Veresidemed

Viimane ohverdus

„Ma kaalusin pikalt, kuidas oleks kõige parem pääseda lossi," teatas German, kui Katalina silmad lahti tegi. „Ja ma ei saa aru, kuidas ma kohe selle peale ei tulnud aga igasse tähtsasse kohta viib ju teil portaal. Ma võin pea anda, et ka kuningas Alvarese lossis on kusagil portaal olemas."

„Sa oled geenius! Kuidas ma ise selle peale ei tulnud," rõõmustas Katalina. Ta suudles meest: „Muide, väga meeldiv on sinu kõrval ärgata."

„Mina armastan seda samuti," teatas German ning suudles neiut. Nad võtsid endale paarkümmend minutit enne kui ronisid soojast voodist välja ning olid valmis järjekordsele raskele päevale vastu hakkama.

Teised olid juba kogunenud söögilaua taha ning uurisid kaarti. Saare kuningas näitas kaardil näpuga paiku, kust suunast peaks tema meelest väed ründama. Temaga oskas kaasa rääkida ainult Kardos ning vast ühinenud German. Timur jälgis lihtsalt inimeste tegevust ning naeratas laialt Katalinale.

„Millal ründamine siis toimub?" küsis Katalina mõrult. Ta ei suutnud leppida plaaniga, millega kaasnes nii palju hukkunuid.

„Me anname endast kõik, et homme õhtul alustada oma rännakut," teatas Kardos mõtlikult pilku kaardilt tõstmata. Ta toksas sõrmega võidukalt kaardi keskele: „Siin peaksid paiknema haldjad. Nad saavad siis jaguneda kaheks. Ühed tulevad meile appi lossi vallutama ja teised püüavad põgenejad kinni. Kas see sobiks teile, Timur?"

„Haldjakuninganna tuleb täna õhtul siia. Temaga oleks õigem läbi rääkida," teatas ainult Timur. Ta hammustas lihapirukat ning läks näost punaseks. Ta näris poole mokaga ning neelatas tüki alla. „Teie toit on saast. Ma pean minema metsa, kui just keegi ei taha enda verd loovutada." Viimane oli küll mõeldud naljana, kuid Saare kuningas hakkas läkastama.

Katalina sättis end laua taha istuma ning kallas endale teed. Ta lisas mitu lusikat suhkrut ning segas seda rahulolevalt. Neiu jälgis mehi ajamas oma sõjaplaane ning tundis korraks nukrat rõõmu. Ta kujutas ette, milline võiks olla maailm, kus valitseks rahu, kuid tema fantaasiavõime seadis piirid.

Ta rüüpas sooja teed ning hammustas küpsist juurde ning tajus aina selgemini, et ta pole valmis nende kõigi eludega riskima. Tema otsus oli ainuõige.

„Sa oled nii mõtlik," teatas Kardos, kes oli ootamatult tema kõrvale ilmunud. Mees istus maha ning tema näost paistis kurnatus. „Katalina, sa oled mulle nagu õde. Ma olen õnnelik, et osa minu perest on vähemalt alles."

„Mina hoolin ka sinust väga," teatas neiu. Tal oli klomp kurgus.

„Ma avaldan sulle saladuse aga sa pead lubama, et ei räägi seda mitte kellelegi."

„Sa tead, et saad mind usaldada!" kinnitas Katalina.

„Ma tean, aga sulle ei meeldi see, mis ma kohe räägin ja sa võid soovida mind takistada teiste abiga, kuid ma pean olema kindel, et sa ei tee seda. Ma ei taha sulle valetada aga mul on sisetunne, et kõik läheb metsa."

„Mida sa silmas pead?" imestas Katalina, kuigi ta ise vaevles samade tunnete käes.

„Ma lihtsalt ei suuda riskida sinu ja ka teiste surmaga. Kui me lähme oma vägedega, siis tuleb palju hukkunuid. Ma plaanin tappa kuninga enne, kui sõda lahti läheb. Mul on küll halb sind sellesse segada aga vajan su abi."

Katalina nägu oli tõsinenud, kuid ta proovis oma häält rahulikuna hoida: „Kuidas ma saan sind aidata?"

„Muidugi oleks hea, kui sa paneksid aja seisma ja hoiaksid seda kuni ma kuninga tapan. See oleks ideaalmaailmas aga me ei saa loota su võime peale ning ma ei paneks sind sellisesse ohtu. Aga ma ei pane suurt panust sellele, et ma pääsen eluga peale kuninga mõrvamist. Sa pead olema valmis võtma juhtimise üle. Sa oled ainuke inimene, keda ma usaldan selleks. Juan oleks muidugi loogilisem valik, kuid ta on liiga emotsionaalne. Ta meenutab lugusid sinu isast noorusepõlvest. Räägiti, et talle ei meeldinud inimesed. Juan samuti ei väärtusta inimelu kõrgelt. Aga tulevikus on neil vaja juhti, kes saab kõigi osapooltega hakkama."