Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Treeningplokk oli tühi, kui me selle täies pikkuses läbisime, ehkki ruumidest õhkus veel kehade soojust. Jean peatus liftirivi ees ja surus kinnastatud sõrmenuki nupule püsivusega, mis ei kandnud endas edasi rahutust tema näol. Kinnipidamine, juhtimiskeskus või Labor. Mujale sealt ei viinud. Hanna mõtles sama, sest seiras mind lifti astudes. Ma ei saanud tema pilgule vastata, et midagi kinnitada või ümber lükata. Ma ei teadnud, kuidas talle otsa vaadata.
Kõik kas sõid õhtust või kogunesid kinnipidamisse, et Hope'i sihikul hoida. Viimase puhul aimasin, kuidas pooled jagunevad. Hanna valik on Cryteside kohus. See on minu kohus. Ja nüüd olin vaatamas otsa kõigile neile teisel pool sihikut, kes olid andnud mulle vastused, mida otsisin. Olin püüdnud luua keskteed, balansseerida seda, kes olin olnud ja kelleks pidin saama. Aga ainus, mida mul õnnestus teha, oli viivitamine. Selle asemel, et hoida kõiki valikuid peos, olid need pudenemas korraga sõrmede vahelt.
See oli minu süü. Olin isekas. Eksitasin end, pidades mosaiiki pusleks. Olin üritanud seda lahendada. Alates päevast, mil seisin kraavi pervel põlvini mudas ja ootasin, et vihm peseks maha õe vere. Siis püüdnud jätta see lahendamata ja liikuda edasi. Terve ülejäänud aja. Ükski käik ei toonud võite. Ma ainult kaotasin ja jooksin ringiratast. Kuni praeguseni. Nüüd oli mul nii eesmärk, vastused kui ka koht, kuhu jääda. Miks ei tundunud see nagu võit?
Jean juhatas meid läbi Labori lugematute klaasuste. Jahutid trummeldasid ja õhuregulaator imas tasasel sahinal õhust niiskust. See oli steriilne sektsioon, ent me ei kandnud kitleid ega läbinud desinfektsiooni. Jeani määrdunud tennised jätsid hoolikalt puhastatud põrandale tallamustri. Muld ja pori. Kus iganes ta ka käinud oli, asus see väljaspool SIBRISt. Siin ei tõstnud pead miski, millel poleks lastud kasvada. Iga plekk oli tahtlik.
Jean aeglustas sammu ja sobras taskus. Hanna silmitses altkulmu plastikkotti, millest Jean silikonitaolise käejäljendi välja võttis ning viimase peo all skannerile surus. Kui uks lahti sahises, tõmbas ta hinge.
„Kas sa kavatsed öelda, milles probleem, enne kui meist kaasosalised teed? Eldon hoiatas sind, Kent. See oli sinu kolmas võimalus ja sa lasid selle just vastu taevast," lõikas Hanna lõpuks vahele.
Jean heitis talle välkuvate plasmakiirte taustal põgusa pilgu üle õla. „Tänan märkimast. Olen täiesti teadlik sellest, mida teen. Ja kõik on täpselt nii, nagu see paistab. Murdsime just Laborisse sisse. Aitäh osalemast! Loodetavasti on Eldon sinu suhtes leebe, kui üritad talle selgitada, miks sa sel kõigel sündida lasid."
Hanna surus suu kriipsuks, kuid tema silmad vilksasid minule. Nõudlikud, ent segaduses. Mul polnud talle endiselt vastuseid, aga samas ei kavatsenud ma toimuvat peatada. Mitte veel. Hanna mõistis seda ning pilutas silmi.
„Jeffrey..."
„Ma tean, mille vahel sa valima pead. Me ei peata sind. Mine," vastasin ja seirasin Jeani.
Ta kehitas seepeale õlgu. Hanna astus mu ette, kulmud laubal kokku tõmbumas, otsides mu näolt selgitust.
„Sa oled üks meist — Crytes. See on su kodu. Meie oleme su kodu. Ma arvasin, et sa..."
