust teab.
"Tean, ja ma ei usu et sind sisse lastakse. Ma soovitan sul parem sealt eemale hoida. Seal ei tegeleta just... heade toimingutega."
"Ja seda tead sina kuidas?" Nicole jäi käed puusas vastust ootama.
"Lihtsalt palun luba mulle, et sa ei lähe sinna," palus Rudy, mille peale Nicole viimaks ohkas ja noogutas.
"Olgu siis. Ma ei lähe. Aga mis seal siis nii hullu on?"
Panin oma kapi kinni ja suundusime aeglaste sammudega koolimaja väljapääsu poole.
"Ma nii täpselt ka ei tea. Aga see on karm koht. Seal käib palju tegelasi kellega on parem mitte kokku puutuda."
Niiviisi omavahel rääkides lahkusime koolimajast, minnes esialgu Rudy juurde. Tal pidi lihtsalt selline kord kodus olema, et sealt pidi kõigepealt läbi minema. Kuid ma ei saanud asjale väga hästi pihta, kuna ta ka helistas ette.
Rudyl oli minu arvates väga omamoodi kodu. Ma pole siin just palju käinud, ainult paar korda. Vaatamata suurele uhkele kahekorruselisele puidust majale, ei olnud tal just erilist iluaeda. Kuigi rahulikus metsavahelises ja üksikus paigas oleva maja ümber oli palju tühja maad, rääkimata veel maja taga asuvatest lagendikest. See tühjus pani mind ka veidi imestama, arvestades tema perekonna suurust. Rudy elas ühes majas koos oma ema, isa, vanaema, vanaisa, tädi, kahe onu, suurema venna ning väiksema õega. Vähemalt oli nende maja piisavalt suur nende kõigi jaoks.
Maja oli seest isegi ilusam kui väljast. Väga kena kujundus, segatud vanaaegsest ja modernsest. Midagi, mida ma varem kusagil mujal polnud näinud. Seal olid väga avarad ruumid ning palju tube. Astudes suurde eesruumi, oli meie ees kohe avar elutuba, mis olid ühenduses laia ukseta võlvkaarega. Rudy ütles, et kuna tulime ainult korraks, ei pea me jalanõusid ära võrma. Siiski ei oleks ma tundnud end hästi, astudes nende isekootud ja keerulise mustriga kaunile vaibale, nii et jäin võlvkaare alla ootama ega hakanud edasi elutuppa minema.
Võlvkaare alt nägin elutoas diivanil istumas üht vanemat naist. Meid nähes tervitas ta meid sooja naeratusega.
"Hei vanaema. Kus ema ja isa on?" küsis Rudy edasi elutuppa minnes.
"Ema on Lilaga üleval, isa pole praegu kodus." Seejärel vaatas naine meie poole. "Selina ja Nicole, teid pole ka siin ammu näha olnud," ütles ta naeratades. "Sina olid siis see, keda telekas mainis? Selle õnnetusega seoses," küsis ta nüüd minult.
Noogutasin. "Jah," vastasin tagasihoidlikult.
"Vabandust, kui sulle selle mainimine ei meeldi. Tahtsin vaid öelda, et tunnen kaasa, ja loodan et sa seda liigselt läbi ei ela."
"Ei, pole midagi. Ma ei tundnud sealt kedagi. Aga tänan," vastasin vaikselt.
Rudy poole vaadates jäi mul mulje, et ta ootab midagi. Ta vaatas küsivalt oma vanaema poole. Vana naine ohkas ja tõusis püsti. "Vabandage meid korraks," ütles ta ning nad suundusid kahekesi köögi poole.
"Vägev maja," ütles Nicole elutoas ringi jalutades ning kõike vaadates. "Väga hea plats pidu panemiseks."
Pööritasin silmi. Vahel on selline tunne, et see on ainus asi millest Nicole mõtlebki.
"Tere," ütles vaikne ja kõrge lapsehääl minu seljataga. Pöörasin end ringi et vaadata otsa väikesele lokkis juustega heledapäisele tüdrukule, kes võis olla umbes nelja aastane. See oli Lila, Rudy õde.
