Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Jõudsin vaevu ukseni, kui kuum metall mu kukalt kõrvetas ja lükkas mind pea ees ukseavast sisse. Keset üht vähestest valgustatud kinnipidamisruumidest istus põrandal kinni seotud Kiara, lõug rinnale vajunud. Ruumi lahtise ukse ees patseeris Rose edasi-tagasi. Mind silmates viimane seisatas ja viskas käed õhku.
„No pagana päralt, Jeff on meiega. Valva sa ise seda Kontrahenti, Kontrahent," nähvas Rose üle mu pea ja keeras meile selja, et marssida kostuvate häälte suunas.
Surve mu kuklast kadus ja närvilise moega mees mõõtis mind pealaest jalatallani.
„Jeff? Ma olen Jack. Oled sina see, kes meid siit urkast minema aitab?"
„Loodetavasti."
Otsisin koti medaljoniga taskust ja avasin selle suu. Kuma oli piisavaks märgiks, et Jack käega lööks. Ta astus ümber minu avatud kinnipidamise uksele ja kratsis habet. Seejärel osutas käigu suunas, kust kostus lisaks tagumisele trampimist ja lõginat. Üks kinnipidamisruumi klaasidest värises oma pesas. Selle ees seisis neli kogu ja Rose, kolm neist tulises vaidluses.
„Mul on siin tegemist, nii et valvan ust. Sa peaksid selle segaduse seal lahendama. Ma püüdsin, aga keegi neist ei kuula, mis mul öelda on."
Nüüd oli minu kord Jacki uurida. Sõjaväeline vorm, padrunid ja noad vööl ning lühikeseks saetud toruga automaat käes. H.O.K.
„Kui palju teid siia tuli? On see rünnak?" pärisin.
Jack tajus skepsist mu sõnades.
„Ära muretse. Mul on Devoniga diil. Saatsime suurema osa H.O.Ki salgast keset SIBRISt. Neil on seal tõenäoliselt käed-jalad tööd täis. Kõik, kes siin on, on omad või on neil liiga palju tegemist SIBRISega, et meile tähelepanu pöörata. Me hoolitseme kõige muu eest, sina tegele sellega." Jack noogatas peaga kogude suunas, mille siluetid heitis seinale väriseva klaasi tagant paiskuv ere valgusvihk.
Vaidlus suikus, enne kui jõudsin piisavalt lähedale, et nägusid eristada. Avi oli esimene, kes seina äärest lähemale astus ja lehvitas. Rose köhatas seepeale ja Jean vakatas ohates. Kaks kogudest seisid minu suunas seljaga, nagu eraldanuks nad end teistest—kaks leeri. Lühem neist hoidmas teist tagasi. Viimane lükkas kaitsva käe endast eemale ja mõlemad pöördusid.
Pidin Sami õlgadest haarama, et me kokku ei põrkaks. Ta oli selle aasta ajaga tublisti kasvanud ja pikem kui Hope. Mis iganes juhtunud oli, polnud ta puutumata jäänud. Põletikulised kriimud jooksid mööda Sami kaela ja laupa kattis suur plaaster, pale kahvatu. Pusa oli kaetud plekkidega, rinnal moondunud lõvi embleemi all kiri „Summerville". Aasta aega tagasi mängisin samas klubis.
Sam ütles midagi, mille püüdsin kinni alles siis, kui tema õlg mu rinda rammis.
„Mida sa mu onule tegid!? Kuhu sa ta viisid?!"
Hope krabas Sami varrukast ja kiskus venna tagasi.
„Ta ei tea, Sam. Ta ei tea. Me leiame Nicki, ma luban."
