Köis 😍 ✅📩

6. Peatükk

Seda võib uskuda või mitte uskuda, aga ma mõtlesin Claudia peale kogu ülejäänud päeva ja ootasin, et ehk ta helistab mulle, kuid möödus ka juba esmaspäev ja siis juba ka teisipäev- ta ikka ei helistanud. Mõtlesin ikka veel temale ja ükski teine mõte pähe ei mahtunud. 

Üritasin välja mõelda mõttes skeeme, kuidas temaga juhuslikult kokku põrgata või kui helistada siis, mida öelda.

"Carlos, kas sa kuulad ka mind üldse?" küsis Georg ärritatult.

"Vabanda, aga mis sa ütlesid?" küsisin tema poole pead keerates.

Viimane tund oli just algamas ja õpilased ootasid klassis õpetajat.

"Ma ei viitsi kolmandat korda rääkida," ütles Gregor mulle üsna kurjalt viimase lause, kui õpetaja klassi astus.

Garderoobi minnes nägin Ameliat, kellega polnud ma kõik need päevad ühtki sõna vahetanud.

"Carlos, anna andeks, kui sind haavasin. Ma ei tahtnud," ütles ta, saades aru, et mul midagi viga oli.

"Ei pole hullu. Mulle sobib, kui oleme sõbrad," vastasin seltsivalt ning üsna rõõmsal toonil.

"Siis on hästi. Homme näeme!" lippas ta juba minema. Juuksed õhus lehvimas.

Otsustasin sõita ühikasse. Mul polnud vahet, mida minust arvatakse. 

Parkisin oma auto ühikast veidi eemale parklasse ja läksin algul rõdude juurde. Lootes näha sealt alla rippumas köit, mida seal ei olnud. 

Korraga märkasin Maryt, kes koolikott üle ühe õla reipal sammul maja poole kõndis.

"Mary!" hüüdsin ma mille peale ta ümber keeras ja vaatas mind kahtlase üllatunud naeratusega.

"Ja? Carlos poiss. Mis sind vaevab?" lausus ta käsi kavalalt rinnale risti pannes.

"Sa vist juba aimad," kratsisin häbelikult kukalt.

"Jah, aiman. Ta peaks mõne minuti pärast järgi tulema," lausus Mary, tegi mulle silma ja läks tuppa. 

Istusin trepile ja jäin Claudiat ootama.

"Carlos? Mida sina siin teed?" oli tüdruk väga õnnelikus tujus.

"Mina istun siin," ütlesin naljaviluks, mille peale ta veidi itsitas käe varjus.

"Tegelikult pean tunnistama, et sind," tõusin püsti.

"Mind? Päriselt?" küsis tüdruk kätt enda rinnale pannes.

"No jah," kehitasin õlgu.

"Miks?" lasi ta mõlemad käed külgedele rippu.

"Sest sa oled lahe tüdruk ja sa ütlesid, et võime sõbrad olla ning mõtlesin su välja sööma kutsuda, kui sul selle vastu midagi pole," olin väga otsekohene.

"Mis mul saaks küll selle vastu olla, aga paraku olen kurguni täis, sest just sõin," hakkas mul juba algul lootus silmist välja hiilgama, kuid see kadus koheselt, kui ta sõna 'aga' ütles.

"Aga kuidas kõlaks kino?" naeratasin, huuled tugevalt kokku surutud.

"Kino?" küsis ta nagu poleks kuulnud.

"Jah," vastasin kindlana.

"Ei tea. Lähen tegelikult täna ühe sõbraga sõitma," tundus mulle nagu ta otsiks lihtsalt vabandusi.

"Sõitma?" ei olnud ma päris kindel, mida ta selle all mõtles.

"Jah. Käin hobikorras driftimas," muigas tüdruk.