Veresidemed

Kogunemine

Catherine oli hommikul akna tagant leidnud väikse kirja. Ta oli südamepuperdamisega selle avanud. Vihmapiisad olid kohati tähed laiali ajanud, kuid kirja sõnum oli selge. Kardos kutsus teda pärastlõunal teiste nendesugustega kohtuma varjatud kohas. Poiss pidi ootama teda kivi juures.

Tüdrukule tegi hommiku poole ilm muret kuna vihmaga oli raske oma kasuemale seletada, miks ta läheb jalutama aga õnneks lõunast hakkas päike paistma. Catherine pani siiski kummikud jalga, kuna igal pool olid ilmatu suured lombid. Viimastel päevadel olid meenutused teda rahule jätnud, kuid neiu ei tundnud ennast rahulikuna. Mälestused rõhusid teda ning tal oli aina raskem teha pähe normaalne nägu ning jätta muljet, et ta elab oma tavalist elu lihtsalt edasi.

„Sa ei tohiks enam nii palju ringi kolida. Varsti saab sinust ju kuningapoja naine, siis pead ära harjuma toas passimisega, sest kuninglikupere elanikud ei lituta ringi," teatas Anni. Ta istus akna all ning võrdles erinevaid riide tükke. „Mis sa arvad, kas see lilla või sinine sobib mulle paremini? Ma proovin endale sinu pulmadeks kleidi materjali välja valida. Järgmine nädal tuleb õmbleja meie mõõte võtma."

„Mida? Kas pulmad toimuvad juba lähiajal?" imestas Catherine, kellel polnud olnud mahti seda teemat oma mõtetes lahata, kuid ta oli nüüd veendunud, et kuningaperega tema oma elu küll siduda ei saa. Kindlasti oli Kardosel plaan.

„Täna teeb kuninglikpere selle avalikuks! Kõik inimesed kuulevad sellest! Ma olen nii uhke. Eks ma teadsin juba ammu, et see päev on tulemas aga kunagi ei tea, mis vahele võib tulla."

„Kas ma võin väikse jalutamise ringi teha? See mõjub mu jumele ka hästi," Catherine otsustas, et hoiab emaga parem häid suhteid ja poeb talle natuke. Varasemalt polnud ta pidanud luba küsima.

„Ainult siis, kui sa ütled, kumb riie sobib mulle paremini," ema tõstis mõlemad tükid päikeselaiku, et võrrelda nende helkimist.

„Kindlasti sinine. Sa näeksid selles lummav välja."

„Sinine see siis jääb. Ära väga kauaks mine."

Kardos juba ootas teda, kui Catherine kohale jõudis. Noormees naeratas talle laialt: „Ma juba kartsin, et sa ei tulegi. Järgnege mulle, proua." Kardose silmad helkisid lustakalt. Ta suundus sügavamale metsa. Catherine ohkas ning järgnes.

Nad kõndisid kümme minutit aina kaugemale linnast ning tihedamasse metsa, kuni oli väike lagendik, mille ühte külge varjasid palgi hunnikud. Kardos kõndis enesekindlalt kahe hunniku vahelt läbi. Nad seisid silmitsi viieteistkümne endasugusega. Catherine kohmetus kõikide pilkude ees. Ta astus sammu tagasi ning kasutas Kardost kilbina.

„Tema on Catherine. Tüdruk, kellest ma olen teile palju rääkinud. Tema ongi neiu, kes on määratud abielluma kuningapojaga."

Catherine oleks eelistanud, kui nii isiklikku teemat poleks noormees kõigile kuulutanud. Eks nad oleksid kunagi teada saanud aga siis nad poleks teda vähemalt esimesel kohtumisel jõllitanud nagu ilma imet.

„Teid on palju vähem kui ma arvasin," teatas Catherine.

„Me oleme ainult esindajad. Me ei mahuks kõik siia ning me ei jääks siis märkamatuks," teatas punaste lokkis juustega tüdruk. „Muide, mina olen Eszter. Mis on sinu võime?"

„Tal pole veel võimet avaldunud."

„Veider. Mina oskan tuld manada," oma sõnade kinnitamiseks süütas Eszter oma sõrmed nagu küünlad. Catherine jäi teda suu lahti vaatama. „Fanni on väga osav taimedega. Ta võib ükskõik, mis taime puudutada ja teab neist kõike: kuidas kasutada, raviomadused ja pärinemine. Norbert näeb tulevikku, mis on meeste puhul päris ebatavaline. Tavaliselt näevad tulevikku just naised. Kardos on väga hea asjade liigutaja."

„Ärme koorma teda nüüd faktidega üle," sekkus Kardos. „Ma tõin Catherine siia, et ta näeks meid kõiki koos. Me oleme koos tugevad."

„Mis on teie plaan?" küsis Catherine. „Teil on ju mingi plaan, kuidas mind päästa kuningapojaga abiellumast?"

