Köis 😍 ✅📩

4. Peatükk

Sõitsin enda maja ette ja üritasin Amelia välja tõsta.

"Mis sa teed!? Mul nii hea uni ja sa..." närvas ta ja oksendas. 

No jah. Hea, et mitte autosse, aga mu uued püksid...

"Näe, mis ma ütlesin. Hahhahaa... See tõigi mind oma lossi. Teadsin. Sina oledki see, kes..." oksendas ta jälle.

Aitasin tüdruku maast püsti. Panin ta nina ette karbi ja viisin ta tuppa.

"Arvasingi, et kuulsin su auto häält," põrnitses mind ema ja lülitas tule põlema. Ere valgus pimestas mind.

"Kes see on?" küsis ema karmilt.

"Ema. Palun. Ma seletan kõik, aga palun. Võta vaiksemalt ja ma seletan kohe kõike," anusin teda oma kõige kaunimate silmadega, mida teha oskasin.

"Ainult selle tüdruku pärast," ütles ta ja aitas mul Amelia ees hoida karpi. 

Panin ta voodile pikali ja läksime ukse taha rääkima. Rääkisin ära kogu loo, ilma luiskamata.

"Ema, palun. Saa aru. Mul ei olnud muus võimalust. Ma pidin ta siia tooma. Ma ei saa ju teda sellisena koju viia," anusin armu.

"Jah. Ma saan aru," ütles ta minu üllatuseks ja tõmbas endale fliistekki rohkem ümber. 

"Tänan sind. Saad teda ainult hetke vaadata. Lähen panen auto garaaži," hakkasin juba minema, kui ema mulle käe õlale pani: "Ma lähen ise."

Ma polnud sellisena küll oma ema kordagi näinud. 

Kellel oleks veel mõistvam ema, kui mul?

Mässisin tüdruku autokatte seest välja ja tõmbasin paksu ja pehme teki talle peale.

Nüüd olen ma siis juba kahes ilmatu suures patus süüdi.

Öölambi käes märkasin ka, et tüdruku silma all ilutses ka üks päris korralik sinikas.

Auts. Mida ma küll tema emale ütlen. Kuidas ma talle üldse otsa vaatan.

Vahetasin kiirelt ära mustad püksid ja tõmbasin jalga lühkarid. Viskasin kampsuni tooli seljatoele ja jäin Amelia und valvama. Ma ei osanud midagi muud teha ka.

***

Keerasin uniselt külge ja piilusin ripsmete vahelt Ameliat, kes mõnusalt naeratas, kuid siis ehmunult silmad avas ja istuli kargas, mille peale ka ise istuli tõusin.

"Ah? Mis? Carlos?" vaatas tüdruk minu poole.

"Mida maaaa..." vaatas ta toas ringi ja mulle ammuli suuga otsa.

"Me läksime koos peole, kus tantsisime ja siis nüüd ärkan siin. Sinu kodus?" tegi ta kummalisi nägusid.

"Am, asi ei ole päris nii, kui sa võib-olla arvad," kortsutasin murelikult kulmu.

"Ah?" vaatas ta minu poole küsivalt.

"Äkki sa tahad midagi juua? Vett?" küsisin püsti tõustes.

"Olgu," ütles ta kahtlevalt ja tõmbas endale teki rohkem ümber.

Läksin hiiglaslikku kööki, kus täitsin kristallina särava klaasi läbipaistva ja puhta veega.

"Tänan," ütles tüdruk ja jõi ühe hingetõmbega kulinal vee sisse.

"Täiesti lõpp, kus mul pea taob," lausus ta enda peast kinni hoides.

"Ma ei mäleta nagu mitte midagi," surus ta silmad kinni ja heitis voodile pikali tagasi.

"Oh, appi! Ma... Ou no. Ma olen nii loll," sõimas tüdruk ennast.