Veresidemed

Kummituste mets

Catherine vaatas umbusklikult neid ümbritsevat metsa. Ta võpatas iga kraksu peale. Neiu polnud kindel, kas pelgas rohkem kummituste või sõdurite välja ilmumist. Kui ta lõpuks pööras pilgu tagasi Germanile oli mees silmad sulgenud.

„Kas sinuga on kõik korras?" muretses neiu. German lõi silmad lahti ning naeratas talle. Ta noogutas hooksalt. „Ma olen lihtsalt väsinud natuke sellest adernaliinist."

„Oh issand," nuuksatas Catherine järsku. Ta vaatas alla oma kätele. „Ma tapsin just inimese! Ma olen mõrvar!"

Selle teadvustamisega hakkasid neiul pisarad jooksma. Ta proovis meeleheitlikult oma käsi vastu sammalt puhtaks saada.

„Sa tapsid jätise. Pealegi oleme me selles mõrvas kaasosalised. Mis sa arvad, kes selle pistoda sulle padja alla peitis? Ma arvasin, et seda võib sul vaja minna. Seega tegin mina sinust mõrvari ja ma ei kahetse oma otsust."

„Aitäh sulle," lausus Catherine. „Kui mu abikaasa oleks minuga viisakalt käitunud, poleks ma ka lesk, nii et see on tema enda süü."

Neiu kuivatas oma pisarad ning proovis värskelt leitud enesekindlust alles hoida. Ta suutis end veenda, et kuningapoeg oli surma ära teeninud. Catherine tegi inimese tapmisega rahu ning mattis selle sügavale hingesoppi. Nüüd tuli keskenduda ellujäämisele. „Kas meil on mingi plaan?"

„Hetkel hoiame plaane lihtsatena. Meie ainus võimalus on edasi minna sügavamale metsa. Mul ei õnnestunud toitu kaasa võtta, aga me saame hakkama," oli German veendunud, kuid kui mees proovis end püsti ajada selgus, et nende matk ei tule lihtne. Catherine haaras kõikuvast noormehest kinni.

„Koperdasin lihtsalt juurika taha," teatas German kergelt naeratades. Catherine patsutas tema selga toetavalt ning hakkas ees astuma.

Järsku langes ta pilk oma käele, mille oli alles verest puhtaks nühkinud ning mis oli nüüd jälle punaseks värvunud. „See ei ole kuningapoja veri."

„Ühe sõduri nool tabas mind selga aga minuga on kõik korras."

Catherine kõndis sõnagi lausumata noormehe selja taha. Kogu mehe pluus oli tagant verest niiske. Neiu rebis pluusi haavast kaugemale. Teda pani imestama, et nii väiksest august tuli nii palju verd.

„Mul on tunne, et nooleots on sul haava sisse ära murdunud. Aga seda me ei näpi hetkel. Me peame abi leidma ning ma pean proovima haava kinni siduda. Kas sammal teeks head või halba haavale?" küsis neiu abitult.

Ta otsustas, et sammal on puhtam kui tema seljas olev riie. Catherine surus sambla tugevalt kokku ning asetas saadud palli Germani haava peale.

„Millega ma haava kinni seon?" küsis neiu abitult. German võttis jalanõu seest noa ning ulatas neiule. „Sa pead oma seelikusaba lühendama."

Catherine vaatas oma porist riietust ja polnud kindel, et see hea idee on, kuid haav pidi kuidagi kinni jääma. Neiu proovis võimalikult sirgelt riidetükki lõigata, sest ees võis olla olukordi, kus ta peab jätma enamvähem hea mulje. Niivõrd hea mulje, kui oli võimalik jätta pori ja mururohelise plekilise kleidiga.

„Kõnni ees, ma tulen sulle järgi," teatas German, kui neiu oli saanud meditsiinilise tööga valmis.

„Ma võin sind toetada," pakkus Catherine murelikult, kuna noormees oli näost täiesti kaame.

„Ma jaksan veel. Sa pead oma jõudu kokku hoidma, aga kõnni, palun ees, kuna ma ei taha, et sa minu verist selga peaksid vaatama."

Catherine kahlustas, et Germani tegelik soov ei ole teda säästa, vaid mees soovib varjata oma taaruvat kõnnakut. Neiu aga otsustas oma kahtlusi mitte välja öelda. Ta lootis, et siis need ei lähe täide.