18.osa

147 14 2
                                    

Ma lihtsalt vihkan sellist käitumist.
Lõpuks kui magama läksime oli kell juba pool kolm öösel. Sammuti naersime kuidas me hommikul normaalsel ajal ärkama peaksime. Õnneks on vanaema ja vanaisa meie juures ja ütlesid et jäävad mõneks ajaks siia, et siis meil Geena natuke lihtsam Alliga hakkama saama. No tegelt vanaema ja vanaisa kolivad siia Lucase ja Alli juurte elama. Kuna nad on Alli seaduslikud hooldajad peale isa surma. Ja Lucas ütles ka oma korterist ära ja kolis siia tagsi ja hetkel olen mina lihtsalt siin pikaajaline külaline.

Hommik 3.september 2018.a Esmaspäev.

Ärkasin kuna mu tuppa saabus hommikune kukke kiremine.

"Hehe mina ärkasin enne kui sina ülesse." Karjus Geena.

"Ma ei teadnud et meil võistlus oli." Podisesin ma kuna olin ikka nii unine. Aga ega ma siis magafa edasi ei saanud vaid Geenal oli vist kindel plaan mind äratada.

"Tõuse nüüd kell on juba liiga palju et magada." Podises ta ja tõbas mu teki minema ja mulle langes peale mitu tonni külma õhku. Võtsin oma telo kui Geena oli lahkunud ja avastasin et kell oli alles 11. Ime kah et ma veel väsinud olen. Tõusin ülesse tegin oma hommikused toimetused ja panin riide. Sammuti panin ühe pildi ülesse vahelduseks instasse.

@jenni

Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.

@jenni

🎧🎼🌄

Tagged:@Luc

Läksin alla ja seal olid kõik kes olema pidid. Läksin tegi kohvi ja ka võtsin ka midagi söödavat ja läksin terassile istuma kuna ilm oli sitaks kena.

"jenni" Karjus Lucas ja ja oli kuulda sammute lähenemist mulle.
"Keegi tuli sinu juurte." Ütles ta. Keerasin oma pea telost.

"Kui see Harry või Fred on siis ei aitähh." Laususin ma. Ja Geena lahkus. Järelikult oligi.
Vahtisin telos edasi kuni jälle samme kuulsin. Arvasin et see on Geena aga pea keerates nõgin et ta ei olnud üksi.

"Mis s teed nalja ma ütlesin ju." Ei jõudnud lauset lõpetada kui Geena vahele segas.

" Sa ütlesin et kui see on Harry või Fred et siis sa ei taha rääkida. Tema ei läinud arvesse nii et." Ja läinud ta oligi. Ja noo tegelt on tal õigus oleksin pidanud end paremini väljendama.

" Istu. Kuidas aitada saan?" Laususin ma lihtsalt Kevinile. Jah see oli tema. See jobu ja õel tüüp kes mind piinanud ja kiusanud on. On siin istub toolil vahib oma jalgu ja ei julge piiksugi teha.

"Ma ausalt öelda ei tea päris täpselt. Tahtsin vabandada selle eest mis ma sulle teinud olen. Jah ma tean et see ei muuda asja jne aga ikkagi pidin vajalikuks seda teha ja ma ei oska ka õigustada kuidagi seda et meie sulle valetasime meie suhete ja asjade kohta. Ma lihtsalt pidin kõik hingelt ära saama et enda peale mitte nii kuri ja vihane olla." Rääkis poiss jorinal. Hea et ma aru sain. Algul ma lihtsalt istusin ja vaatasin ja muigasin. Aga nägin et Kevin oli juba kannatamatuks muutumas siis otsustasin ikka suu lahti teha.

"Ma ei oleks siin mõned päevad tagasi uskunud et sa oled minu kodus ja vabandad." Muigas ja naersin või no midagi selle vahepealselt. Nägin kuidas Kevin silmi pööritas ja hakkas tõusma.

