Köis 😍 ✅📩

10. Peatükk

"Vaata, kui numps see on," imetlesime väikesele tütrele riideid.

"Minu meelest võiksime kogu selle riiuli siit tühjaks osta!" laiutasin käsi.

"Jah ja siis kasvab enne riietest välja, kui neid kõiki kandagi jõuab," vastas Johanna, kelle kõht oli paisunud suureks kui pall. Nagu hea kook, mis kerkib kaua ja siis pärast maitseb oivaliselt.

"Mina hellitan ta küll ära," muigasin Johannale, kes korraga liikumatult seisis.

"Carlos," ütles ta mu nime.

"Ja?" keerasin end tema poole. 

Oi oi. Paanika-Jaanika!

"Rahu. Kõik on korras. Lähme vaikselt ja tipp-tapp autosse," rääkisin aeglaselt ja rahulikult, mina kes olin tegelikult täiesti närvis.

Ta sünnitab!

Üks müüja võttis Johanna käest korvi ning mina viskasin ta koti üle õla, võtsin ta endale sülle, mis tegelikult oli päris pöörane, aga kiiremini sain küll.

Varsti avastasingi end kihutamas haigla poole.

"Pea vastu!" hüüdsin ma, mille peale Johanna naerma hakkas: "Kuule. Mul pole häda midagi. Pean pean."

"Häda?" küsisin ma, sest polnud kindel, kas siis ikka haiglasse või koju või...

"Sõida nüüd," ütles ta oma kätt mulle õlale pannes, mis oli päris jahe.

Võtsin oma telefoni ja helistasin haiglasse ette.

"Rahulikult," ütlesid arstid ning aitasid Johanna voodisse.

Filmides on alati nii, et naised mingi räigelt karjuvad ja röögivad ning otsa ees on higimullid, aga Johanna on küll täiesti rahulik ja ei röögi nagu segane. 

Istusin toolil ja hoidsin Johanna kätt. Ise sulgesin silmad, sest haigla tuletab mulle meelde seda, kuidas ise mitu nädalat voodis lebasin. Elasin taas läbi avariid.

Ärkasin haiglavoodis.

Kas see kõik oli uni? Kus Johanna on? 

Nägin, kuidas üks arst minu juurde tuli ja mulle veeklaasi ulatas. Tõusin istuli ja jõin vee ära.

"Kus Johanna on?" küsisin ma, saades aru, et olen ikka täiesti adekvaatne olnud.

Arst naeratas ja viis mind Johanna juurde.

"Johanna!" läksin rõõmsalt tüdruku juurde.

 Silitasin väikese armsalt koleda lapsukese pead, kelle silmad olid kinni. Käed nii väikesed ja kortsus. Jalad mässitud teki sisse.  

"Mis me talle nimeks paneme?" küsis naeratav Johanna, kelle silmad olid lapsele naelutatud.

"Kuidas oleks An..." hakkasin nime ütlema 'Annabell', kui Johanna vahele segas: "Mary!"

Me mõlemad puhkesime naerma, sest kokku saime tütrele imelise nime. 

"Anmary," armusin mina koheselt sellesse nimesse. 

"Anmary," kordas Johanna minu järgi.

"Väike Anmary," suudlesin lapse otsaesist.

"Kui me haiglast pääseme ostame need riided ära," silitas Johanna ka Anmary pead.

Mulle toodi veider vedruvoodi, mille peal oli väga õhuke madrats. Äärmiselt ebamugav, aga ise tahtsin jääda haiglasse koos Johannaga. Kes ei tahaks?

Johanna ei tahtnud magama jäädagi, kuid kui uni nokkima hakkas pani ta tüdruku siiski enda voodisse, sest kartis, et keerab talle öösel peale. Kes ei kardaks?

***

"Vaata võta see hoopis," näitas Johanna lumivalge kleidi poole.

"Plökerdab ju kohe täis," kortsutasin kulmu.

"Hästi. Võta siis see," ulatas ta mulle ühed kenad sipukad ja hakkas Anmaryt lohutama, kes vankris veidi kräunus. 

Maksime oma kaubad ja läksime õue. Mina jälgisin ostutšekki.

"Oi!" hüüdis tuttav hääl.

"James?" kuulsin Johanna pahast häält.

"Ma tahtsin ka ju last näha," ütles poiss.

"See laps ei kuulu sulle ja kuna sa minuga nii halvasti käitusid siis head aega!" kõndisime Johannaga minema.

Ta on tõesti lõpmatuselt muutunud.

"Anni, kes siis nii koledat häält teeb? Tule vanaema juurde!" võttis kodus ema ta sülle, kui Anmary lausa röökis. 

Johanna läks kööki ja jõi vett.

"Uhh! Sul on mingi küpsis püksis," ütles mu ema ja läks üles korrusele vetsu.

Mu ema on ikka nii lahe. Lennukad väljendid, abivalmis ning normaalsed hüüdnimed.

Armastan Anmaryt üle kõige. 

Varsti tuli ema Anmaryga tagasi ja andis ta mulle sülle. Nunnutasin titte veidi ning siis hoidsin teda niisama süles.

See tunne... Keegi sõltub sinust. Ta ei jääks muidu ellu. Sa tead, et oled tema elus, kui Jumal. 

"Carlos, kas ma võin hetkeks silma looja lasta?" küsis unine Johanna, kes trepi poole läks.

"Muidugi," vastasin talle hoolivalt.

Umbes poole tunni pärast kuulsin uksest siseneva Carla häält.

"Carlos?" astus ta rõõmsalt suurde tuppa.

"Ai, ta on nii nunnu!" imetles õde last, kelle saabumise peale hakkas Anmary naeratama.

"Sa polegi minuga tülis?" küsisin hämmeldunult.

"Miks?" küsis ta üllatunult naeratades, mille peale õde ühe käega kallistasin ning Anmary tema kätte vahele andsin. 

Titele päris meeldib Carla süles.

"Carla, räägi siis, millega sa tegeled?" pani ema lauale makroonid ning šampuseklaasid, kuhu sisse ta mahla valas.

"Ma tegelen praegu raamatupidamisega ühele väikesele firmale ning elan siis ikka Kristoga koos, aga ega meil laste plaani nii pea pole," rääkis Carla. Minust paar aastat vanem õde.

"Kaua sa temaga üldse koos oled olnud?" küsis ema.

"No nii paar aastat," muheles Carla.

Varsti ärkas ka Johanna, kes Carlat kallistas ja ise Anmary magama viis. Pärast tuli ta tagasi alla ning rääkisime  veel pikalt juttu.

Uskumatu, et ma polegi enda õega tülis.

Vaatasime kolmekesi ühte filmi. Johanna nummilt mul kaisus, kuni kuulsime beebimonitorist Anmary hääli.

"On juba hilja lähme magama," ütlesin Johannale. Film hakkas ka juba läbi saama ja tüdruk poolenisti magas.

Lasin Johannal magama jääda ja kiigutasin ise veidi aega titte, kuni ta uuesti magama sain.

Laste nimel tasubki maailmas elada. Mulle meenus just, kui väärtuslikult olen selle aja ära kasutanud. Kui poleks olnud neid üheksat kuud, mil kõik juhtus siis oleksin ikka veel peopanijast, pohhuistist joodik, keda ei koti kellegi arvamus ega tunded.