„Pulmad tulevad," teatas Eszter karmilt.

„Mida? Aga see pole loogiline! Nii me ju aitame kuninga plaanile kaasa!" ei suutnud neiu uskuda.

„Millest sa aru ei saa? See on ideaalne võimalus, meil oleks siis oma nuhk lossis. Kas sa pole seda valmis oma rahva nimel tegema?" küsis Eszter väjakutsuvalt.

„Me saame aru, et palume sult suurt ohverdust aga me ei saa sind sellest abielust päästa ilma vahele jäämata ja hetkel oleme me veel liiga nõrgad, et tulla võitjateks. Me kõik oleme valmis oma rahva nimel ohverdusteks. Kas ka sina?" Kardos proovis neiut rahustada.

„Aga ma ei suuda ju elada nende juures. Nad tapsid mu vanemad! Nad tapsid kõigi teie vanemad ja te sunnite mind?" Catherine käed hakkasid värisema. Ta lubas endale, et ei hakka nutma nagu väike laps. Publik vaatas teda karmilt, nii et neiu ütles lõpuks: „Ma mõistan, et mõnikord peab ohverdama üksikinimese suure plaani pärast."

Ta polnud küll päris veendunud, et see inimene peab just tema olema, kuid samas sai ta aru, et paremat võimalust tema rahval kuningale lähedale pääseda ei tule. Catherine hoidis edasiste arutluste käigus end tagaplaanile. Ta tundis ennast niigi halvasti juba seetõttu kuna tal polnud erilisi võimed ning lisaks selgus, et ta on peaaegu ainuke, kelle mälestused ei ole saja protsendiliselt taastunud.

„Mida te siin teete?" kõlas pooleldi vihane hääl. Kõik pilgud pöördusid mehe poole.

„Geman! Mida sa siin teed?" ehmus Catherine. Ta tundis, et nüüd kisub olukord väga halvaks. Norbet lükkas meest platsi keskele, kus kõik teised moodustasid tema ümber ringi.

„Ma nägin, et sa lähed kuhugile selle kahtlase poisiga ning otsustasin sulle järgneda. Kas sa tead, et kui teid tabatakse siit, siis te kõik surete piinarikkalt?"

„Ja just seepärast me ei saa lasta sul minna," teatas Eszter. Tema silmad olid tõmbusid kahlustavalt kokku. „Kahjuks peame me su tapma."

„Meil ei ole muud võimalust," tõdes Kardos ning vaatas kaastundlikult Catherinele otsa, kes passis tummalt maad. Ta ei osanud kuidagi reageerida.

„Juanil on võime väga valutult eluküünalt kustudada," teatas Fann. Ta vaatas kaastundlikult Germanit.

Nimetatud mees tõstis vasaku käe ette poole ning hakkas kätt rusikasse tasakesi panema. German haaras oma südamest kinni. Teda haaras väike pitsitus, mis muutus aina suuremaks. Ta tõmbus küüru. Mees ei suutnud ennast enam liigutada.

„Lõpetage!" karjatas Catherine. Ta ründas Juani ning tiris mehe pihu lahti. Germanil hakkas koheselt parem, kuid ta ei suutnud oma hingamist rahustada.

„Kui me ta tapame oleme samasugused nagu Alvares. Aga te ise väitsite mulle, et me oleme paremad. Miks peab meie plaanide pärast German surema? Pealegi tänu temale olen mina elus ja ka teie kaudselt. Tema ütles mulle, et ma ei räägiks oma nägemustest kellelegi. Kui ta oleks meie vastane, siis oleks ta ammu meid reetnud. Ta on minu sõber ja kui te tema tapate, siis ma olen kogu meie rahvas pettunud ja ei tee teiega enam tegemist, sest seljuhul reetsite te meie esivanemad.

Pealegi oli minu ema tavaline inimene. Mu isa ei usaldanud alguses inimesi, kuid ta õppis tundma, et ka inimestel on omad väärtused ning kõik nad ei ole häbiväärsed. Me ei saa kedagi ainult seepärast tappa, et ta on tavaline inimene. Ma olen teis juba seetõttu pettunud, et kaalusite seda varianti!" Catherine oli kogu oma jutu ühe hingetõmbega välja vuristanud.

„Sinu ema oli inimene?" küsis Eszter imestunult.

„Just, tema ema oli kuulus Jane. Ainuke inimene, kellele anti võimalus meie maailmaga kohandeda," teatas Kardos. Kohalolijate silmadest paistis aupaklikus.

„Kui lood on nii, siis anname sellele mehele võimaluse elule. Aga me jälgime sind," teatas Eszter. „Üks viga ning sinuga on kõik."

Catherine hingas vabastatult välja. Ta haaras Germani küünarnukist kinni ning hakkas teda kiiresti eemale vedama, enne kui teised meelt muudavad. „Sa poleks tohtinud mind jälitada," sisistas ta läbi hammaste.