Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Edenis ei lõõmanud leegid ega veerenud ringi tankid. Päevavalguse viimased tunnid mähkisid liikuvate kogude kehad roosasse ja kollasesse, aga polnud verd, mis tänavaid katnuks. Kui lummutised kuskil varitsesid, siis tegid nad seda märkamatult. Ootasin, et autost väljudes peatuks kõik liikuv, pead pöörduksid, kehad sööstaksid kohalt ja tõmbaksid mu endaga maapinda või kuhugi pimedasse rentslisse. Aga midagi sellist ei juhtunud. Ma olin inimliikluses vaevu nähtav. Mitte rohkem kui tavaliselt.
Mu ajutine kodu seisis ilma ühegi märgita tagurpidi voolavast vihmast või nähtamatutest deemonkoertest. Keegi ei istunud maja ette pargitud autos, kõri läbi lõigatud. Nüüd tuli ainult vaadata, mis Edeni sisemuses peitus. Surusin käed jahedas õhtutuules taskusse ja vaatasin Hunteri masinat liiklusesse kadumas. See oli see keerulisem osa.
Koti hoop vastu reit lõi mu sammuvõrra tagapoole, kui trepist üles astusin ja teise korruse koridoris pidama jäin. Paar meetrit eemal seisis kannatamatu moega tädi allkorruselt, kõrv vastu mu korteriust.
„Proua Ophelia?"
Naine tegi kiire tiiru kandadel, mis lõi ta peaaegu tasakaalust välja ja maandus kohmakalt toasussidel, kätt südamele asetades. Mind nähes kugistas ta üllatunult naerda, kortsud mööda nägu looklemas.
„Püha müristus, sa ehmatasid mu poolsurnuks, tüdruk."
Ma ei saanud talle selgitada, miks ma trepist üles hiilisin. Ophelia oli vaevalt SIBRISe või H.O.Ki salakuulaja, aga parem karta kui kahetseda. Kui seal ukse taga oleks olnud mõni kahemeetrine koletis, olnuks mul vaikse lähenemisega vähemalt paar sekundit aega, et reageerida.
„Kas midagi on lahti?" küsisin. Ophelia kulmukortsutus näis närviline.
„Kas just seda... Tahtsin lihtsalt tulla kontrollima, kas sul on ikka kõik kombes seal üksi. Ma pole mõnda aega Jeani kätte saanud. Tema külalised ka pole vist enam siin. Varem oli ikka hirmus lärm, aga nüüd järsku vaikne. Eks see noormees vahel ikka kaob ära ja siis tuli pähe, et oled ehk hädas. Pole teid mõlemaid ammu trehvanud ka. Ikka ajab muretsema. Varsti läheb külmaks ka ja meil on siin talviti boileritega igasugu probleeme." Ophelia vangutas pead ja taganes aegamisi ukse juurest, kui lähemale tulin ja võtme välja võtsin. Jean, pagan.
„Gaasiga on vahel probleeme, aga olen siiani hakkama saanud."
„No siis on hästi," Ophelia ohkas mõnevõrra kergendunult ja noogutas omaette, „aga anna ikka teada, kui hakkama ei saa." Ta viivles endiselt mu uksematil. Peaasi, et ta ei hakkaks mind küsitlema.
„Kui Jeanist midagi kuulen, siis annan Teile teada," lisasin.
Kui kuulen...
„See oleks kena, kulla laps."
Pistsin võtme lukuauku, kui Ophelia mõtliku ilmega eemaldus, ja tegin näo, nagu keeraksin ust lahti. Võti tahtis liikuda hoopis vastassuunas. Uks oli lahti jäänud pärast seda, kui Jeffiga koerterist välja tormasime. See meenus mulle alles viimasel hetkel. Lasin uksel aeglaselt lukustuda ja keerasin selle siis häälekalt lahti. Teatraalne, mis teha. Teadsin, et Ophelia jälgis mind. Oli see mure või kahtlus? Vast oli ta näinud Jeani tolle madalhetkedel, ehk isegi sekkunud, kui see käest ära kippus minema. Ja nüüd oli ta kadunud.
