Köis 😍 ✅📩

9. Peatükk

Sõitsingi Johanna telefonikõne peale tema juurde ning võtsin ta auto peale mõne suurema kotiga, mida tal kanda aitasin.

"Mul on nii paha selle pärast, et sa pidid Claudiast loobuma," ütles Johanna, kui kotid olin pagasiruumi pannud ja tema kõrvale juhikohale istusin.

"Pole hullu. Ta mõistab," tuli mul nutt sellega kurku.

"Ma ei taha teie vahel olla. Sa armastad teda. Mitte mind," tundsin ka tema nutust tooni.

"Sa ei tulnudki. Ma armastan sind sama palju, kui teda. Isegi rohkem sind. Temasse olen armunud, aga sind armastan," üritasin nii ennast, kui teda selle lausega lohutada.

"See pole tõsi. Vahet pole kas armastad või armud," raputas ta pead.

"Armastamine on see, kui sa soovid kellegi lähedust, aga samas vahel ka mõni päev kaugust, aga sa tead, et ta hoolib sinust ja on valmis end sinu nimel ohverdama. Armumine on nagu alkoholi võtmine, mis võib sind segadusse ajada. Sa tunned, et ei saa elada ilma temata ja ei taha hetke ta temast eemal olla. Üldiselt läheb armumine koos olles üle kolme kuuga kuni aastaga. Tead, et mõned inimesed ei ütle kunagi kellelegi, et nad on neisse kõrvuni armunud. Selle pärast, et nad soovivad, et see tunne jääks neile südamesse ja mõtteisse keerlema," rääkisin pikalt, mis vahel neil on. Tegelikult on erinevusi teisigi.

"Võib-olla on sul isegi õigus," ütles neiu pärast seda, kui ta oli minuti endale mõtlemiseks aega võtnud.

Parkisin auto maja ette ning aitasin ta kotid tuppa tassida.

"Tere, Johanna!" kallistas mu ema tüdrukut nii siiralt, nii armalt, nii emalikult, nii hoolivalt, nii lahkelt.

"Hei!" vastas Johanna vaikne hääl selle peale, mis kõlas, kui inglil.

Hakkasin juba ees üles minema, kui Johanna mulle järgi tuli siis küsisin: "Kas sa tahad endale eraldi tuba ka või oledki minu toas? Ma mõtlen, et äkki vahepeal soovidki näiteks üksi olla või nii."

"Kui sul selle vastu midagi on, et sinu toas olen siis ma ei ole," vastas ta veidi tõrksalt.

"Ei, mul pole midagi sinu vastu,"avasin enda toaukse ja astusin sisse. Voodi oli sassis nii nagu Claudia oli selle ajanud. Maas vedeles üks tema juuksepael ning mul tuli jälle nutt kurku.

Sättisin voodi korda ja korjasin patsikummi üles ning panin enda riiulile. Johanna istus mu pehmele voodile nii, et laotas oma pika põlvedeni suure eest lahti kampsuni voodile. Ma naeratasin, kui silmasin ta väikest kõhtu. 

Istusin tema kõrvale ja võtsin hoolivalt ümbert kinni. Ta pani enda pea mu vastu ja ohkas sügavalt ja raskelt.

"Ma nii kartsin, et sa saadad mu pikalt," ütles ta taas nutuseks kiskunud hääl.

"Miks ma peaks küll seda tegema? Sa tead, et hoolin sinust," silitasin ta pead.

"Ma pole selline nagu James, kes närvitsema hakkab ja solvavate sõnade saatel minema jookseb," lisasin ettevaatlikult. Kartes, et äkki ta saab pahaseks, kui Jamesist räägin.

"James on lihtsalt tropp," vastas ta minu õnneks ja pani ka enda siidised ja väiksed käed mu ümber.

Lõunasöögilõhnad juba kutsusid meid sööma.

"Carlos, me peame tunni aja pärast ära minema ja tagasi tulen õhtul. Saadan isa lennujaama," ütles ema, kui lauda istusime.

Isa mühatas veidi solvunult, kui Johannat nägi, kuid õnneks ei öelnud midagi, sest Johanna õnneks meeldib talle, aga vaevalt see talle meeldib, et ta nüüd tuleb siia elama ja temast meie pere liige saab.

