Veresidemed

Unetu öö

Katalina ei saanud kuidagi und. Ta polnud ammu nii pehmes voodis maganud kui Saare kuningas neile pakkus, kuid kõik asendid olid ebamugavad. Ta sättis oma ühte patja kolmest, kuid seegi ei aidanud. Tema kael jäi kangeks ning pea hakkas valutama. Katalina  otsustas tõusta püsti ja jalutada toas ringi, lootes end väsitada. Tulemuseks aga suurenes rahutus hoopis. 

Ta ei osanud oma rahutusele otsest põhjust leida, kuid kõik tundus liikuvat vales suunas. Algatada sõda? See oli ju ainus võimalus, või oli veel mingeid muid teid. Tappa kuningas Alvares salaja aga mis saab siis kõikidest teistest süüdlastest? Nad jääksid karistuseta? Seda ta ka ei saanud lubada. Ta mäletas oma ema viimast pilku, mis oli nii hirmul, kuid siiski proovis Katalinasse julgustust süstida. Ta igatses oma ema nii hullupööra. Ta oleks andnud poole oma elust, et veeta tund aega oma emaga. Ta ei suutnud oma eluga ilma temata edasi minna. Igatsus rebis Katalinast tükikesi välja. Ta puhkes lihtsalt nutma. Katalina ei mõistnud miks oli ta nii emotsionaalne.

Ta lihtsalt ei tohtinud mõelda kaotatud ajale ja inimestele. Ta mõistis, et kardab kuningriigis elavate inimeste pärast. Kuna kõik Legendide järeltulijad kandsid endas  suurt kaotust, mis võis väljuda neist väga jõhkralt ning linna tänavad upuksid taas verest. Näiteks Juan võis lihtsalt inimese eluküünla kustutada. Keegi ei suudaks talle vastu hakata ja kui palju ta veel võiks korraga tappa, kui tunded üle pea kokku löövad. Ning kõigil järeltulijatel olid omad võimeid, millega hävingut korraldada. Ta polnud ka endas kindel, et suudaks hoida oma pead selgena, sest ka tema ihkas sellist kättemaksu, mis paneks inimesi kahetsema nende sündimist. Tema arust oleks õige tappa kõikide jätiste sugulased, et nad tunneksid sama mida nemad tunnevad praegu. Katalina mõistis, et selline käitumine oleks vale ning hiljem kahetseksid kõik oma tegusid.

Koputus tema uksele, lõpetas sünged mõtted. Katalina pani hommikumantli öösärgi peale ning avas ukse pilukile.

„Lootsingi, et sa oled üleval. Ma ei saanud magada," teatas German. Katalina avas talle rohkem ukse ning lasi noormehe õdusasse küünlavalgesse tuppa. Koridorist õhkus külma.

„Sa oled nutnud?" küsis German ning haaras neiu oma kallistusse. Ta suudles Katalina pealage toetavalt.

„Ma ei suuda jätta mõtlemast, et me teeme suure vea."

„Ma mõtlen sama. See pole õige, et me rändame sisse suurte vägedega. Mul on raske mõelda, et paljud minu sõbrad saavad paratamatult surma."

„Peab olema mõni parem lahendus!" ütles Katalina. Ta jalutas akna juurde ja vaatas kuud. „Ma pean ise tapma kuninga."

„Sina ei ole ainuke kangelane, kes peab maailma parandama. Pealegi on kuningas selleks ette valmistunud nüüd, et te ründate. Teda ümbritsevad sajad sõdurid."

Katalina naeratas mõrult. Ta sai aru, et Germani jutt on tõde, kuid siiski tundus talle tema otsus ainuõige. Kui kuningas oleks surnud, siis oleks tavainimesi ka kergem meelitada nende poole üle tulema. Neiu tundis, et ta peab proovima. Kui nad jalutavad suure sõjaväega sisse, siis võib paljutki valesti minna. Segaduses võib kuningas lausa plehku panna, kuid atentaati korraldades oleks tema pääsemise võimalused väiksemad.

„Mulle ei meeldi sinu mõtete suund," tõdes German.

„Nüüd oskad sa juba minu mõtteid lugeda?" muigas Katalina. „Ma suudan aega peatada, seega on mul reaalne võimalus pääseda kuninga juurde ja ta maha lüüa, ilma et keegi mind takistaks!"

„Muidugi jätad sa mainimata asjaolu, et sul ei ole su võimed kontrolli all."

„Need on siiamaani avaldanud pingeolukorras, nii et tuleb loota parimat. Nüüd kui see mõte on mulle pähe tulnud, ei suuda ma sellest loobuda. Me oleksime pidanud kohe väiksema seltskonnaga selle mõrvari maha lööma."