"Oh, tere Lila," ütlesin.
"Rudy tuli koju?" küsis ta oma heleda häälega.
Noogutasin. "Nad läksid teie vanaemaga kööki."
Tüdruk noogutas ning keksis vaikselt elutuppa nurgadiivanile, kõigutades jalgu vaikselt üle diivani serva.
"Rudy on siis hea vend?" küsisin ma niisama, et aega sisustada.
"Mhmh," tüdruk noogutas uuesti. "Ja väga hea õpetaja."
"Õpetaja? Mida ta sulle siis õpetab?"
Lila kehitas õlgu. "Igasugu asju, et "elus edasi saada", nagu tema ütleb." Poole lause pealt tegi ta sõrmedega jutumärke ning tema hääl kõlas nii ametlikult, mis meid mõlemaid Nicole'ga naerma pani. "Aga ta ütleb et see ei päästa mind koolist." Nüüd kirtsutas ta nina.
"Sa siis ei taha kooli minna?" küsisin. "Aga miks?" lisasin, kui ta pead oli raputanud.
"Tema jutu järgi ei ole see minu arvates nii lahe."
Naeratasin. "Kooli peab alati minema. Võibolla hakkab sulle isegi meeldima."
Lila kehitas õlgu.
Siis tuli Rudy tagasi, tama vanaema aeglasemalt tema järel. Rudy nägu oli tõsisem kui ma oleksin oodanud, kuid see ilme kadus ka kohe.
"Hei Rudy!" hüüdis Lila. "Kas sa lähed uuesti ära?"
"Jah. Ma tulen millalgi õhtul alles."
Väike tüdruk noogutas ning libistas end diivanilt maha. "Hoia siis end," ütles ta läbi eesruumi kõrvalkoridori kadudes.
"Armas õde sul," ütles Nicole, kui majast välja läksime.
"Ma olen talle eeskujuks," vastas Rudy.
"Nii et sa siis valmistad teda juba nii varakult kooliks ette?" küsisin nagu muuseas. Rudy kergitas esialgu kulmu. "Ta ütles et sa oled talle õpetajaks," lisasin.
"Aah, jah. Pere traditsioonid. Mis sa ära teed." Ta kehitas õlgu.
Edasi veetsime päeva enam-vähem niisama linnapeal, pargis ja vahest mõnes poes käies. Rääkisime lihtsatest asjadest ja veetsime koos aega. Kui meil kõht tühjaks läks, suundusime ühte väiksesse kohvikusse. Magus kookide ning saiade lõhn tuli vastu kohe, kui sisse astusime. See oli üks minu lemmik söögikoht Blue Mist'is üldse.
Kui me toidud ära olime tellinud ja oma väikese laua ääres kohviku nurgas akna all istusime, märkasin ühtäkki ühte tuttavat isikut kohviku teises otsas laua taga üksinda istumas. See oli Claudia, Jake'i ema. Tema pilk aknast välja vaadates oli mõtlik, ent praktiliselt võimatu oli sealt midagi muud välja lugeda.
"Ee, ma tulen kohe tagasi," ütlesin oma sõpradele ning tõusin püsti. Ma lihtsalt tundsin vajadust temaga rääkida. Jalutasin tema laua kõrvale.
"Vabandust," ütlesin vaikselt, püüdes tema tähelepanu.
Ta pööras pea minu poole, uurides hetkeks minu nägu. "Ah, Selina," ütles ta. "Tahate istet võtta?" küsis ta, viibates vaba koha suunas tema vastas. Istusin ning mõtlesin, mida ma õieti öelda tahtsin.
"Ee, ma tahtsin küsida et... Jake'ga ei tulnud siis probleeme minu pärast?" Tasandasin oma häält seda küsides.
Ta raputas pead. "Ei, me praktiliselt ei rääkinudki see õhtu. Ega järgnevatel päevadel. Aga ma pean ütlema, et mul on ka hea meel näha, et sinuga korras on."
