Veresidemed

Ema

Katalina ei suutnud leida endas jõudu, et põrandalt tõusta. Ta soovis seal samas surnuna lamada ja mitte kunagi enam oma leinale vastu astuda. Kuid ta elas ning tema käed olid kaetud oma armsama verega.

„Suremine on lahe!" teatas järsku German, kes võttis aga uue kuju Timurina. Katalina hüppas püsti: „Mis toimub?"

„Oh, vabandust, kui ma sind natuke hirmutasin. Igatahes, ma võtsin Germani kuju ja lasin end kinni võtta sõduril. Ma lootsingi, et nad toovad mu siia ja ma saan sind kuidagi aidata."

„Kuidas sa saad elada? Miks sa nii kaua teesklesid?" Katalina oli haldja peale vihane, kuna too oli teda tõsiselt hirmutanud.

„Haldjaid ei saa tavalise relvaga tappa, selleks on vaja hõbedat. Aga meid saab haavata küll. Mul läks lihtsalt tervenemiseks natuke kauem aega kui arvasin. Ossa, kuningas on täitsa sussid püsti visand. Hea töö!"

Timur tegi Katalinale lustakalt silma. Neiu vaatas laipu ning ei tundud süüd. Ta ei tajunud, et oli ise need inimesed hukanud.

Sisse tormas German, keda jälitasid sõdurid, kuid nood tardusid uksel nähes oma valitsejate surnukehi. Sõdurid viskasid alistunult relvad maha ning mõned neist hakkasid isegi rõõmust hõiskama. German kallistas Katalinat ning sosistas talle kõrva: „Ei mingeid ohvreid enam!"   

                                              ¤Mõned nädalad hiljem¤

„Ma ei hakka sulle, ema, valetama, et peale kuninga surma läks kõik kergelt," lausus Katalina. „Sõda on kole ja see on tõde. Kui levis jutt, et kuningas on lõplikult surnud alistusid paljud koheselt. Aga suurimad jätised teadsid, et me karistame neid. Nad hakkasid meile vastu. Mina ja German lahkusime kohe oma uude koju. Olime piisavalt teinud, nüüd pidime usaldama Kardost ja teisi.

Ma ei valeta, et kõik meist suutsid säilitada inimlikust. Paljud hukkasid külmavereliselt nende vanemate tapjad, kuid kes olen mina, et neid hukka mõista? Juan vajas oma kättemaksu ning on nüüd palju õnnelikum. Need inimesed väärisid surma. Paljud jätised on ka vangis meil veel. Me pole otsustanud, mida nendega peale hakata.

Saare kuningas on olnud tubli juht. Rahvas allub talle hea meelega. Ta on lõpuks suutnud linnaellu kaasata ka inimesed, kes elavad väljaspool müüre. Ka neil on nüüd õigused.

Mina ei sekku meelega poliitikasse. Tahan elada rahulikku elu, koos armastava mehega. Meie rahva juht on Kardos. Ta on ka tubli. Paremat juhti poleks võimalik tahta. Ta on näinud palju vaeva, et üles ehitada nii meie riiki.

Meie suhted on inimestega aina paremad. Nad suhtuvad meisse küll suure ettevaatusega, kuid keegi ei põlasta meid enam. Meil on ka mõningaid ühispidusid, kus natukene joomased peolised saavad üksteisega ideaalselt läbi. Ma arvan, et varsti on palju segaverelisi paare.

Meie riik on tundmatuseni muutunud. Kui saabusime siia olid ainult varemed järgi, kuid vaid mõne kuuga on majad uuesti püsti. Mina elan meie majas! Me oleme proovinud seda taastada võimalikult sarnaseks, kui see minu lapsepõlves oli. Ma leidsin ka varemetest meie perepildi. Riputasin selle kaminakohale.

