Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Selleks ajaks, kui ampulli toime hajuma hakkas, leidsin end ühes paljudest Lamala koikudest voodiraami külge aheldatuna. Ma ei tundnud end nii kehvasti, kui oleksin oodanud, sõrmed vaid pisut tuimad ja otsmikus tukslemas teadaanne mööduvast peavalust.
Tõmbasin end käeraudade abil istukile ja vaatasin otsa paar voodit eemal küürutavale Rickyle. Pool tolle näost oli sidemete alla maetud, teine pool räpane ja riided ribadeks. Ootasin mõnd salvavat kommentaari või rusikaid, mis vehkima hakkaksid, aga ta vaid istus ja vaatas minust läbi. Kuskile tagaseina. Meie vahele jäid punakaspruunilaigulised linad ja mahajäetud määrdunud riidetükid. Põrand ei näinud etem välja, see oli kaetud punasetriibulisest lögast ja saapamustritest. Verd tassiti endaga kõikjale.
Vedasin käerauad mööda voodiraami edasi, kuni jalad puudutasid põrandat, ja otsisin ülerahvastatud palatist tuttavaid nägusid. Kontrahendid siblisid edasi-tagasi, kanderaamidel lõtvunud kehad. Suur osa neist oli kollakasse kartulikotti mähitud — ristanditest katseisikud oli minu pakkumine. Suur osa oli ka mundrites Kontrahente, kelle nägusid polnud enam võimalik tuvastada. Ivan oli üks neist, kes rivis kehasid välja tassis. Ta ei tõstnud pead, kui teiste järel ukseavast väljus.
Agusti selg kõrgus teisel pool ruumi kellegi voodi jalutsis. Toda Kontrahenti oli raske ükskõik, mis ruumis märkamata jätta. Jack seisis tema kõrval, käed risti rinnal ja õlgades pinge. Ma ei näinud, kes voodil lebas, isegi kui kaela välja sirutasin. Seda jaksu mul polnud, et põranda külge kruvitud voodit teisele poole ruumi tirida või käeraudadest vabaneda. H.O.Kis võimust võtnud stress võbeles mu kuklas, mis sest et see oli tuima sorti kihelus. Tuim, sest organism hävitas veel ampulli keemiat. Või võib-olla oli asi minus ja palatites üldiselt.
Jack astus kõrvale, pööras end ringi ja ma nägin väikest lapsemõõtu keha, mida kattis valge lina. Vajusin tagasi voodile, korraga nii kergendunud kui ka tülgastunud. Mind silmates asetas Jack käe Agusti õlale, ütles talle midagi ja võttis siis sammud siiapoole. Ta oli küll vabanenud harpuunist, kuid noad ääristasid endiselt vööd. Jack seisatas voodi ees ja silmitses esmalt Rickyt, kes oli meile selja keeranud ja põrnitses nüüd teist seina, ning siis mu raudus käsi.
„Meil tuleb söögisaalis kogunemine, et kõik üle lugeda. Tobias plaanib konverentsi ja tahab, et sa kohal oleksid, aga esmalt transpordime surnud. Kui sa Selene'i otsid, siis teda pole siin. Läks otsisalgaga esmaabi anda."
Jack vaatas mulle otsa, pilgus puudumas märk kohalolust. Olin taolist tühjust varem näinud. Ellujääjate silmis, kes olid kaotanud pere ja sõbrad. Jalutades keset varemeid püüdsid selgusele jõuda, kuidas edasi minna. Aga see polnud kõik. Miski vaevas teda.
„Konverentsi ajaks on Selene tagasi," lisas Jack, kui ma ei vastanud.
Noogutasin põgusalt ja keerasin raudus peod üles. Ta vedas suu viltu, aga ei liigutanud end.
„Las ma arvan. Mind süüdistatakse milleski," tähendasin viimaks. Nii palju oli ilmselge.
„Üks osa meie väravatest laohoonete läheduses oli maha sõidetud. See pidi juhtuma vahetult pärast tali rünnakut, sest meil on seal igal ajal vähemalt neli valvurit ja vahipost hoiab sel piirkonnal silma peal. Aga täna ei kuulnud keegi midagi peale tali."
