Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Närviline õhtupoolik kahe kraaklejaga Kübemes polnud mind täielikult ära väsitanud. See oli aga hea viis mõtetest eemale viskuda, sest Violeti rahustamisest oli saanud igatööpäevane rituaal, mille pidin üksi läbi viima. Hunter teadis, kuidas oma lapseliku huumoriga vaidlusi põhjustada, aga nende lõpetamise juures jäi ta enamasti hätta.
Minul oli suuremal määral vaherahusõlmija kui müüja töö. Kuigi olin Hunteri probleemide lahendajana edukas, kriipsutas see mu Violeti silmis veelgi enam maha. Rääkimata sellest, et ma polnud talle kunagi meeldinudki. Seega rahuliku töökeskkonna taastamise jaoks tuli veel omajagu aega varuda.
See reede ei lõppenud helgemal noodil. Violet lahkus, uks selja taga kõmisemas, ja ma olin peaaegu veendunud, et sellest lõppematust ahelreaktsioonist tulenev stress pani Hunteri igal õhtul kassa taga enne sulgemist kummikomme sööma. Tema madal veresuhkur oli ilmselt Violeti kõrvalnäht. See oli Hunteri rituaal. Meil kõigil oli oma.
Kui kogu muu jagelemine mind veel ära ei väsitanud, siis ootas ees õhtupoolik igavleva Chloe'iga. Kontserdist oli möödunud ligi nädal ja kuigi tüdruk virises alatasa, et suurlinnaelu pole õige ilma linnaekskursioonideta ja tüdrukuteõhtuteta pimedatel ja surmkülmadel tänavatel, keeldusin ma ilmselgel põhjusel jalga võõrale territooriumile tõstmast.
Muidugi ei kõigutanud kuritegevuse põhjuseks toomine teda üldse. Chloe'ile see ei sobinud, aga uue telesarja avastamine oli ta tasapisi taltsamaks muutnud. Täna oli jälle üks õhtutest, kui Chloe oli pakkunud välja külastada mõnd tänavaposti külge kinnitatud üritust. Eelmisel korral pakkus välja tundmatu punkbändi albumituuri ja sel korral grupi pimekohtingu keeglisaalis.
Mina aga kavatsesin mullivannis Violeti klähviva hääletooni kajast kõrvus mõneks ajaks võõranduda ja eirata kõikvõimalikke lärmiallikaid. See oli nagu kellavärk. Kui ma keeldusin, marssis Chloe kööki, rebis kapi pealt poppkornipaki, surus pakendi sõjakusega mikrolaineahju ja lajatas võiduka käeviipega minutinupule.
„Tahad ka?" lõikas ta juukseid visates, käsi puusas.
Ma ei vastanud muidugi, vaid vangutasin pead, sest teadsin, mis järgmiseks tuli.
„Ah, õige," ajas Chloe silmad rõngasse ja osutas külmkapile, „tundub, et ellu jäämiseks peame täna sinu toiduportsjonit vähendama. Kellelgi on toidupoodide ja ellujäämise vastu foobia."
„Ma käin tööl, Chlo. Miks sa ise ei lähe?"
Tüdruk keeras mulle selja ja kangutas kapist kausi välja.
„Tööl? Mõtled neid kolme päeva ja paari tundi nädalas? Mul on kõrini juba. Poes käimine on ainuke põhjus, miks ma õue lähen. Hakkan vaikselt mõistust kaotama. Eile ostsin juustupulkade asemel paki tampoone. Ma vist ei tunne enam isegi toitu ära."
Ta laskis üle õla lendu ühe ülepakutud nuuksatuse ja pistis näo mikrolaineahju akna ette. Kui ma köögilaua taha istusin ja sülearvuti kaane lahti tegin, saatis Chloe mulle altkulmu pilgu.
