See ei ole tuhkatriinu lugu

15.osa

Kuid kas ma jaksan seda kõike taluda. Ma tean et see tundub imelik jne. Kuid ma tean et nad oleksin liiga toetavad ja liiga liiga.... Otsustasin siiski helistada. Fredyle.

"Jaa Jenni lõpuks"

"Jah mina lõpuks.." Ütlesin ohates. Tagant kuulsin kuidas Karola juba ütles sammuti et lõpuks ometi või midagi sellist.

"Ära ütle et sul on valjuhääldi peal?" 

"Tegelt natuke vist on ja" Ütles poiss

"Kes seal siis kõik on? " Pärisin ma nüüd.

" Eee mina Karola, Harry ja ka Fred on siin."

"Miks?" Oskasin ma ainult küsida.

" Seda on keeruline seletada eks ta ise seletab sulle." Ohkasin ainult.

" Kas sa tuled koju või mis toimus et niimoodi minema kiirustasid."
Päris ta.

"Pane valjuhääldi pealt ära räägin ainult sulle." Ütlesin lihtsalt ja kuulsin taga jonni hääli.

" Nii panin ära läksin ka teise tuppa." Ütles poiss

"Tubli.. Ma olen haiglas." Ma ei saanud edasi rääkima kui juba hakkas.

" Mis asja mis juhtus kas kõik korras sinuga?"

" Minuga küll." Vaatas eemal palatis lebavad Geenat ja Allit. Oleks tahtnud ise nende asemel olla.

"Mis edasi?" Katkestas Fredy mu mõtet.

" Mu isa, Alli ja Lucas sattusid avarisse."

"Mis asja kas kõik on korras või väga hull tulen haigla kohe. Kus haiglas?" Ütlesin talle lihtsalt haigla ja ütlesin et tulgu üksi ja parem ongi kui saan asja näost näkku öelda mitte telefonis. Paratamatult tulid mu silma taas pisarad ja jälle ma nutsin. Läks 20 minti mööda ja nurga tagand tuli pande. Ilmselgelt Fredy ei teadnud lauset tule üksi. Kõik on siin. Kõik.

"Anna andeks neist keegi ei jäänud maha ja ei jätnud mind rahule."

" Ära loodagi jennifer et sellisel hetkel meid siin ei ole."

"Noo jah mis siis ikka."

"Aga kus su isa on kuskil mujal palatis." küsis Fredy kes oli mind mu nutmise pärast oma embusesse tõmband. 

" Jumal Fredy tule tast eemale sa ei pea teda nunnutama ja kaisutama." Ütles Karola kurjalt. Issand jumal tal on aega armukadetseda. Mu isa on surnud õde ja vend võitlevad surma eest ja tema armukadetseb.

"Läksin eemale Fredyst."

"Karola jäta see on apsurdne. See pole küll koht ka aeg kus armukadetseda." Ta nagu luges mu mõtteid.

" Ei ole ei ole ma tean te olete koguaeg mu selja taga üksteist vaatanud ja kudrutanud. Arvate et ma olen loll ja ei saa aru. Valesti arvate saan väga hästi." Mul viskas ta jutt nii üle kus üldse saab visata.

"Kuula mind nüüd hoolega. Minu ja Fredy vahel on ainult sõprus ma olen seda sulle juba mitu korda öelnud mu vend ja õde võitlevad surmaga mu isa on surnud ja sina arvad et mul on aega ja tahtmis veel mingi kuttiga tegeleda ja mingi armu suhteid luua. Sa oled haige ja ma tahan et sa kohe praegu siit minema lähen kas või koos Fredyga ja ma ei taha sind enam siin näha või tegelt ma ei taha sind enam kunagi näha." Ütlesin talle kõva häälega kõik näkku. Ja ta näole tekkis ilme mis oli et anna andeks või mis iganes aga nii armukade lihtsalt ei saa olla ju..... Jube.
Läksin lihtsalt Alli akna taha ja vaatasin teda. Lõpuks hakkasin istuma minema ja nägin ka et Fredy ja Kaola olid lõpuks ära läinud ka Harry oli ära läinud ainult Fred istus veel siin. 

" Sa võid ka ära minna sul pole siin midagi teha." Laususin ma talle istudes temast kaks tooli edasi.