Noogutasin. "Ta ainult esmaspäeval tuli minu juurde. Aga peale seda pole ta ülde kooliski käinud."
Claudia ohkas ja pööras pilgu aknast välja. "Ma tean."
"Kus ta siis on?" küsisin vaikselt, teadmata, kas ma tahangi vastust.
Claudia kehitas õlgu. "Seda ei tea ausalt öeldes minagi. Ta oli esmaspäeval kuidagi varem kodus kui tavaliselt. Kogu päeva oli ebatavaliselt vaikne ning koguaeg justkui viibiks kuskil eemal. Järgmisel hommikul lahkus ta vara ning peale seda pole ma teda näinud."
"Arvad, et siis midagi halba on juhtunud?"
Ta raputas pead, ilme pigem ükskõikne, kuid olen kindel et nägin seal õrna murevarjundit. "Seda on varemgi juhtunud, et ta ära jookseb. Seal polegi midagi imestada, temasuguseid on raske kodus hoida. Nad vajavad rohkem vabadust."
Kui me rohkem ei rääkinud, jätsin vaikselt head-aega ning läksin tagasi oma laua juurde.
"Kes see oli?" küsis Nicole.
"Lihtsalt üks inimene, keda tean," vastasin rohkem ükskõikselt, et sellele mitte palju tähelepanu juhtida. "Aga millest teie siin siis vahepeal rääkisite?" küsisin teemat muutes.
Kui kõik söödud oli ja kohvikust lahkusime, läksime Nicole'i poole, nagu me kohvikus kokku olime leppinud. Nicole'il oli juba tagasihoidlikum maja, ühe korrusega ja linnavahel, mitte enam ümbritsetud metsaga nagu Rudy ja tegelikult ka enam-vähem minu kodu.
Olime seal kuni väljas hämaraks läks. Vaatasime üht filmi ja olime niisama. Kui liiga hiliseks läks ja meie Rudyga koju otsustasime minna, tuli Nicole meiega kaasa, sest ta tahtis ühe sugulase juurde minna, kes elab samuti Blue Mist'is ja mitte just väga kaugel. Ning et koos minna saaksime, valisime sellise raja, mis ainult veidi pikendas meie kõigi teed, kuid saime suurema osa käia läbi kolmekesi koos.
Taevas oli juba pime ning säravad tähed täiskuu ümber olid ilusad. Inimesi käis ringi juba üpris vähe. Hakkasime jõudma Nicole'i sihtpunktini, kui meie tähelepanu äratasid mingisugused hääled. Viibisime parasjagu linna serval, kus ühel pool olid mõned väikesed elumajad, teisel pool hõredad puud, mille vahelt avaldus hea vaade metsaga kaetud orule. Nicole läks lähemale, kallaku servale ning vaatas alla. Läksime talle järgi. Ja meile avaldus pilt mingisugusest suuremast laagriplatsist, mis allpool orus mitte just väga kaugel metsavahel püsti oli pandud. Näha olid mitmed lõkkeplatsid ja mõni üksik suurem telk, kuigi inimesi paistis seal ringi liikuvat palju rohkem kui telkidesse mahuks. Meieni kostsid vali naer ning jutuvadin.
"Ei tea, mis seal toimub," pomises Nicole. "Koolis pole ma küll kelleltki mingi sellise asja kohta kuulnud."
"Võibolla nad polegi koolist," pakkusin.
"Aga mis arvate, läheks äkki vaatama, mis seal toimub?" arvas Nicole seejärel.
Tahtsin just vastu väita, kui minu tähelepanu äratas Rudy pilk. Ta vaatas alla orgu kahtlevalt ja kummalise ilmega.
"Parem hoiame eemale," ütles ta. "Mine sa tea, mis seal toimub või kes nad on."
Nicole oigas selle peale. "Sa oled alati tujurikkuja. Ega kõigil siis nii karme perekorraldusi pole."
