Kahevahel

Ᵽeatükk 2

2. oktoobri õhtu

Vihm rikkus päeva. Kolimisauto, mille kiletatud mööblile järele kutsusin, ei ilmunud kohale ka siis, kui kell näitas poolt seitset õhtul. Olin Chloe antud numbrile korduvalt helistanud, kuid kahel korral katkestati kõne ja kolmandal suunati see mehhiko restorani.

„Võib-olla on see märk," pillas Chloe poppkornikaussi endale krahmates ja vajus diivanile istuma.

„Taevane sekkumine," nõustusin telefoniklahve toksides.

Tüdruku pilk liikus telekalt eemale.

„See peaks olema illegaalne."

„Minu telefon?" küsisin vana Nokiat õhus viibutades.

See oli asendustelefoni kohta täitnud juba peaaegu aasta päevast, mil kokku kukkusin. Sel päeval kaotasin telefoni, ema kingitud medaljoni ja palju mälestusi, väidetavalt. Mind leidsid kaks vanadaami, samuti väidetavalt. Iroonia seisneb just selles, et ma ei mäleta. Raske on kinnitada midagi, millest puudub kindel jälg. Paraku arvasid nad, et ma olin surnud ja kavatsesid mu hirmust või teadmatusest, mida peale hakata, sinna jätta. Pidin tänama õnne, et nad seda ei teinud.

Ärkasin haiglas ümbritsetuna arstidest, kes mulle plaksutasid.

„Tere, Hope. Kas sa tead, kus sa oled?" oli esimene lause, mida kuulsin.

„Sul on dissiotsiatiivne amneesia," oli teine.

Nende kahe ülestähenduse vahel oli tükk segadust ja ajutine paanikahoog, mille jooksul ma ühe meesõe koos tilgutiga peaaegu pikali lükkasin. Arstid ei ole mulle kunagi meeldinud.

Ma ei osanud kummagi ülestähendusega midagi peale hakata, sest kahtlesin isegi oma nime kõlas. See tundus mulle haiglane. Dissiotsiatiivse amneesia põhjustajaks pidi olema äsja kogetud trauma, mida nad seostasid mu ema surmaga. Nad ütlesid, et üritasin seda ja järgnevaid sündmusi peast välja tõrjuda. Muidugi lisasid nad selle hulka ka isa surma ja raske kohanemise. Kõlas loogilisena, mille tõttu leppisin sellise põhjendusega, kuigi Nick eitas trauma olemasolu.

Tuli välja, et olin paar nädalat ringi jooksnud tundmatute isikutega ning Nickil ei olnud mu tegevusest aimugi, sest ta oli püüdnud Sami taltsutada – „murdeeale iseloomulikud tujude kõikumised", ütles ta mu venna kohta. Nii ei jätkunud tal aega millegi muu jaoks ja minu kohalolu oli viimane, mida ta kinnitada oleks saanud. Nick tundis end süüdlaslikult, sellepärast eitas ta mu traumat – kaitsereaktsioon mingil määral. 

Seega vajas psühholoog minu seisundi tuumani jõudmiseks ''teadaolevate'' sõprade kontakte, kellega ma ''teadaolevalt'' ringi olin jooksnud. Ta uskus, et nende kaudu võivad mu mälestused aeglaselt taastuda, kuigi uurijad ei pidanud vajalikuks menetluse algatamist, sest mingisuguse röövi või rünnaku tundemärke ei leitud. Kuulsin Nick'i psühholoogiga rääkimas.