Siiani on olnud meie pereliikmed ainult mina, isa, ema ja mu õde. 

"Hästi," vastasin neile ning tõstsin Johannale süüa.

Tüdruk põrnitses natuke mu vanemaid ja hakkas siis sõnagi lausumata sööma.

"Head isu," ütles isa väga mitte nii leebel toonil, mille peale kõik peale Johanna, kes ainult noogutas, head isu soovisid.

Johanna sai minust mõni minut varem söönud ega oodanud mind ära vaid võttis nõud, mida meie majas tegelikult ei pea tegema, sest selleks on teenija ning viis need kööki kraanikaussi ja läks üles ära.

Varsti lõpetasin ka mina. Tänasin lauast lahkudes ning läksin Johanna juurde enda tuppa.

"Mis sul on?" küsisin vaikselt tüdrukult, kes voodil istus, selga vastu voodi peatsit toetades.

"Midagi," vastas ta ja võttis endale põlved kaissu, kui voodi peale tema jalgade juurde istusin.

"Midagi tähendab, et on midagi," vastasin hästi veidi naeratades.

"Ma tunnen end nii kehvasti, et pean teil siin kaela peal elama," lausus neiu vaikselt.

"Kuule, see pole nii. Me kõik tahame, et sa siin elaks. Lihtsalt kõigil on vaja aega, et harjuda," silitasin tema pead.

"Pealegi mul pole õrna aimu ka, mida ma teha võin ja mida mitte, sest me ju otseselt ei käi ja olen ikkagi nagu külaline siin võõras majas," leidis ta ikka põhjuseid, et õnnetu olla.

"Sa võid siin tunda end nagu kodus. Kui sul on janu siis lähed kööki ja võtad kapist kruusi ja jood. Kui sul on nälg siis sööd. Kui sul on uni siis magad ja, kui sul on isu vaadata telekat siis sa võid," üritasin kõige tavalisemad tegevused näideteks tuua.

"Aga sina?" küsis tüdruk.

"Mis mina?" ei saanud ma aru, mida ta sellega mõtles.

"Et, kui lähedal võin sulle olla või..." raputas ta aeglaselt pead näidates sellega, et tal ei ole õigeid sõnu selle lause lõpetamiseks.

"Kallis, kõike," suudlesin ta otsaesist, mille peale ta veidi naeratas.

Johanna on nii palju muutunud. Ta ei käitu enam üleolevalt, ei teeskle, ta on armas ja hooliv. Just selline Johanna nagu ma alati soovinud olen. Kas see võib olla tõsi, et rasedus teda nii palju muutnud on?

Emad pidid küll rahulikumaks muutuma, aga kas see ikka inimest ennast muudab? Ju siis.

Tundsin üha rohkem, kuidas hakkan Johannasse taas armuma samamoodi nagu siis, kui esimest korda teda nägin ja armusin.

Ajapikku ehk inimesed muutuvadki ja ajaga saame ka targemaks. Kes õpib enda vigadest ja kes mitte.

Silitasin tüdruku kõhtu, mida tema ka tegi. Ta vaatas oma siniste silmadega mulle otsa, kui meie käed ta kõhul kokku said.

"Sinust saab küll hea isa. Mul on hea meel, et see oled sina ja mitte keegi teine," naeratas neiu.

"Mul ka," vastasin täiesti ausalt.

Võisin tunda end tema läheduses mugavalt, sest ega oleme nii mõndagi läbi elanud. 

"Vaataks mõnda head filmi?" küsisin vaikselt.

"Mhm," noogutas ta ja ma läksin ning valisin välja kolm head filmi, mis talle meeldida võiksid.

"See," ütles tüdruk, kui plaadid talle valida andsin. 

Uskumatu, et need kuud peale avariid olen ainult Johannast unistanud ja tema saamiseks korraldasin peo. Kui ma lõpuks olin loobunud, et võiksin teda veel enda kaisus hoida siis teeb saatus nii, et ta tuleb ise minu juurde tagasi. Kas see pole kummaline?

---
Lucsya:
Endiselt pole kommenteerimine keelatud. Mulle meeldiks 'kuulda' teie arvamusi, kriitikat ja kaasaelamist.