Suudle mind

Natuke ajas edasi

Mind äratas peavalu, mis oli eelmisest õhtust tingitud. Tundsin Marcuse kätt enda ümber ning ma tõstsin ta käe ülesse ise selle alt kiirelt välja lipsates. Tegin kiirelt mehe laubale musi ning otsustasin pesemas käia. Panin endale selga riided, mille ma leidsin vannitoast laualt kokkuvoldituna. Ilmselt oli Taylor need sinna sokutanud. Kuna Marcus jätkas enda unelemist, siis otsustasin ma endale kohvi teha.

*** 

Kuna vahepeal midagi erilist peale Marcuse paranemise ei toimunud otsustasin ma selle koha vahele jätta ja minna edasi seal, kust tegevus natuke hoogu sisse saab.

***

Olime Marcuse, Lucase, Reigo, Taylori ja Racheliga juba kaua arutanud seda, kas mind tuleks võitlema õpetada või peaksin ma nõrgukesena teiste varju hoidma. Kõik, peale minu, olid vastu, kuid samas poolt ka. "Kuidas oleks, kui õpetame ta esialgu ilma relvadeta võitlema ning pärast anname talle katsetada, kas vibu, noad või relvad?" Pakkus Rachel välja. "See on hea mõte," ütles Reigo innustavalt kaasa noogutades.

"Siis me alustame homme," ütles Marcus enda kätt ümber minh hoides. Nüüdseks oli tema kuulihaav täielikult paranenud ning minu sinikad olid samuti kadunud.

Mina ja Marcus soetasime endale kahepeale korteri, sest meie vana kodu, kus ma tüdrukutega elasin pidime me ohutuse mõttes maha müüma. "Me lähme siis koju," ütles Marcus peale seda kui ma haigutasin. Kallistasin poisse ja tüdrukuid ning läksin Marcuse järel tema autosse.

"Oled sa kindel, et sa tahad seda üldse?" küsis mees ühe käega minu käest kinni hoides ja teise käega autot juhtides. "Sada protsenti," vastasin ma poisile naeratusega. "Mul veab, et just sina mu tüdruk oled," ütles Marcus valgusfoori taga seisma jäädes ja kasutades seda võimalust minu suudlemiseks.

Naeratasin vaid talle ning otsustasin siis silma looja lasta. Kuulsin Marcuse sõnu head ööd ning peale seda ma uinusin.

Ärkasin Marcuse süles samal ajal, kui ta meie korterisse astus. Poiss viis mu meie magamistuppa ning võttis minult riided seljast. Ma aitasi teda sellega veidi kaasa ning pugesin siis teki alla. Marcus läks veel teise tuppa telefoniga rääkima ning ma uinusin.

*

Ärkasin seekord ise, sest mu uni kadus teadmata põhustel. Marcus magas siiani mu kõrval ning hoidis minu asemel kaisus enda patja. Naeratasin selle peale ning surusin mehe suule kerge musi ning läksin siis pesema. Panin endale selga retuusid ja pika halli topi. Tegin endale ja Marcusele köögis kohvi ja omletti. 

Kui ma olin toidu taldrikule tõstnud siis läksin ma magamistuppa ja istusin Marcusele selga ning hakkasin ta seljalihastele patsutama. Ta võttis mu järsu liigutusega kinni ning hoidis enda käsi ümber minu samal ajal, kui mina lõbustatult itsitasin. "Hommik, musi," ütles ta ning suudles mind siis tormakalt huultele. 

"Tule sööma parem," ütlesin ma suudluse lõpetades. "Oota," ütles poiss ning pani siis ka mulle teki peale ja pani enda pea siis padjale ning pani uuesti silmad kinni. "Ei, Marcus, aitab magamisest," ütlesin ma  poisi kõhule patsutades. 