"Rahu ei hakka nokkima" Poiss istus maha tagasi.
"Jah see on tõsi et see vabandamine et keera asja tagasi ja ei muuda asjade olu teiseks. Aga see et sa siia tulid ja vabandasid on sinu puhul suur asi. Sinul ju tegelt pole otsest asjagi vabandust paluda. Tollel hetkel kui see valetamine jne lahti läks ei olnud ju meie sõbrad vaid põhimõtteliselt vaenlased. Aga mõed inimesed kes peaksid vabandama ei tee seda vaid pommitavd mind kõnedega ja sõnumitega ja kui ma neile ei vasta siis sõimavad et ma tahan lihtsalt tähelepanu ja et ei ole kunagi nende slber tegelikult olnud ja et olen ära hellitatud jne. Elu on kummaline" Rääkisin pika juttu ja Kevin lihtsalt istus ja kuulas.
" Tõsiselt nad ei ole käinud siin sinuga rääkimas vaid saadavad sõnumeid ja helistavad" Küsis ta üle ja tegi suuri silmi. Vaatasin teda ja ausalt öeldes ma ei usu et minu ees on see Kevin kes ta oli mõni päev tagasi. Ta oleks nagu ära vahetatud. Või on ta lihtsalt nüüd suureks saanud.
"Sa siis ei teadnud? Ma arvasin et te olete sõbrad kõik." Küsisin ma.

"Ei teadnud. Ee ausalt öeldes ei tea ma ise kah mis oleme. Ma ei ole nendega suhelnud sellest ajast kui sa teada said et me valetasime või noh et nad valetasid sulle." Lausus poiss ja vajus mõttesse.
" Elu on tõesti kummaline." Lausus ta lisaks.

"Jah on tõesti isegi väga. Ükshetk on kõik hästi siis jälle sitasti ja siis oleks nahu jälle hästi. Selline ameerika mäe peal olev tunne on." Naersin ma ja Kevin ühines minuga.

"Ausalt anna andeks et ma selline tropp oli. Sa olid mulle kõige parem sõbranna olnud ja noo sõber ka ju. Ja teist sinusugust tegelast nii kergelt ei leia." Lausu poiss siiralt vist isegi. Võhemalt tundud.

" Annan mis olnud see olnud. Minevikku ei saa kinni jääda." Laususin ma lihtsalt.

" Aitähh ma lähen nüüd tööle. Muidu lüüakse mind maha." Lausu Kevin õrnald naeradates. Naeradasin vastu ja ta lahkus. Mõtlesin et peaks ka vahelduseks tööle naasma. Ja mu töökoht on alles aga nad andisd mulle nii palju vabu päevi kui ma vajan et see siin kõik korda lüüa. Ja tegelt nüüd kus isa ei ole ei oleks mul põhjust üldse tööl käija kuna mu isa oli ju rikas ja tal oli hiilgama suur pärandus. Lucas võtab üle isa ära ja mina sain siis teise poole tema pärandusest ja Alli oma jääb vanaema ja vanaisa kätte senikaua kuni Alli 18 saab. Nii oli isal asi jaotatud. Mul tunduks veide isa pärandid puututa vähemalt praegu. Sellepärast otsustasin raha lihtsalt panka panna ja seda mitte puutuda vähemalt seni kaua kuni selleks tõeliselt suur vajadus tuleb. Ja sellepärast ma ei ole ka töölt ära tulnud ja ei kavadse ka veel tulla. Mulle meeldib mu töö. Loov ja tore on reklaami alal töötada.

Olin seal istunud ja mõlgutanud mõttet juba mingi 2 tundi ja selleajal oli mu telo muidkui jälle surisenud kuna see oli hääletu peal.
Otsustasin lõpuks vaatada mia seal siis on. Avastasin et enamus sõnumid ja vastamata kõned olid Fredilt.

Otsustasin lõpuks ta kõne vastu võta, kui ta nimi taas mu ekraanilt seisis.

"Kas kuskil põleb?" Võtsin ma telo vastu.

"Jumal lõpuks ometi. Sa panid mu muretsema." Lausus Fredy kergentatuld välja hingades.

"Jep, mis vaja?" Küsisin ma lihtsalt.

"Ma pean sinuga kokku saama ja sinuga rääkima. Palun. Kuula mind ära ja siis sa ei pea enam minuga suhtlema kui ei taha."


See ei ole tuhkatriinu luguWhere stories live. Discover now