Köis 😍 ✅📩

7. Peatükk

"Arva, kes sai ekstra super laheda ja kalli pileti driftivõistlusele," lehvitas Claudia õhus piletit.

"Sina?" küsisin kavalalt.

"Palun," ulatas ta selle mulle, mille peale teda siiralt tänasin.

"Võistlus viie kuu pärast?" küsisin muie näol.

"Just nii. Palju vaja harjutada. Suve lõpul kavatsen elutähtsusega võistluse võita!" kilkas ta.

Mõni kuu oli möödunud temaga driftitrennis käimisega imeruttu. Tean, et ta võidab selle. Tal peaaegu pool aastat aega selleks veel harjutada.

Esimene koht saab endale kuuks ajaks kogu vajaliku varustuse täiesti tasuta, mille siis kinni maksab kool. Teise koha omanik saab kuuks rehvid tasuta ja autohoolduse ning kolmas koht auto hooldused ja puhastused. Lisaks sellele saab iga koht rahalist toestust. Seal on mängus ikka meeletud summad.

Istusime minu autosse pärast tema järjekordset hullu trenni. Minu meelest oli tema sõit täiuslik, aga tema suutis ikka kiruda enda mõnda kurvi ja piruetti.

Õhtu plaanisime pärast trenni veeta minu juures.

"Carlos," ütles tema vaikne hääl, kui vihmase ja päris hämara ilmaga ühika parklasse sõitsin.

"Ja?" küsisin vastu ning keerasin süüte välja. Kuulda oli mõnusat ladinat väljas. Vihmapiisad lõid autokatusel ning esiklaasil tantsu.

"Sa oled lihtsalt võrratu inimene," naeratas tüdruk oma armsat naeratust. Jälgisin neid naeratavaid huuli pikalt, kuni silma viisin jälle tema silmadele, mis olid selleks ajaks juba ootavalt sulgunud.

"Mine vaheta riided ära. Ma ootan siin," ütlesin talle veidi kartvalt.

Tüdruk hüppas autost välja ja jooksis mõne sammuga tuppa. 

Näppisin nii kaua oma telefoni, kuhu oli päris mitu peo kutset tulnud ning sõnumeid Georgilt.

Mõnele vastasin ja osasid lihtsalt ignoreerisin.

Panin telefoni enda kõrvale auto ukse küljesahtlisse ning jäin vihma jälgima. Minu lemmik nähtus on see, kui päike paistab ja sajab vihma, sest vahel ilmub siis nähtavale ka vikerkaar. 

Praegu päikest ei ole.

Vihm hakkas järele andma ning uksest väljus Claudia.

Sõitsime minu maja ette parklasse ja tüdruk jäi suurte silmadega seda vahtima: "Ei see peab mingi nali olema. Ma arvasin algul, et sa oled tavaline korterimees. Siis, kui kohvikus su rahakotist viiekümpiseid märkasime siis uskusin, et oled töökas või midegi sellist, aga sa oled ju puha kuninga kass, kes imekombel veel hellitamata on."

"No jah," vastasin talle ja parkisin auto garaaži, võtsin küljesahtlist enda telefoni ja astusin autost välja.

"Puldiga käib kõik ja puha," jälgis ta garaažiust, mis ise kinni läks, kui nuppu väikesel puldil vajutasin.

"Miks sa ütlesid, et ei taha mind väga enda sassis koju lasta? Siin on ju kõik briljantpuhas," lausus tüdruk jalanõusid jalast võttes.

"No sellega on tegelikult see, et sa ütlesin, et sulle ei meeldi sellised rikkad eputised," ütlesin täiesti ausalt.

"Mina? Midagi sellist?" ei meenunud talle küll ükski selline teema.

"Ei no eputised ei meeldigi, aga sina ju ei eputa," lisas ta ning imetles kõrgeid lagesid ning suuri ja avaraid aknaid.

"Siin on tegelikult üsna vaikne," ütles neiu, kui avastas, et ta oleks nagu sattunud inimtühja tondilossi.

"Mu kodus on alati ähvardav haudvaikus, mis mind tegelikult hirmutab. Tegelikult eelistangi pigem oma aja veeta enda toas, uks kinni, et see haudvaikus ja suurte saalide kõle ning hirmutav kaja mulle järgi ei jõuaks," seletasin talle ja astusin trepist suurte sammudega üles, jättes vahele iga sammuga ühe astme.