Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Kaminasaali oli vallutanud laudade rivistus, mida kattis miski purpurne kardinataoline riie. Hunter oli vaatamata oma sidemesse mähitud käele erakordselt energiline. Võrreldes varasemaga tuiskas ta serviisikapi juurest lauani ja tagasi ning sättis metsa alt korjatud lilli vaasi, mille Miina oli tema palvel ja Avi saatel toonud. Jeani meisterdatud ling jooksis ümber tema ülakeha ja üle ühe õla, et käsi täielikult rinnale fikseerida. Olgugi, et ta oli ühe käe võrra vaesem, võtsid jalad puudujäägi enda kanda ja varsti oli tuba teda täis. Küünlaid kogunud Avi pidi mööda seinu ja laua äärt liikuma, et Hunter teda ümber ei ajaks.
„Mis tal hakkas?" sosistas Avi ja napsas viilu röstitud suvikõrvitsat vaagnalt, mille olin just lauale asetanud.
Nüüd laiutas serveeringus ebasümmeetriline auk. Olin järginud Jacki garneerimiseeskuju, mis paistis viitavat mingit sorti suursündmusele, sest nüüd lauda jälgides oli kogu toiduvara seatud piinliku täpsusega valgete nurmenukkude ja küünalde keskele. Isegi Selene, kes oli vahepeal märkamatult kaminasaali seinte varju lipsanud, ilmus nähtavale uudisega, et leidis meile muusikat söömingu kõrvale. Kõik paistsid endile tegemist otsivat, ent aeg-ajalt sagimine peatus ja vaikus lõhestas uuesti maja. Neil hetkedel leidis igaüks meist end aknast metsasügavusse piilumas — ootamas.
Kehitasin muheledes õlgu ja tõmbasin Hunteri rummipallide kausi Avi näppude ulatusest eemale. Sellele vastuseks sain ühe pahura kulmukortsutuse.
„Anna olendile eesmärk ja vaata eluvaimu taastumas," kostis me peade kohalt. Ilmselt viitas ta Hunterile.
Jack tõstis suure potitäie suppi kuumaalusele ja sirutas käed kukla taha ning ohkas lauale kogunenud kraami üle vaadates. Siis märkas ta üht vaasides, mille klaasist suust ripnesid välja musta maavitsa mürgised marjad.
„Kelle idee see oli?" küsis ta.
Vahetasime Aviga pilgu, kuni tema oma laua otsas jalgu kõlgutavale Miinale rändas. Tüdruk oli supitaldriku kõrvale seadnud ja juturaamatu alustaldrikule asetanud ning lehitses seda nüüd käsipõsakil. Üks tema pikkadest juuksesalkudest tilpnes tühjas supikausis ta küünarnuki kõrval. Jacki tähelepanu rändas mööda Avi oma, mispeale ta vastuseks vaid nohatas.
„Ma pole teda kordagi midagi ütlemas kuulnud. Hanna laps?"
Hanna paistis noor, aga Miina oli enda vanuse jaoks liiga õbluke, habras ja nukulik. Ehkki tema silmades oli midagi, mis viitas eneseteadlikkusele. Kerge eksitus.
„Õde. Miina ei räägi," vastas Avi õlgu kehitades.
„Ah nii. Miks? SIBRISe ajupesu?" päris Jack ja korjas ühe oksajupi nurmenukkude keskelt.
Avasin suu ja hammustasin siis keelde niipea, kui mu silme ette kerkis Jeff mu vastas rongiistmel: see staatiline pinge tema pilgus, Miina pea tema õlal. Mõnikord mu mõtteruum pettis mind ja väänas mäluruumi. Neil hetkedel istus Miina ühel ja Hanna Jeffi teisel käel, mõlema pead tema õlal. Jeff oli ainus, kes piidles mind, pilk täis süüdistusi. Ma poleks pidanud seal olema.
