Minu olematu armulugu/Skinny Love

#26: Skinny Love

Näete, saingi valmis sellega. Jälle pean tööle jooksma ning paistab, et just sellistel momentidel tulevadki ideaalsed ideed, mida kirjutada. Aga jah, valmis on.

See lugu kõrval ei sobi siia vist peaaegu et üldse, aga see on see lugu, mida ma tol päeval kuulasin, nii et .. väike deja vu.

Et see tuli ikkagi pikem osa, siis järgmine tuleb ÄKAM (võinoh olgu, kui te väga sellele uut osa nõudma hakkate, siis kirjutan seda). Aga kõik sõltub ka ideedest.

Ah, tuli meelde, mida ma veel kirjutada tahtsin. See vestlus seal all on veidi muudetud kujul ning muidu toimus msnis. Aga enamus ütlusi on Jasoni enda öeldud. Näiteks see, kus kaks lõiku mõtteid on, on täiesti tema välja öeldud. Ah jaa, Jason kullake, ma loodan, et sa nüüd nii väga ei pahanda, kui juhtud seda osa mingil ilmvõimatul põhjusel lugema, eks. Pealegi, sa oled mind ka endast meeletuid arv kordi endast välja ajanud. Love ya.

Fotode kohta ma jälle ei oska öelda, kui õiges järjekorras nad on, aga küll te aru saate ;)

Igatahes, jah, palun :)

***

"Caroline, kullake, sulle on külaline,"

Kallutasin kahtlustades pead.

Chantal oli iseenda jaoks liiga mesimagusa häälega. See oleks umbes nagu kui Michelle oleks nädal aega järjest täiesti normaalne ega õiendaks minuga Jasoni pärast.

Jah, kahtlane võrdlus, aga siiski tõsi.

"Külaline? Praegu?"

Vaatasin kella, mis rippus tüdrukute selja taga. See näitas seitset õhtul.

Cassie noogutas elavalt. "Täiesti tõsiselt,"

"Okei," venitasin endiselt kahtlevalt. Nad hoiavad mu eest midagi salajas. "Kes see on?"

"Oh, kui raske on sulle üllatust teha. Kohe ta tuleb sisse, siis näed,"

"Ei, oodake, ma ei saa ju igaüht vastu võtta voodis, kaame näoga ja katkiste sõrmenukkidega,"

"Usu mind, see, kes praegu tuleb, peab sind nägema just nii,"

Kortsutasin kulmu. "Kas te kutsusite mulle psühhiaatri või midagi..?"

"Ei. Midagi paremat," sõnas Chantal endiselt saladuslikult.

Peale seda tantsisklesid nad koos rõõmsalt minema ja lükkasid kellegi uksest sisse.

Vaevalt enne seda jõudsin pilgu heita peeglisse, mis seisis mu öökapil, saades tõestust, et ma tõepoolest nägin haiglane välja.

Mida oligi tarvis tõestada. Aga nüüd oleks tore teada saada, kes .. kes... 

"Hei," lausus ta kuidagi kohmetunult. See ei olnud üldse temalik.

Vaid üks sõna, kuid sellest täiesti piisas, et võtta mind sõnatuks.

Mida sa teed mulle, Jason? Miks sa seda teed? Kuidas sa seda teed? "Hei,"hingasin välja ning ahmisin siis uuesti õhku sisse. "Sa oled .. siin?"

Ei, teises universumis, tead. Jah, see oli tõesti loll küsimus. 

Mu peas panid ringiratast mõtted sellest, kuidas ta siia sai, miks ta siin on ning ma veel jõudsin paralleelselt kõige muuga olla vihane tüdrukute peale, kuna nad ei teatanud Jasoni tulekust mulle ette ja nüüd pidi ta mind nägema minu kõige hullemas olekus.

Idekas.

Ta kratsis kaela. "Eem .. jah. Chantal tagus mulle veidi ajusid pähe,"

"Ahsoo," venitasin ma. Nii et Chantal tõepoolest rääkis Jasoniga.