Köis 😍 ✅📩

8. Peatükk

Avasin uniselt silmad ning keerasin külge. Claudia magas, suu veidi lahti, mu kõrval. Õrnalt suudlesin ta laupa, mille peale ta läbi une naeratas ja siis mulle lähemale tuli.

Korraga helises mu telefon. Vaatasin helistaja nime, tõusin püsti ja läksin ukse taha rääkima, sest helistajaks oli Johanna.

"Carlos, me peame kokku saama. Kohe!" ütles tema hirmunud hääl telefoni.

"Miks? Milles asi?" uurisin mina.

"Saame palun kokku. Kohe! Kas sa siia ei saa tulla? Minu juurde?" oli ta hääl mitte lihtsalt hirmul vaid tal oli ikka täitsa paanika.

"Olgu. Hakkan tulema," vastasin talle kiirelt ning tüdruk pani kõne kinni, kui oli mind vaikselt tänanud.

"Claudia, ma pean korra ära käima. Sa tunne end koduselt. Olen varsti tagasi," ütlesin tüdrukule ning toppisin riided selga.

"Kas ma kaasa ei võiks tulla?" küsis ta uniselt istuli tõustes.

"Mul läheb vaid minut," tõttasin juba uksest välja ning põrutasin Johanna poole.

Tüdruk juba seisiski maja ees, hoidis endal ümber fliistekki. Jalas sussid. Ilmselt oli temagi just ärganud. Ta nägu oli aga kohutav.

"Mis juhtus?" tõttasin tema juurde, mille peale ta minu ümbert kinni krabas ja kramplikult ennast minu küljes hoidis. Ta värises vaikselt.

"James jättis mu maha," ütles ta mulle vaikselt kõrva.

"Aga seda ju ennegi juhtunud," vastasin üsna ükskõiksel toonil.

"Ei. Sa ei mõista seekord päriselt," sosistas ta.

"Johanna. Ise sa ütlesid selge sõnaga, et meie vahel on kõik läbi," üritasin ta enda küljest lahti kangutada, mis mul ka lõpuks õnnestus. Too hakkas aga nutma: "Sa ei saa aru. Carlos, ma ootan su last." 

"Mida?" oli mu reaktsioon täiesti hämmeldunud.

"Aga me? Ma?" ei mõistnud ma, kuidas see juhtuda sai.

"Jah, nii see on," noogutas ta endal pisarad silmis.

"Ma..." kokutasin vaikselt. Mu pea oli nii segi tambitud, et ma ei mõistnud mitte midagi.

"Kaua juba? Midagi teha ei anna?" küsisin ehmunult.

"Ei anna. Neljas kuu juba," raputas tüdruk pead.

"Ku.. Kuidas? Kuidas sa nagu varem teada ei saanud? Et oleks ju pidanud või?" ei mõistnud ma ikka ta sõnu. 

Ma saan isaks?

"Ma ei tea," raputas ta pead.

"Aga ma..." sosistasin vaikselt.

"Kui sa ei taha teda siis ma saan aru ja mõistan. Ma ei sunnigi sind selleks," pööras ta end ringi ja hakkas tuppa minema.

"Johanna!" hüüdsin talle järgi ning kallistasin teda.

"Anna mulle andeks, et nii läks, aga ma ei jäta sind üksi. Mina olen täpselt sama palju süüdi, kui sina," ütlesin talle vaikselt.

"Ma olen kohutav ema. Olen need kuud kõik joonud ja ringi tõmmanud," nuttis ta.

"Sa ju ei teadnud. Kõik saab korda," silitasin ta pead.

"Kuidas küll. Ma ei tahtnud ju veel last saada. Kuidas sai see juhtuda?" nuuksus ta. Õrn nagu uduvihm mu käte vahel.

"Ma tegelikult ei tahtnudki sulle rääkida. Nägin seda tüdrukut, kes rallit sõidab. Ma lootsin, et Jamesi saan isaks tembeldada, aga ei, sest me ei suhelnud siis veel nii. Ta ütles lihtsalt, et kaoksin kus kurat ta elust ja olen teda petnud ja igavene lits. Muidu ju polekski midagi, aga need sõnad tegid nii haiget," rääkis ta vaikselt.