See ei ole tuhkatriinu lugu

1.osa

Üleval pildidl Jennifer ehk Jenni

*Olin oma toas voodi all... Keegi oli meie majja tunginud... ja nüüd oli keegi minu toas ja otsis mind... Ta jalad lähenesid mu voodile...

*nüüd olen ma küll kutu* mõtlesin ma ja sulgesin silmad.

Alt korruselt oli kuulda lasku.. Peale seda kiirustas see mees mu toast välja ja läks alla. Kuulsin väliukse sulgumist ja auto mürinat..

Peale paariminutilist ootust.. ronisin voodi alt välja ja läksin tasakesi hiilides alla... Alla jõudes oli tühjus.. See must auto, mis ennem seisis meie maja ees, seda enam ei olnud... Läksin kööki mis oli tühi.. sealt elutuppa.

''Ema'' hüüdsin....................

Näen ikka ja jälle seda unes... võiks juba lõppeda.

Ja tollel õhtul tapeti mu ema ja mis kõige jubedam.. Need samad kes ta tapsid.... Nad ei ole tuvastatud.. Chillivad praegu kuskil ja söövad võibolla pannkooke moosiga või istuvad palmi all ja naudivad jahutavaid jooke...

See ajab mind lihtsalt nii närvi.. kuidas ei suuda mendid neid üle leida.. Türa nagu nende töö on see nad peavad tegema aga eii...

"Vittu"pomisesin ma kui olin oma telo maha kukutanud.

Võtsin selle ülesse ja vaatasin kella 10.38. Normaalne aeg ärkamiseks. Kuigi tavaliselt magan ma kauem. Ajasin ennast voodist ülesse suundusin oma garderoobi...

minnes unenäo juurte... edasi sai nii....Tol päeval kui mu ema tapeti.. viidi mind politseisse.. Kuna mul pole siin riigis sugulasi.. Õigemini ei teadnud ma üldse et mul sugulasi on. Alati kui ma oma sugulaste või isa kohta küsisin sain ma suure sõimu osaliseks.. Lõpuks ma lihtsalt enam ei pärinult emalt, kui polnud vaja teada siis ei olnud. Mida ma ikka teha sain.

Politseist viidi mind lastekodusse. Ja ma mõtlesin et sinna ma ka jään. Kuid nädal aega hiljem tuli sinna mees.. Tal oli kena välimus, kena soeng, samasugused pruunid silmad nagu mul. Käis kenasti riides. Peale temaga kohtumist sain aru kellelt olin pärinud oma pruunid silmad kuna mu emal olid täiesti helesinised silmad. Jah toll päeval nägin ma esimest korda oma isa. Kelle juures ma nüüd elan.

Leitsin endale lõpuks midagi sobivat selga. otsustasin roosade/lillade lühkarite kasuks sinna peale tavaline valge maika ja sinna peale sinna peal pikk helesinine kardigan. Kammisin oma juuksed. Tegin ka õrna meigi. Mainin ära minu õrn meik on ripsmedušš, kulmu pliiats ja hüügeniline huulepulk. Ja nii vähe ma vajangi. Võtsin oma telo, panin selle lüharite taskusse. Läksin alla otsesemalt kööki. Seal oli tühjus. Muidugi paps oli tööl Alecia lasteaias ja Lucas ei tea kus.

Kindlasti mõtlete kes on Alecia ja Lucas?

Mu isaga kaasnes mulle ka poolõde ja poolvend. Nii et jh nad on mu õde ja vend. Meil on ainult sama isa. Alecia on 5 ja Lucas on 20. Ja õnneks kurja kasuema mul ei ole nii et see ei ole Tuhkatriinu lugu.

Tegin endale kohvi ja paar võikut. Sõin oma leivad ja jõin kohvi. Muidugi selle järgnes ka teine tass kohvi. Mis teha ma armastan kohvi. Peaks kohviga abielluma. Ei tea kas on võimalik. Peaks proovima.

"Issand kui loll sa oled Jennifer."pomisesin ma endale silmi pööridades. Võtsin oma kohvi ja suundusin elutuppa.

Seal ühtlasi kah see pensionäär kükitas. Kellest räägin.. Arvake sada korda.

Potsatasin diivanile. Seal käis mingi multika laadne film.

"Hommik, Potsataja"lausus poiss ehmutes kui olin tema kõrvala potsatanud. Sealt ka see nimi siis.

"Hommik, Geena"pomisesin vastu ja lürpisin oma kohvi ja süvenesin filmi? multikasse? või mis iganes see ka ei ole.

"Halb uni jälle?"küsis ta. Ma teadsin et ta vaatab minu poole ja ootab vastust aga ta ei saa seda. Ma ei taha rääkida taga veel vähem oma ema surmast.. ja sellest kõigest