Järg teosele «Haavatud».
Möödunud on aasta päevast, mil Hope Blake ärkas haiglas aimdusega, et eelnevatest kuudest tema elus on jäänud nüüdseks ähmane hägu. Leppides teadmisega, et tegemist on ema surmast tingitud traumaga, üritab Hope allesjään...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Avi ketsitallad pressisid tugevasti mulda, lehvikuterad kaevumas maapinda, et liikumisele lõpp teha. Ta polnud piisavalt kiire, et tasakaalu taas enda alla saada, kui Miina juba tema kapuutsist krabas ja selle ristipidi väänas, et Avi jalgelt selili tõmmata. Avi kummardus ette ning puges Miina käe alt läbi, aga tolle haare tema kapuutsi ümber oli kindel ning Avi vaid poos enda hinge kinni. Teraslehvik jäi püstipidi mulda. Avi lasi sellest lahti, käed tasakaalutult püüdmas oma kapuutsi Miina haardest vabastada. Too kepsles vaevata tema teelt, riie tugevalt haardes, siis tõmbas selle üle Avi silmade. Avi üritas pimesi Miina kleidi volangidest krahmata, mis tõi vastuseks kähedad piiksatused, kui Miina kahjustunud häälepaelad naerus suuga pinguldusid. Vähemalt oli Miina säravas näos märk sellest, et üks meist nautis sparringu õppetunde. Avi hakkas rabelema, püüdes dressipluusi seest välja lipsata. Üks tõmme ja põlved vetrusid, ta sirutas käed välja ning langes käpuli murule.
Rose laksas käega vastu puusa, kui Avi püsti kargamise asemel oma dressipluusi kohendama hakkas.
„Tõmba lukk lahti, võta lehvik, pööra ringi, vasakul!" hüüdis Rose, kes oli silmmärgatavalt enesekindlam teistele käske jagama kui neid ise järgima.
„Pea püsti, Avi! Hoia silmad vastasel," järgnes Hanna vähemalt neljas märguanne.
Avi nina tõusis, ainult et tervitada kilejat plaksatust valgust, mis naksas nahal nagu elektrilöök, pimestades teda, ning siis pudenes murule tolmuks. Avi turtsatas ja mõmises midagi nina alla, näpud silmi pühkimas. Avi nina ette ilmus sitsiline varrukas ning terav väävlihais, kui lehviku voldid kligiseva vilina saatel lahti rullusid ning tüdruk põrnitses otsa vildakale varjukoera sarvis peale, mille oli enda käega tessen'ile joonistanud.
Avi nägu kukkus mossi, kui ta põlvedele ronis. Ta oli viimaste sparringukordade ajal veetnud rohkem aega istuli kui püsti. Rose, kes põrnitses Miina vedelkristallist tehtud väikeseid ilutulestikukoldeid esialgu suurte silmadega, muheles nüüd Avi grimassi üle. Ilmselt seetõttu, et ta polnud ainuke, kes käpuli lõpetas. Miina väleduses oli midagi ebaloomulikku ja see paistis Avit morjendavat ning viimasel kahel korral polnud ta eriti püüdnudki tagasi püsti saada. Ilmselgelt tundus talle Hanna õpetusmeetod motivatsioonivaene.
Kõik Miina, Hanna või Selene'iga paari pandud lõpetasid ühel või teisel moel kas ninali, istuli või käpuli - muld ja rohulibled juustes, suus või küünte all, põlved ja õla- ning küünarnukid kriimustatud. Hunter oli pistetud meiega ühte lähivõitluse treeningusse, sest sarnaselt meiega olid tema teadmised inimkujul enesekaitsest üsna kesised. Jack oli temaga pisut leebem: lingus käsi Hunteri rinnal pani ta nii mõnegi äkilise manöövri juures nägu krimpsutama.
„Kasutage keskkonda enda jaoks ära," teatas Hanna ning ma pidin temaga nõustuma, nähes kuidas Hunter oma seotud käega üsna täbaras olukorras selili püherdades kiviviskega püstoli Jacki käest eemaldas. Hunteri näole tekkis nii lai naeratus, et Jack oli talle vandeseltslaslikult õlale patsutanud, enne kui Hunteri reipama olemisega Devoni täpsuslaskmise sihtmärkide juurde saatis. Isegi ühekäelisena oli Hunteri siht täpne. Ta inspireeris meid kõiki.
