Köis 😍 ✅📩

11. Peatükk

"Kus see on?" jooksin mööda tuba ringi nagu segane otsides Claudia antud piletit tema võistlusele.

"Äkki sa panid selle oma kindlate asjade karpi?" pakkus Johanna täis suuga, kui ta mu voodil istudes putru sõi.

"Õigus! Sa oled ingel!" võtsin pileti, tegin tüdrukule kiire musi põsele ja jooksin toast välja.

Jah. Ma oleksin ju võinud selle pileti maha müüa, kuna ma enam Claudiaga ei suhtle, aga süda ei lasknud. Vähemalt on siis üks koht, kus teda näha saan, kuigi olen temast üsna üle saanud. Elu liigub kiiremini, kui kunagi varem.

Parkisin auto suurde parklasse, mis oligi ainult publikule mõeldud ning leidsin endale ka sobiva koha, kus istuda. Rahvas oli juba kogunenud, kuigi viimased autod veel kihutasid rada läbi.

Sealt sõitiski välja Claudia. See tundus nagu tema auto, kuid sõit oli kartlik, tagasihoidlik.

Kus Claudia on? Ta pidi ju sõitma?

Tõusin enda istekohalt püsti ning läksin uste juurde, kus Claudia pidi sisse astuma, kui ta on oma proovisõidu ära teinud.

"Claudia!" hüüdsin ma, kui tüdruk mind märkamata rendimaja poole kõndis.

"Carlos?" keeras ta end küsivalt, silmis sära, ringi.

"Ma arvasin, et sa ei tule. Nüüd, kui sul uus elu," ohkas tüdruk.

"Muidugi ma ju tulen, kui olen lubanud. Sõbrad ju oleme ikka edasi. Sa võid ka mu tütart vaatama tulla," üritasin tema tuju tõsta.

"Ma mõtlesin, et äkki sina ei osale, sest noh rajal ei sõitnud sa vist kõige paremini," kehitasin õlgu.

"Ei ole jah ma viimasel ajal eriti hästi sõitnud. Ma mõtlesin küll tegelikult võistlusest loobuda, aga fännid ei lasknud," rääkis ta tasasel toonil, kuid tuju juba tõusis.

"Miks ometi? Sa oled ju super sõitja ja ma tean seda. Tee neile tuul alla ja võida see võistlus. Sa tead, ma jälgin sind," tegin kavalalt silma.

"Oi, sinu ees ma küll äpuna välja ei tohi paista," tuli temast hea vana Claudia välja.

"Võida see!" hüüdsin ma.

"Ei, me võidame koos," läks ta rendimajaustest sisse ja viskas mulle sülle kiivri.

"Mis? Mis asja? Mida?" olin täiesti ehmunud ja segaduses, sest ma ei teadnud, kas päriselt ta nüüd tahtiski, et temaga koos selle raja läbiksin, sest kui ma juba pirueti juures kardan siis, mida põrgut ma seal rajal teen? Julgustan teda?

"Ma ju hakkan kartma ja siis hakkad sa ka!" hüüdsin ma, kuid tema võttis mu käest kiivri ja pani selle mulle pähe.

"Sinu hirm. Minu jõud. Rool või kõrvalistuja?" oli ta ilme ikka no nii totaalselt muutunud. Julge võitleja süda sees. Lõvi.

"Kõrvalistuja?" kortsutasin arglikult kulmu ja enne, kui arugi sain istusime me autos ja varsti oligi meie kord rajale sõita. Rahvas röökis nii kõvasti, et seda oli isegi autos valus kuulata.

"Jah!" hüüdis tüdruk ja tallas lihtsalt gaasi. Hoidis kõvasti käes rooli, mis värises ja mulle tundus, et auto lausa nuttis ta tugevate käte vahel, mis rooli kindlalt kinni hoidsid.

Hoidsin tugevalt istmest kinni ja hammastega huuli, et mitte karjuda. Samas hakkas alles nüüd mulle ralli meeldima. Tundsin, kui julge ja enesekindel on tema ning tundsin ka end julgemana.

"Näita neile, mida sa suudad!" hüüdsin korraga ning tüdruk sõitis täiskiirusel ja perfektselt raja läbi.

"Kurat no sa oled ainus, kes mulle nii julguse sisse toob!" kiljus tüdruk, kui viimase takistuse läbis.