Köis 😍 ✅📩

1. Peatükk

Suutsin end vaevu kuidagi liigutada. Kuulsin kõrvalistmelt: "Sorry." Keerasin vaevaliselt pea aknapoole ja üritasin rihma lahti teha.

Klaasikillud olid ta näole sügavad haavad tõmmanud ning üles lõi väga tugevat bensiini põlemise haisu.

"Ronan, me peame siit välja minema," üritasin poissi ettevaatlikult raputada, kuid too ägises arusaadamatuid sõnu vastu.

"Ronan," ütlesin sõbra nime veel kord ja üritasin siis enda rihma lahti saada, mis mul kohe kuidagi ei õnnestunud.

Tundsin, et välja siit ei saa, sest vasem jalg lõi lausa tuld ning parem käsi lebas täiesti kasutult mu reiel. 

Lasin enda peal vastu aknaklaasi vajuda, sest mul hakkas paha ja pilt läks silme eest ära.

Järgmine hetk, mida mäletan oli alles siis, kui tundsin, kuidas keegi mul rihma lahti vajutas. Värske õhk ründas mu nina ja avasin uniselt silmad. 

"Aaa!" karjatasin korra, kui kiirabi mu autost välja tõi ning mu kanderaamile pikali viis.

"Ronan," ütlesin vaikselt enne, kui mulle hapnikumask pähe pandi. 

Üks kiirabiarstidest tegi mulle veeni süsti, mida ma isegi väga ei tundnud.

Udust pilti jälgides ning kiledat signaali kuulates sõitis auto haigla ette.

***

"Carlos, kas sa ei tahagi süüa?" kuulsin enda ema häält, mis tõi mu sellest jubedast sündmusest välja, mida olin oma peas veel mustmiljon korda läbi elanud. 

Ja nüüd juba mustmiljon+1.

"Ei, aitäh," tõusin lauast ja kadusin enda tuppa. Masendus oli mu matnud enda alla. Nagu eelmise aasta jõulupuu, kadusin ka mina koos sellega.

Kolm kuud ja ikka elan seda läbi iga päev. Mitu korda. Mitmeid miljoneid kordi. Kas poisid võivad ka vahel nutta? Karta? Kahetseda? Näida nõrgad? Miks ma siis praegu ikka veel pisardan? Mina olen süüdi?

"Carli, sa ei saa igavesti end peita selle eest. Proovi lihtsalt olla üle ja enda eluga edasi minna," tuli mamps mu tuppa. Üritasin teda täiesti ignoreerida, kuni ta ära läheb, aga see ei õnnestunud, sest ta istus mu voodile ja üritas mind kuidagi lohutada, aga tema rasked sõnad panid mu veel rohkem nutma. 

Õnneks ei nuta ma kunagi valjult. Seega ei tea keegi, kui ma nutan.

"Ma lähen teen sulle ühe tee," ütles ema ja lahkus mu toast, tõmmates enda järel koomale mu toaukse, mis hoolimata sellest ikkagi lahti vajus.

Mina olin see, kes viis Ronani tähelepanu eemale sellega, et teda müksasin ja raadiost tulevate laulude järgi tantsima panin. Tema toitub nüüd ainult mullast. Ma ei taha sellele mõeldagi. Tal võib olla külm. Ta kardab. Ta elu leidis liiga kiirelt oma otsa ja mina jään igavesti selle süüga elama, kuigi kõik korrutavad, et see oli õnnetus. Tegelikult ei tea nad midagi.

"Carlos, ma panin sulle uue psühholoogiaja," asetas ta teetassi öökapile, mille peale end istuli ajasin.

"Mhm," vastasin tuimalt mühatades.

See psühholoog ei tee ka miskit. Ta ainult kisub neid paranevaid haavu jälle lahti.

"See on sinu enda pärast. Sa ei saa igavesti eirata maailma enda ümber," rääkis ta tasasel häälel mu selga silitades ja seejärel mu toast lahkudes.

Rüüpasin kuuma teed, mille tassi ümber enda sõrmed panin, sest tass oli mõnusalt kuum. Mitte liiga. Parasjagu.

Kogu kool leinas teda. Jah ta oli seda väärt, aga mina muutusin aina tõrjutavamaks ja lõpuks täiesti nähtamatuks. Mind ei leinanud keegi, kuigi olin ise ka kadunud.