Veresidemed

Külaline

„Alvares on meile kõigile ohtlik," ütles üks onu, keda Catherine nägi enda kodus esimest korda. Nende söögitoa laua ümber istus kümne liikmeline seltskond, kaasa arvatud Catherine ema, isa ja onu.

„Ma ei usu, et ta riskib meie ründamisega. Ta pigem proovib meiega kokkulepet saavutada," teatas onu.

„Sa arvad ikka veel inimestest liiga hästi! Kui nad tunnevad võimuiha, siis on nad halastamatud!" teatas Catherine isa.

„Kallis, ma arvasin, et sa oled tavainimestega rahu teinud!"

„Muidugi, mu arm," isa suudles oma naise kätt. Ta vaatas naisele armunult otsa. „Aga ma lihtsalt mainin, et me peame olema ettevaatlikud ja valmis rünnakuks. Me ei tohi riskida. Kõlakatel peab olema ka mingi taga põhi all."

„Mina lihtsalt arvan, et inimestele meeldib hirmu külvata. Kuidas peaks Alvares meist jagu saama. Pealegi ei laskes naaberriikide kuningad tal võimu haarata."

„Mina olen kuulnud, et Alvaresel on juba suur sõjavägi valmis ning ta tapab oma enda isa, et troonile saada. Naaberriikidel ei jää muud üle, kui olukorraga leppida ja loota, et Alvares neid ei ründa."

„Ta ei saaks ju nende kõigi vastu?" arvas onu.

„Niikaua kuni teised kuningad on ikka veel riius on kõik võimalik. Meie oleme talle kõige suurem oht. Tal oleks kasulik meid ootamatult rünnata. Ma ei ütle, et see oleks väga tõenäoline aga me ei tohiks kaotada oma valvsust."

„Ma ei jaksa teiega enam vandenõuteooriaid arendada. Ma lähen panen Katalina magama," teatas ema ning võttis oma kullakese sülle.

Catherine hüppas voodist välja. Ta kukkus põrandale hingeldades istuma. Tema süda lõi liiga kiiresti. Neiu proovis rahuneda, kuid nägemus oli teda tabanud oodamatult öösel. Aknast paistis sisse täiskuu.

Järsku ilmus akna taha kuju, mis varjutas kuuvalguse. Catherine vaatas hirmunult õue. Ta oli veendunud, et seal seisab mees. Neiu tõusis ettevaatlikult maast üles ning hiilis seina äärde. Ta lootis, et võõras polnud teda märganud. Ta kaalus appi karjumist, kuid ei tahtnud kõlada hüsteeriliselt. Keegi võis lihtsalt majas mööda kõndida.

Kuid peale piilumist veendus ta, et kuju seisis ikka akna ees. Catherine võttis julguse kokku ning astus varjust välja akna ette. Nüüd ta nägi korralikult piilujat. Ta tundis toos ära mehe, kes oli teda keskväljakul Katalinaks kutsunud. Nad vaatasid teineteise silmadesse mõne hetke, kuni neiu tõmbas äkilise liigutusega kardina ette.

Tema süda peksis aina rohkem. Catherine vajus mööda seina põrandale. Ta ei julgenud kõvasti hingatagi. Ta proovis kuulatada, kas akna tagant kostub hääli, kuid ainult tuul ulgus. Neiu võttis julguse kokku ning tõusis püsti. Tal polnud ju põhjust karta. Vanemad magasid teises toas ja tuleksid talle ohu korral kohe appi.

Catherine võttis kardina nurga sõrmede vahele. Ta kõhkles sekunid, kuid sissehingates kergitas kardina. Samal hetkel hüppas ta karjatades paar sammu tagasi. Kardin langes taas akna ette. Tal läks enne aega, kui sai aru, et ta polnud kedagi akna taga näinud. Mees oli lahkunud.

Sellel öösel ta enam und ei saanud. Hommikuks oli ta piisavalt rahunenud, et vanematele kinnitada, et temaga on kõik korras.

