Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Aeg oli siin selgeilmeline. Kõigi eesmärgid ja ülesanded pidid mahtuma päevavalgusesse, mistõttu oli keeruline leida kohta, kus keegi oleks asjatult logelenud. Kuulates oli lihtne tuvastada, mitu Kontrahenti suundusid kuuri, mitu jäi lauda ette valvesse ja lobisema, kes toitsid loomi või vedasid kartulikotte mööda maad hoidlasse.
Päevavalguses oli lihtne näha süsteeme ja rutiine, ohtu, järgmise söögipausi algust, helisid. Päevad olid lihtsad. Kui helid kadusid ja pimedus saabus ning koguneti õhtusöögiks või hiliseks nooleviskemänguks, jäi üle vaid kaks võimalust: kas heita magama, enne kui generaator välja lülitatakse ja enam ei erista jalga käest, või püsida ootel, kuni patrulli saabaste lärtsatused mudas märkisid teist faasi H.O.Ki graafikus — tegevust, mille varjamiseks oli vaja valguse kadu.
See tähendab, et peagi marsivad nad uksest sisse, viskavad kandiku õhtusöögiga mu jalge ette ning trambivad lusika sõnnikuhunnikusse, mille hais oli õnneks mu maitsemeeled juba nüristanud. Vastasel juhul oleks seda jääkidest kokku kraabitud körti olnud keeruline kurgust alla suruda. Siis ruikavad nad sigade kõrval, et meeleolu parajaks kruttida. Tallates kärsitus poolkaares mu magamisaseme jalge alla, teevad nad kindlaks, et ma jään põrandale, kui söön. See kõik ei ole karistuseks nende eeskirjade rikkumise eest. See on lõbu pärast. Võimalus haarata kontroll, kus seda tavaliselt ei ole.
Ma olin alati olnud liikvel, sest teadsin, mis juhtub, kui paigale jään. Jeff ei mõistnud seda, millised privileegid käisid kaasas nendega, kes ei pidanud kartma valgust, kes valitsesid seda. Tema ignorantsus oli osalt tema vanemate süü, kes lõid poja ümber maailma, kuhu ta ei kuulunud, aga suuremalt jaolt minu, sest ma julgustasin oma valedega temas võrsuvat raevu, mida Kontrahendid tundsid ristandite vastu. Mida nad tundsid kõigi teiste lummutiste vastu.
Arvasin, et olin olnud temaga kaval, leidnud viisi kompromissiks meie vahel, aga tegelikkuses söötsin Jeffreyle ette kõike seda, mis oli juba tema loomuses. Niisiis siin ma olin. See, et mina maailma ignoreerisin, ei tähendanuks, et see oleks ignoreerinud mind. Ühel või teisel viisil oleksin lõpetanud samas kohas — näoli kellegi teise sitas. Sest ma polnud Kontrahent. Ja sest ma olin lasknud ühe neist endale liiga lähedale.
Mida rohkem rabeled vesiliivas, seda sügavamale sind imetakse. See oli pea poeetiline. Mul polnud kirjapanekuks küll paberit ja pastakat, see-eest aga leidsin laudas vedelemas alati midagi, millega värsked luuleread H.O.Ki tõbrastele näkku tembeldada. Pidin neile siiski kohati meelde tuletama, et ristanditesse poleks tohtinud nii kergekäeliselt suhtuda. Juhuks kui Kontrahendid ei mäletanud, kui hirmul olid olnud enne Suurt Muutust — ilma üksteise toeta, laiali mööda maad, sunnitud nägema varjudes, mida ei eristanud. Ja ristandid nende keskel liikusid hääletult, nad olid harjunud ellu jääma ja näljasena ei jäänud ükski karje neist maha närbuma.
Jeani haihtumisest oli möödas pea kaks nädalat. Kontrahendid eelistasid füüsilist infoedastust suulisele ning küsimuste konstruktsiooni nende pea ei võtnud. Mind hoiti elus ja töövõimelisena, mis tähendas, et minu olukord oli ajutine. Nende ülesandeks oli hoida mind ootel. Milleks? Kes teab. Siinkohal olid nad väga vaiksed.
