Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Üllatusmoment pidi mängima minu kasuks. Nad poleks oodanud, et peavad end kaitsma. Mina samuti mitte. Arvasid, et tulen kaasa vabatahtlikult. Nädal tagasi oleksin seda teinud, aga nüüd polnud mul enam valikut. Sam oli üksi, Nick kadunud ja Jeffi polnud siin, et Hannat ja Miinat kaitsta. Kui nad tahtsid mu kaasa viia, pidid nad selle nimel vaeva nägema, sest niipea, kui hakkasin liikuma, ei teadnud ma enam, kuidas peatuda.
Kuigi ma ei teadnud, kuidas takistada kehasid varustatud motivatsioonist liikuda edasi, tõrjuda ja kaitsta või rünnata ning valmistuda kokkupõrkeks, polnud mul luksust jääda ajahetke seisma. Selle võimaluse olin juba ära kasutanud. Nii et mul oli ainult üks käik alles — kasutada keha pettemanöövrina, klaasmüürina nende ja Hanna ning Miina vahel. Tagajärgedele polnud aega mõelda või ehk ei tahtnud ma seda teha. Soovisin vaid murda end lahti.
Koridor oli hägu mu jalge all. Silmad jõudsid vaevu järgida, mis trajektoori keha võttis. Kopsud surusid õhku rohkem välja kui sisse. Osa minust käis ringi ja läbi kõik paanikahoo etapid, teine oli seadistatud automaatrežiimile. Tormasin kohalt varem, kui mõtted suutsid karjudes esile manada hirmu Sami hääles, mis peegeldas mu enda oma. Aga kõrvu ei jõudnud ühtki heli, vaid õhusurve, mis end kuulmekäiku pressis ja tormiks kasvas. Pigistasin hambad kokku, keerasin külje ette, et lasta lahti sõnadest, mille olin tõmmanud vinna. Samamoodi, nagu tõukasin end lahti maapinnast ja paiskusin kogu keharaskusega ette.
„Minge!" karjusin Hannale, aga hääl ei laskunud silpideks, vaid sumbus hingetõmbeks.
Õlg riivas kogukat barjääri ja põrkas sellelt tagasi. Võõras haare andis hoogu mu pöörlevale kehale ning pidurite puuduses ja jahmatunud äkitselt silme ees avanenud koridorist, saatis impulss mu kontrolli alt väljunud keha otseteed seina. Kokkupõrge sõlmis lahti näpud, mille olin vaevu pistoda pideme külge haakinud.
Löögist jäi valgele krohvile verine käejälg, kui end uuesti lahti tõukasin ja kurssi muutsin. Sel korral lükkasin pöidla noatupe kinniti vahele ja vedasin pistoda ettevaatlikult teraga vastu riiet pühkides hõlma alt välja ning suunasin selle endast eemale küljele. Ma olin küll kohmakas ja aeglane, aga polnud veel alla andnud.