Ka haldjad on rohkem hakanud tavainimestega suhtlema, kuid nad eelistavad siiski rohkem püsida metsas varjus ja elada oma elu rahulikult. On toimunud ka muudatusi, millest on mul raske aru saada, kuid ma proovin meeles pidada, et kõik võivad oma elu elada nii nagu tahavad, nimelt osad inimesed on avanud äri, kus loovutavad haldjatele oma verd raha eest. Aga kuna kõik on vabatahtlik, siis ei ole meie asi, seda keelata.

Timur otsustas, et tema tahab hoopis koos meiega elada, mitte koos teiste haldjatega metsas. Hetkel jagab ta minu ja Germaniga maja, kuid ta juba valis endale platsi välja, kuhu oma kodu luua. Ma loodan, et ta leiab endale varsti kena naise!"

„Katalina, me peame hakkama minema!" hüüdis teda German, kes seisis lillekimbuga värava taga. Neiu lehvitas talle ning jätkas oma juttu.

„Ma igatsen sind ja isa nii väga. Ma annaksin kõik, et teiega taas koos olla, kuid tean, et selleks ei ole veel aeg käes. Ma jään teid igavesti igatsema, kuid pean lihtsalt edasi elama ja leppima olukorraga. Ma pean olema õnnelik aja üle, mis saime koos veeta, mitte kurvastama kuna teid enam ei ole."

Katalina vaatas viimast korda mälestusmärki, mille nad olid püstitanud tapetud vanemate jaoks. Nad olid mälestusmärgi valmistanud esimese asjana olles tagasi oma riigis. Alles seejärel hakkasid nad endale maju ehitama.

„Me jääme hiljaks iseenda pulma nii!" teatas German suudeldes viimast korda Katalinat enne abielu.

„Ma tean, aga ma pidin oma emaga rääkima enne pulmi. Mul on tunne, et just seal on mul temaga kõige suurem lähedus. Ta nagu kuuleks mind!"

„Ma olen kindel, et kuulebki!" kinnitas German. „Ma tahaksin sind kohe ära röövida ning ainult endale hoida."

„Aga mina tahan lõpuks oma lesepõlvest välja saada ning olla taas abielunaine!" naljatas Katalina. Ta oli pikalt kahelnud, kas peale sõda, on õige nii kiiresti abielluda, või peaks andma lahkunud hingede leinamiseks aega, kuid ka Kardos kinnitas, et nad kõik vajavad lõbutsemist. Pealegi oli sõda jäänud väga lühikeseks ning hukkunute arv oli ka ootamatult väike.

„Tegelikult oleks ikkagi hea teha kõigile tüng ja jalga lasta!" arvas German siiski. „Lähme üksikule saarele ja abiellume seal!"

„Ma ei saa seda kahjuks lubada!" teatas järsku Timur, kes oli nende kõrvale saabunud taas ootamatult, nagu tal kombeks oli. „Kardos kahlustas, et teil võib tekkida taas plaan põgeneda, nii et ta saatis mu teid kontrollima."

Kardos pidas nende lahkumist peale kuninga tapmist lolluseks. Noormees arvas, et nad oleksid pidanud saama suurema au osaliseks, kuid nemad soovisid lihtsalt rahulikku elu.

„Igatahes saadan mina nüüd Katalinat edasi ja sina German pead minema teiste juurde. Peame ikka kombeid jälgima!"

German ulatas lilled Katalinale ning tormas puuude vahele. Enne kadumist keeras ta veel korraks ümber: „Vaata, et sa siis mind ootama ei jäta!"

Katalina naeratas talle armunult. Ta kiirendas sammu järgnedes peigmehele. Katalina haaras haldja käevangu. Ta tardus paigale, kui nägi lagendikul kõiki, keda armastas. Tundus, et tema süda on veniv, kuna sinna mahtus nii palju inimesi.

Katalina hingas sügavalt sisse ning sammus rahva vahele. Oli aeg hakata elama ning luua uus perekond. Koos olid nad tugevad ja õnnelikud. Nüüd pidi ta muretsema ainult selle üle, et ütleb õigel ajal „jah".

                                                              LÕPP