Minu olematu armulugu/Skinny Love

#49: vastupandamatu

"Tore. Siis on meil tüdruk ka seltskonnas,"

"On keegi veel?"

"Ed peaks tulema, Dec ja Rob,"

"Oh, okei," Jälle mina ja mehed.

*

Üldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Aga kui sa reisi alguses otsustasid, et ei taha istuda, ning juhiks osutus tegelane "Kiiretest ja vihastest" - vähemalt võin ma kihla vedada, et ta kohe kindlasti tahtis sinna kandideerida -, mis kulmineerub sellega, et sa pidevalt oma armastatule otsa lendad, siis see .. ei, minugipoolest on see suurepärane, aga samal ajal kahtlane ning mõnes mõttes ka ebamugav. Ma mõtlen, sa ei saa ju kogu aeg seda bussijuhi süüks panna, isegi kui see tõsi on. Arvestades veel juurde, kui "arusaavaid" pilke saadab su armastatu sõber.

"Äkki me .. istuks?" pakkusin ma justkui muuseas kuttidele ise hoolikalt postist kinni hoides, mis - nagu eelnevad ebasoovitud katsed näitasid - ei olnud just eriti tõhus.

"Ma arvan, et see oleks mõistlik,"

Jason pöördus ümber ja liikus vabade istmete poole.

"Oh, mu jumal," pomisesin ma väsinult ja ka natuke ärritunult, kui buss taaskord üles hüppas, nii et ma põhimõtteliselt oleksin pidanud bussi etteotsa lennanud. Tasakaalu säilitamiseks haarasin kinni Jasoni pusast.

Ta võpatas, kuid ei öelnud midagi. Järgnev oleks pidanud nii mind kui ka Ianit šokeerima, ent viimasel ajal oli see juba tavaliseks muutunud, nii et ma proovisin värinaid rahulikuks suruda - ei, ma ka ei tea, kuidas midagi sisemist rahustada -, kui ta oma käe taha sirutas, selle mu talje ümber libistas ning enda ette tõmbas, et ma akna poole istuks.

Jumala eest.

Poiss haaras postist ja lennutas end minu kõrvale.

Ilmselgelt.

Ian istus meie ette, tehes mulle nägusid - alguses jälle neid "mõistvaid" ning siis katsetades.

"Ära .. ära palun tee seda nägu," palusin ma naerupahvakute vahel ise kõhust kinni hoides. Ianil oli viimasel ajal komme, või pigem katsetus, et ta proovis vaadata inimesel tuima näoga otsa ning mitte reageerida tema näoilmele. Lõpuks ta muidugi naeris ka, aga muutus osavamaks iga korraga.

"Aga jah, head päeva teile siis," ütles ta vaid talle omase viisakusega, kui mõne peatuse varem maha läks.

Lehvitasin talle vaid mulle omase flirtimislaadse lehvitamisviisiga - see kõlas imelikult, loodan, et saite aru. See oli selline kerge sõrmede liigutamine.

"Räägi mulle endast," lausus Jason äkki.

"Misasja?" pöörasin oma lõbustatud näo ta suunas.

"Mis sa edasi teha plaanid?" ütles ta lihtsustatud, mitte jasoni keeles.

Kehitasin õlgu. "Lähen koju eeldatavasti, mis siis?"

"Sa ju ka ei söönud midagi eriti?" jätkas ta mu küsitlemist.

"Põhimõtteliselt küll," ütlesin aeglaselt, endal süda puperdamas. Kui see on kutse sööma minna, siis ma olen kõikide jäsemete, elundite ja muude kehaosadega poolt. Isegi kui see kõlab eriti kahtlaselt.

"Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki sa tahaksid minuga liituda - mul oli plaanis midagi süüa kuskil,"

"Mina olen vaid poolt,"

"Okei," sõnas ta ja ma ristasin sõrmed, et see ei oleks tema lõplik sõna. Õnneks ei olnud: "Mis sa süüa tahad?"

"Midagi hiinapärast tahaks," sõnasin ma, mõeldes ise.