Minu olematu armulugu/Skinny Love

#58: Ootamatu pööre

OMG, miks. Kuidas? Miks alati mina? Mida sa tahad minust? Palun ära loe mu mõtteid.

Mõtted mu peas jooksid kohutavalt kiiresti ringi, tekitades paraja segaduse. Need põrkasid üksteise sisse, moodustades seal paraja pudru.

Hingasin sügavalt sisse ja proovisin rakendada loogikat.

Loogiline mõte oleks olnud, et ta tahab mind voodisse vedada. Nagu ma enne mainisingi - kassi-hiire mäng. Kui läheneda asjale filmide kohalt, siis olin ma kihlvedu. Noh, teate küll neid kihlvedusid, kus kuumad populaarsed kutid veavad kihla, kes mitu, millal ja keda täpsemalt voodisse saab.

Õelad mängud, Printsessi päevikud, misiganes sealt veel tuleb. Ma tean ju küll.

Kihlveod klassi vaiksemate tüdrukute peale on ju kõige paremad.

Inimestel on meie elus suur roll. Me kõik vajame kedagi. Ka mängus me ei taju, mis päriselt toimub. Me usume, et see on päriselt. Et just sina oled see kena tagasihoidlik neiu, keda ta tahab. Ja teie vahel juhtub midagi. See midagi on armastus. Sest ta ju äkki otsustas sinu vastu huvi tunda. Pärast kõiki neid aastaid. Ja tegelikult nägi ta sind juba algusest peale. Ning siis sa muudad ta heaks inimeseks.

Hui.

See ei juhtu kunagi nii. Mitte kunagi.

*

Jake

See tüdruk tekitas minus midagi, mida teised polnud suutnud. Mitte keegi, mitte kunagi varem. See oli hämmastav tunne, kuid ma ei julgenud välja öelda, mis see olla võis. Või pigem kohe kindlasti oli.

Mehed peavad olema mehelikud, ei mingeid tunnete väljanäitamist, eks ole. Seda on igale mehele lapsest saati pähe tagutud. Ning noh, maffias pole üldse mingeid tundeid.

See oli lihtsatlt nii kuradima irooniline. Igas pagana filmis mingi populaarne kutt armub vaiksesse tüdrukusse ning nad näitavad seda nii kuradima romantiseeritult. Elu ei toimi nii. Ainuke asi, mida tean, on see, et see tekitab vaid draamat. Palju mõttetut draamat. Meil oli juba midagi isegi alustatud. Ma kõndisin noateral.

Ma teadsin ka, et Zack on asju tähele pannud. Mina olin tähele pannud Jasonit. Ma nägin, kuidas ta tüdrukut vaatas, kui arvas, et keegi ei näe.

Tõsiselt hea lootus sul seal.

Jasoni pilk tekitas minus nii palju negatiivseid emotsioone, mida ma mäletan ähmaselt oma eelmisest elust. Sellest, mis oli enne. Enne teda. Enne seda neiut, kes tuli mu rahulikku ellu ja keeras kõik pea peale.

Ma olin need tunded unustanud.

Kuid olla Caroline'iga siin, selle järve kaldal, kahekesi, eemal kõikidest teistest .. ma teadsin, et keegi ei tule siia. Esiteks oli juba piisavalt hilja, et kõik oleks kas liiga täis või magaks, ning teiseks enamus inimesi ei olnud huvitatud. Kurb, aga tõsi.

Siin, tema kõrval olles, lõi see kõik uuesti lõkkele. Tuli mu rinnus põles üha suurema leegiga.

Türa.

Ma vihkasin neid tundeid. Ma ei tahtnud neid tunda. Ma ei tahtnud, et see kõik uuesti tagasi tuleks. Ma ei tahtnud...

Liigutasin end õige natuke talle lähemale. Väljas oli jahe ning tal polnud pusa, kuid ta nahk oli soe. Kui tegu oleks olnud tavalise olukorraga, oleksin lihtsalt järginud oma tavapärast liginemistaktikat. Ent see oli Caro. Temaga oli kõik teistsugune.

Caro oli .. ta oli justkui pisike ingel. Väikest kasvu, kuid hakkamist täis. Ta silmad olid alati sära täis. Kõige rohkem muidugi siis, kui ta Jasonit vaatas. Ta arvas, et keegi ei pane tähele, kuid muidugi olin ma välja koolitatud. Ma panin kõike tähele. Võib-olla oli see isegi liiga palju. Vahepeal oleks olnud tore lihtsalt rahulikult olla.