"Tõesti, ma kahtlen selles värgis. Lähme siit minema," ütles ta enesekindlalt ning pöördus juba ümber, et minema minna. Nicole ohkas ja pööritas silmi, kuid järgnes talle. Viskasin veel viimase pilgu alla orgu, ning märkasin siis hetkeks midagi, jäädes kulmu kortsutades vaatama väikest metsatukka laagriplatsi kõrval.
"Tuled juba?" hüüdis Nicole.
"Jah, juba tulen," vastasin ning läksin neile järgi. Siiski jäin mõtlema, kas olin ikka õigesti näinud. Mulle tundus, et nägin seal metsa vahel jooksmas mingi kummalise looma siluetti. Ma ei usu, et see oli koer, kuna see kuju ei näinud koera moodi välja. Aga otsustasin sellele mitte rohkem tähelepanu pöörata ning läksin edasi.
Kui Nicole oli lahkunud ühte väiksesse majja, mis meile tee peale jäi, jätkasime teekonda Rudyga kahekesi. Rudy oli pigem vaiksemat tüüpi inimene, Nicole'i täielik vastand. Ja mina olin siis kuskil seal vahepeal. Ja kahekesi jalutades me samuti enamuselt vaikisime. Kui tuli viimaks koht, kus meie teed lahku pidid minema, pakkus Rudy et ta võiks mind edasi saata. Aga ma ei tahtnud tema teed veelgi pikendada, nii et keeldusin.
Kuna väljas oli pime ning tänavad olid juba praktiliselt täiesti tühjad, pani see mind veidi kõhedust tundma. Sammu kiirendades hoidsin ma silmad lahti, meenutades Claudia soovitust hoida rahvarohkematesse kohtadesse.
Minu koduni ei olnud enam pikk tee. Jalutasin tühjal tänaval suuremate majade vahel ja jõudsin parasjagu tänava lõppu, hakates minema ümber nurga, järgmisele tänavale. Minu pilk püüdis kohe kinni ühe isiku, kes täpselt keset sõiduteed aeglaselt ning näiliselt sihitult kõndis. Ma polekski sellele nii suurt tähelepanu pööranud, vaid lihtsalt temast kiiresti möödunud, kui ma kuuvalguses teda ära poleks tundnud. Hetkekga tõmbasin oma hinge kinni ning koperdasin tagasi, surudes end seljaga vastu maja. Peale mõnda pikka hetke piilusin vaikselt ümber nurga, et näha, kas ta oli alles seal ning et ega ta mind märganud ei olnud. Aga tundus, et ta ei teadnud minu kohalolust. Tema samm oli aga liiga aeglane, mistõttu polnud ta kaugele vahepeal jõudnud.
Kui oleksin praegu valinud teise tee koju minekuks, oleksin pidanud pika ringi läbi käima. Kuid kohe kindlasti ei tahtnud ma ka Jake'st mööda minna. Kui ta mind märganud ei olnud, otsustasin, et saan ehk oodata millal ta edasi on läinud. Hakkasin siis mõtlema, mida ta üldse siin tegi.
Võpatasin, kui kuulsin äkitselt rohkemate inimeste hääli ja kummalist naeru. Piilusin uuesti ümber nurga, nähes, kuidas erinevatest tänava nurkadest väljusid tumedad kogud, suundudes Jake poole. Ma ei suutnudki ära lugeda, kui palju neid täpselt oli. Tundus aga, et kõik on poisid ning vanustes kuskil kolmteist kuni kakskümmend. Pimeduse tõttu ei saa ma aga kindel olla. Nende naer kõlas väga kummaliselt ning omamoodi, samal ajal piirates Jake'i ümber. Jake oli seisma jäänud, vaadates enda ümbrust. Võin arvata, et ta ei oodanud seda ning et see ei olnud tema jaoks midagi meeldivat. Ta oli vaikselt, põrnitsedes inimesi enda ümber, kes aeglaselt järjest lähemale liikusid.
"Mis meil siis siin on," ütles üks madal poisihääl irvitades. "Üks üksik jaaguar."