*

Olime sõitnud autoga Marcuse baasi, kus olid ka teised. "Oled valmis?" küsis Taylor. "Võimalik," vastasin ma talle muiates. "Taylor õpetab sulle kaitsmist, seni kuni ma tööd teen," ütles Marcus surudes mu huuletele ja pealaele musi. "Nii," ütles Taylor käsi kokku lüües. Me läksime mööda lühikest koridori ning jõudsime peagi välja üsna avarasse saali, kuid peaaegu igal pool olid kapid. 

"Nii, kas sa suudad keskenduda ja su pea on mõtetest ja Marcusest tühi?" küsis Taylor. "Kas peab olema?" küsisin ma saades tüdrukult kurja pilgu "Jaja.. on küll," vastasin ma talle. "Ma õpetan sulle lihtsamad kaitsmisnipid selgeks ja siis saame pärast poole proovida," ütles neiu ning ma noogutasin. Olin kergelt ootusärevil ning jäljendasin kõiki Taylori liigutusi. Veidi kobamalt kuid siiski tublilt. 

Kui olime ligi tund või kaks kaitsmist harjutanud lubas Taylor mul puhata."Tundub, et sul on kaitsmine selge ja sellega enam mingit probleemi tekkida ei tohiks," ütles neiu. "Kuidas sa üldse siia said?" küsisin ma siis, sest tegelikult ma ei saanud aru, kuidas nad seda kõike minu eest varjata olid suutnud. 

"See on pikem lugu ja ma ei viitsi sellest praegu rääkida," ütles Taylor. Kehitasin õlgu ning ma võtsin maast enda veepudeli otsustades siis Marcus ülesse otsida. Jõudsin elutuppa või puhkeruumi igatahes seal olid diivanid ja telekas. "Kus kohas Marcus on?"  küsisin ma siis tuppa vaadates. "Enda kabinetis," vastati mulle ning järgmiseks hakkasin ma otsima kabinetti. 

"Mida sa otsid?" küsis Lucas järsku kusagilt välja ilmudes mille peale ma ehmusin. "Marcust," ütlesin ma. "Tule," ütles poiss ning juhatas mu ukseni ning kadus ise siis ära. Avasin ukse ning ma nägin Marcust mõtlikult midagi enda laual silmitsemas."Kas ma segan?" küsisin ma vaikselt ruumi sisse astudes. "Ei," ütles poiss ning keeras enda pilgu siis minule. "Tule siia," ütles ta mind enda juurde kutsudes. Istusin poisile sülle ning vaatasin sama asja mida temagi laual silmitses. 

See meenutas mulle mingit kaarti, kuid midagi rohkemat ma sealt välja lugeda ei osanud. "Mis see on?" küsisin ma Marcuselt. "Plaan," ütles poiss ning ma otsustasin lõpetada küsimuste küsimise. "Sa oled armas, kui sa tõsine oled," ütlesin ma naeratades ning suudlesin poissi huultele. Marcus tõstis mind enda sülle nii istuma, et ma oleks näoga tema poole. 

Suudlemisest tuli välja väike amelemine mille katkestas koputus uksele. Istusin Marcuse sülle ilusti ning Marcus ütles sisse. Ruumi astus rohelise silmadega ja pruuni peaga noormees, kes tuli Marcuse lauani ning võttis seal ees olevatel toolidel istet. "Räägi," ütles Marcus kui poiss oli saatnud mulle küsiva pilgu. 

"Ma lähen otsin Taylori ülesse." ütlesin ma Marcusele, sest otsustasin ise lahkuda. Surusin poisi sulle kiire musi veel enne kui ta midagi öelda jõudis ning jooksin ruumist välja. Otsustasin minna siis sinna elutoa moodi kohakesse. "Leidsid Marcuse ülesse?" küsiti minu käest ning ma vastasin neile kiire noogutusega.

________________________________________________________________

Hoplalaaaaaa

Osa sai valmis:) 

Väga, väga, väga tore, et mul on nii palju lugejaid ja kõike :) Ootan siiski kommentaare, sest need annavadki tegelikult jõudu edasi kirjutamiseks :D 

ahaha ma kirjutan nagu ma hakkaks surema :D 

Haha loodan et meeldis sellegi poolest! 

Liisu