"Ma tean et sa oled mu peale tige jne aga ma tahan vabandust paluda. Ma käitusin nõmedalt ja kahetsen seda. Ja ma ei jäta sind üksi." Poiss oli istunud nüüd juba minu kõrvale. Ta tundus siiras ja kurb nagu midagi. Või ma lihtsalt tahtsin nii tunda või arvata kuna vajasin hetkel tuge ja kedagi enda kõrvale.
Ma ei öelnud midagi lihtsalt vaatasin palateid kus oli mu õde ja vend. 5 või 10 minuti möödudes tulid taas mõned pisarad üle mu põskete. Mida ka Fred märkas. Ma vaatasin tema poole ja ta haaras mind enda kätte vahele. Ta lihtsalt hoidis mind ei sõnagi lausumata ja see tegi mu olemise paremaks palju paremaks isegi. 
Mõeldes mis edasi peaks saama. Ei teadnud. Ma ei teadnud hetkel midagi. Lootsin ainult et Alli ja Lucas ärkaksid. 

On jälle aega möödas nimelt kolm päeva. Täna on 29.august 2018. aasta  Kolmapäev.

Alli ja Lucase seisund on sama. Isa olen vahepeal maha matnud, see oli jube. Tahaks et õde ja vend juba tõuseks kuid ma ei kujuta ette kuidas ma neile seda seletan et õde enam ei ole.
Olen praegu Lucase palatis. ja mõtlen omi mõtteid ja kõike seda mis toimunud on selle lühikese ajaga. See on nii haige et üks hetk saab kõik korda ja järgmisel päeval väi siis hetkel on kõik nii metsas ja nii halvasti kui üldse olla saab. 
Järsku tundsin kuidas käsi millest kinni hoitsin liikus. Algul väiksel ja siis juba tugevamini. Järgmisel sekundil märkas kuidas Lucas hakkab silmi avama. Lõpuks ometi ta tõuseb. Lõpuks.

"Jenni"küsib või õigemini ta lihtsalt ütleb.

"Jaa ma olen siin."laususin ma vaikselt.

"Kus ma olen? Mis toimub?"päris poiss veel lisaks.

"Haiglas"laususin lihtsalt "Ma kutsun arsti. Las ta vaatab su üle." Laususin ja lahkusin palatist. 
Kutsusin arsti. Arstil läks seal tund aega et teda kordrollida. Kui lõpuks kõik sai. Sain arsti käest teada, et Lucasel läheb hästi. Ta seisund on stabiilne või tegelt väga hea. Midagi elu ohtliku ei ole.

"kas ma peaks kohe talle ütlema või pigem ootama?"küsisin ma arstil seoses Lucasega ja isaga.

"Ma arvan et ta küsin nagunii. Nii te õe kohta kui ka isa. Mida varem ta teada saab seda parem arvan mina. Aga eks sa ise tead ja saad paremini aru millal on õige aeg." vastas ta mulle. Tänasin teda ja ta vaatas ka Alli juurte ka temal korras. Lihtsalt selle vahega et ta on alles koomas.

Läksin Lucase palatisse vaiksel sisse.

"Hei! kuidas tunned end?" küsisin talt. Samal ajal ta voodi juurte olevale toolile istudes.

"Hästi. Mis täpselt juhtus? Arst ütles ainult et avariise sattusin ja see oli kõik. Ma ise mäletan häguselt ma tean et mina, isa ja alli sõitsime ja siis on must pilt."

"Jep te sõitsite. Mingi purjus juht sõitist teile küljepealt sisse ja nii see läks." 

"Oh jah isa ja Alliga ikka käik korras." seda küsimust ma kartsin. Tundisn kuidas ma näost valgeks tõmbusin ja maha vaatasin ja Lucas mind uuris.

"Jenni räägi." muutus poiss kannatamatuks.

"Ma olen siis aus. Alli on sinu kõrval palatis koomas. Ta ei ole veel tõusnud."

"Oh issand kas ta elu on ohus. Aga isa? Kui kaua ma üldse magasin?" oh kui palju küsimusi.

"Jah Alli seisund on stabiilne. Ta elu ei ole ohus. Ta lihtsalt ei ole tõusnud. Kuskil neli päeva magasid."poiss ohkas. Sammuti ka mina

"Aga isa kuidas temal on." päris ta ikka lisaks. jälle hakkas mu seest keerama ja pisarad tulid mu põsketel. Poiss sai aru et midagi valest. Lucas tõmbas mind enda kallistusse. 

"Teda ei ole enam?" küsis ta ennevaatlikult. Ma lihtsalt noogutasin.

"Samal päeval kui avarii oli suri ta haiglas. Ta oli kõvasti viga saanud. Ja arstid ei suutnud teda päästa." nüüd nutsime mõlemad. Siis kui toimunud olime. Rääkisin ka talle matustest. Õnneks ta ei olnud pahane et ma enne tema ärkamist oli matused ära teinud. Ta lihtsalt ütles et tegin õieti. Järku tuli siss arst ja palus minuga rääkida. Läksin välja.

"Preili teie õde...........

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------Suur aitähh Teile. Nii palju lugejaid juba.