Minu olematu armulugu/Skinny Love

#60 Epiloog: ta vedas mu läbi põrgu ja ma nimetasin seda armastuseks

Ma lahkusin Alasia juurest varahommikul. Ma ei öelnud kellelegi midagi, ma lihtsalt läksin. Ma usaldasin pimesi Jake'i väidet, et ta ei poeta kellelegi sõnakestki. Kõigest oli lihtsalt nii pohhui...

Oma sõbrannad pidin ma tõenäoliselt niikuinii asjadega kurssi viima, kuid ma teen seda mingil hetkel, kui valmis olen. Põhimõtteliselt, kui ma väga oleksin tahtnud, oleksin võinud jalga lasta ka oma linnakodust ning sõita oma tädi juurde maale. Tädi ei oleks mult midagi küsinud, ta oleks lihtsalt lasknud mul jääda ning rääkida talle alles siis, kui ma olen valmis. Mitte nagu mu ema.

Oh, jumal. Mu vanemad. Ma ei suuda kogu seda aega normaalselt naeratada ja olla.

Otsus oli tehtud kiiremini, kui ma jõudsin mõtet lõpuni viia. Urgitsesin ühe käega taskust oma telefoni. Teine käsi toetas mu megalt rasket kotti. Üks asi, mis kunagi ei muutunud, oli see, et ma reisisin alati kümnekordse koguse riiete ja muude tarvikutega kui mul muidu vaja läks. Kui ma läksin kuskile paariks päevaks, võtsin ma asju nädala jagu.

Kunagi ei tea, mis riiete tuju täpselt vaja läheb ju.

"Care! Tsau, kullake, kuidas sul läheb?" mu tädi rõõmus hääl täitis toru ja ma naeratasin üle pika aja. Kohendasin kotti õlal ning ohkasin õndsalt.

Osadel inimestel on oma vanematega vedanud ning nende vanemad on need inimesed, kelle juurde nad alati oma hädadega lähevad. Mul ei olnud. Vähemalt emaga mitte. Ka isa ei olnud aga päris see inimene, kelle juurde ma oma armuprobleemidega läheks.

Osadel on jällegi sellised vanavanemad, kes on igati toetavad ja armastavad. Minul oli selleks inimeseks tädi. Oma varajasest lapsepõlvest olen ma nii mitu korda soovinud, et just tema oleks mu ema. Ta oli niivõrd avatud ja armastav ja kuulav ja .. inimene. Ta ei kritiseerinud mu igat liigutust, otsust, sõna. Ta oli mu jaoks olemas, kui ma teda vajasin. Ja vähemalt oli ta mu ristiema ja üks mu lähedasemaid inimesi.

"Ma mõtlesin, et kas ma võiksin sinu juurde tulla?" sõnasin torusse ning libistasin silmad üle bussiplaani. Bussini oli pool tundi, nii et mul oli järjekordselt vedanud.

Vähemalt millegagi.

"Jaa, loomulikult, sa veel küsid. Vea end nüüd kiiresti siia," Tädi sädistas torus ja see peaaegu aitas mul vajuda unustusse.

Rääkisime läbi pisidetailid ning lõpuks sain ma ka bussi peale. Otsustasin kodust läbi käia ja paariks nädalaks tädi juurde ära minna. See muidugi eeldas emale helistamist, milleks ma pidin end viie minuti jagu ette valmistama, sest ma teadsin, mis pasarahe sealt tuleb.

Nagu ma oodanud olingi, pidin ma pool maja ära koristama, kõik nõud ära pesema, terve hunniku asju veel tegema .. ja seda kõike vaatamata sellele, et mu ema ei käinud tööl ning oma vaba aja kulutas oma ema juures. Ja siis ta ütleb mulle, et ma sittagi ei tee. Nii kuradima silmakirjalik.

*

Mida lähemale me Orbostile jõudsime, seda tormisemaks ilm muutus.

Võib-olla mitte nii suur vedamine, siiski. Kogu aeg ei saagi ju vedada.

Ma astusin bussi pealt maha ning needsin maapõhja, et mu maja asus nii lambises kohas. Kuradima megalt raske kott ja vihmaga kõndimine, kui meeldiv.

Ja ometigi, kui tuul ja külm vihm mind piitsutasid - see ei olnud tegelikult üldse ebameeldiv. Ma avastasin, et ma ei hooli sellest enam. Mitte miski ega keegi ei suutnud mulle põhjustada suuremat valu. Ega nad ilmaasjata ei ütle, et see, keda sa kõige rohkem armastad, teeb sulle ka kõige rohkem haiget. Mitte millelgi polnud enam tähendust.

Mu juuksed olid läbimärjad ja kleepusid mu näo külge, kuid mõte tädi nägemisest tegi mind rõõmsaks ning ma rühkisin vapralt edasi.

Kõige nõmedam oli see, et ma ei teadnud isegi, mis juhtunud oli. See oli olnud justkui paganama muinasjutt. Just kui Apollo Bay oli olnud võluv kuningriik, kus oli kõik võimalik - vikerkaared ja ükssarvikud - ning siis olime me sealt jalga lasknud ja karm nõid oli kõik enda kontrolli alla saadud. Või siis võlur.