Köis 😍 ✅📩

3. Peatükk

"Hei!" tervitasin hommikul Ameliat, kes mind garderoobis jõllitas.

"Hei," vastas ta vaikselt ja jätkas: "Georg eile saatsin mulle facebooki teate, et täna õhtul on see pidu, aga ma pole kunagi mingil sellisel peol käinud, et tegelikult ma pean võib-olla kutsest ära ütlema, sest mu ema väga ei usalda mul üksi minna."

"Üksi?" ei saanud ma päris täpselt aru.

"No jah, et nagu ta kardab, et mis minuga võiks juhtuda ja nii," kehitas ta nukralt õlgu.

"Aga muidu tahaksid tulla?" uurisin pingilt püsti tõustes ja oma seljakotti üle ühe enda õla visates.

"No muidu ma tahaks," noogutas ta vastu.

"Aga ma võin ju rääkida, et kui oled minuga koos siis ei saa sinuga midagi halba juhtuda."

"Okey, kas sa siis tuled praegu meie juurest läbi?" küsis ta heledal vaiksel toonil.

"Jah," naeratasin, huuled kõvasti kokku surutud. 

Mõnes mõttes on see veider, et oled ju ikkagi juba täiskasvanu, aga vanemad muretsevad ikka, et kus oled ja, mida teed.

"Hei, emps. Tema on Carlos ja tema on minu ema, Roselia," tutvustas Amelia mind oma emale, kelle kätt ma kindlalt surusin öeldes: "Tere."

"Ema, et ma väga tahaks ikkagi sinna peole minna ja tema oleks nagu minu saatja. Ta hoiaks mul silma peal ja mina usaldan teda. Ronani parim sõber," rääkis Amelia ühe hingetõmbega kiiresti kõik, mis võis tema ema panna teda peole lubama.

"No me peame veel seda mõtlema. Ma ju ei tunnegi seda poissi ja tema kavatsusi," kuulsin, kuidas ema vaikselt tütrega arutas, kuid nii, et vabalt seda kuulsin.

"Mul ei ole mingeid kavatsusi," ütlesin selle peale. Olles tegelikult veidi isegi solvunud.

"Aga Carlos siis äkki tahab siis istuda ja rääkida veidi endast," oli Amelia emal ikka suurepärane plaan, kuidas mind tundma õppida.

"Hea meelega," istusin toolile, kuhu Roselia osutas.

"Teed? Kohvi?" küsis tüdruk minult.

"Võtan tee," vastasin noogutusega.

"Endast? No olen kaheksateist aastane poiss, kes tegeleb peamiselt spordiga ja noh vanaisa õpetas ka kitarri, mida muusikakoolis sai paar aastat õpitud. Ei tarvita alkoholi, suitsu ega muid meelemürke ja usun, et olen üsna tore sell," üritasin jätta endast julge mulje.

"Ja sina oled siis Ronani sõber?" küsis Amelia ema ning istus kohvikruus käes, laua taha.

"Jah," jäin kurvaks ja ohkasin raskelt. Iga kord ta nime kuuldes langen jälle sügavale kuskille tunnete segapudi sisse.

"Okey, ma usaldan Amelia sinuga koos sinna peole," noogutas naine ja tõusis lauast. Ütles midagi tütrele ja lahkus köögist.

"Aitäh, aitäh!" kilkas tüdruk mulle kaela sadades, kuid kohe lasi häbelikult lahti: "Vabanda."

"Pole hullu," vaatasin hetkeks seda öeldes lakke.

"Lihtsalt see on nagu esimene selline noorte pidu. Olen lugenud raamatutest ja nii, aga ise pole kunagi käinud. Muidugi tean ka ohte ja seepärast tunnen end sinu kõrval kindlasti turvaliselt," rääkis neiu kiirelt.

"Ma loodan, et ma ei pane su ema seda kahetsema, et ta su peole lasi ja mina vastutan," ütlesin vaikselt ja Amelia asetas minu ette teetassi ning rüüpas enda omast: "Ei pane. Pealegi olen piisavalt suur, et saada ise ka hakkama."

"Ei, aga sinna tulevad ka kohale need, keda ma üldse ei tunne," hakkasin kõhklema, kas see oli ikka hea mõte Amelia peole rääkida.

Nägin tüdruku naeratust ja tema silmi minul, kui ta teed rüüpas. Need sinised silmad ja blondid lokkis juuksed.