Catherine otsustas minna jalutama, kuna muud tal nagunii teha ei olnud. Ta suundus metsa poole, kuid hakkas kiiresti oma valikut kahetsema. Ta nägi pea iga puu tagant oma jälitajat, keda seal muidugi tegelikult polnud. Neiu oli muutunud paranoiliseks.

Järsku maandus tema õlal kellegi suur käsi. Catherine kiljatas ning keeras kiiresti ringi. Ta puhkes ehmatusest nutma.

„Jumal küll! Anna mulle andeks! Ma ei tahtnud sind ehmatada!" German vaatas neiut murelikult. „Ma proovisin sind kätte saada. Täna sa lausa tormad!"

Catherine polnud pannudki tähele, et liikus kiiresti. Nüüd vaadates enda ümbruskonda sai ta küll aru, et tal oli täiskäik sees.

„Ma mõtlesin... Ma nüüd kõlan küll hulluna aga öösel seisis minu akna taga võõras mees." tunnistas Catherine oma muret.

„Kas ta ei võinud olla juhuslik mööduja?"

„Minu aken ei ole tee ääres. Pealegi ta seisis seal pikalt. Mul oli tunne, et see oli sama noormees, kes mind kutsus linnas Katalinaks. Kas ta võib mind kellegiga segi ajada ning nüüd jälitab mind?" neiu käed hakkasid värisema. German pigistas tema randmeid korra toetavalt.

„Kui ta sind veel tülitab, anna mulle teada. Sa peaksid igaksjuhuks mõneks ajaks üksi hulkumised ka järgi jätma!" soovitas mees.

„Sul võib õigus olla, aga jalutamine leevendab pingeid," teatas Catherine. Ta istus kivile ning asetas käed lõua alla. German kükitas tema põlvede ette.

„Me käisime eile kuninglikupere juures õhtusöögil," teatas neiu järsku. Ta tundis, et ka see juhtub rõhub tema õlgu.

„Tõesti?" küsis German, kuid tundus, et ta polnud siiski eriti üllatunud.

„Kas sa teadsid, et ma pean abielluma kuninga pojaga?"

„Teadsin, kuidas sa sellesse suhtud?" küsis German ettevaatlikult. Ta vaatas Catherinele silma sisse oma südant sulandavate pruunide silmadega. Catherine tundis liblikaid kõhus lendamas.

„See on ju kõigi väikeste tüdrukute unistus," peale väikest pausi lisas Catherine, „aga mina ei ole enam väike tüdruk! Ma tahaksin ise teha valiku. Ma tahan kedagi..." neiu tahtis lisada „sinu sugust", kuid sai sõnasabast kinni. „Ma tahan kedagi, kes paneb mind erilisena tundma. Pealegi on kuninga poeg ära hellitatud mees!" alles nüüd taipas neiu, kui vastumeelne talle kokkulepitud pulmad on.

„Kahjuks pole sul ju teist valikut," proovis German lohutada neiut. „Küll sa olukorraga ära harjud. Vähemalt siis, kui oled üleni briljantidega kaetud!"

„Sa pead mind selliseks naiseks, kellele tuleb ainult kalleid ehteid ette sööta ja ma olen kohe õnnelik?" küsis Catherine pettunult.

„Seda sa kahjuks ju pole. Aga mõtle palju head sa saad kuningannana teha!"

See oli ainuke asi, mis neiut rahustas. Võibolla suudaks ta tõesti natuke kasu ka tuua, kui saab võimule lähedale. Peale seda ei piitsutataks mitte ühtegi toiduvarast.

„Ma olen lihtsalt natuke ärevil, kuna olen alati arvanud, et mu pulmapäev on kauges tulevikus."

„Te leppisite juba kuupäeva kokku?" ei suutnud German kuuldut uskuda.

„Õnneks mitte," puhises Catherine. Nad hakkasid tema reaktsiooni peale naerma.