Veresidemed

Veri tema kätel

Catherine prints saabus alles pärast südaööd tuigerdades. Oli näha, et maha oli peetud kõva pralle. Neiu pigistas silmad kõvasti kinni lootuses, et kuningapoeg jätab ta rahule, kuid tema lootustel ei olnud alust.

"Mis sa magad siin, su mees jõudis kohale," käratas prints ning togis Catherinet, kuni neiu tõusis istuli voodiservale.

"Aita mul riided seljast," käskis mees. Catherine sikutas kuningapojalt seljast pealisriided, kuid keeldus mehelt alust särki seljast võtmast. Prints vaatas teda ülbelt ning tõmbas naise enda vastu. Ta lükkas neiu voodile ning ronis tema peale. Kuningapoeg hakkas Catherine riideid seljast sikutama.

"Palun, ma ei ole valmis veel," anus neiu, "Me ei tunnegi üksteist veel!"

"Me ei peagi tundma. Me vajame järeltulijat." teatas mees vaid ning jätkas oma tegemisi eirates Catherine vastupanu. Neiu proovis ennast vabaks rabelda, kuid mees oli temast palju suurem ja tugevam. Lõpuks oli ta valmis nuttes alistuma oma saatusele, kuni tema käsi puututas jahedat metalli padja all. Ta avastas oma pihust väikse pistoda ning enne mõtlemist torkas ta selle kuningapoja südamesse. Ta tundis kuuma vere tilkasid oma kehale langevat ning nägi, kuidas elu lahkus mehe silmadest.

Catherinet tabas šokk. Ta teadis ainult, et peab põgenema, kui elu armas. Ta oli just akna välistanud, kuna nad asusid liiga kõrgel, kui keegi koputas uksele. Neiu kivistus ning lootis hiirvaikselt olles, et segaja otsustab ära minna uskudes, et nad magavad.

"Tehke kohe uks lahti!" tuli aga uksetagant kuninganna ärritunud hääl.

Catherine sai aru, et ämm ei lase ennast eirata. Ta avas tasakesi ukse ning proovis ise jääda võimalikult palju varju ning samas varjata võimalikult palju toast oma kehaga.

"Ma tulin vaatama, kas teiega on kõik hästi. Siit olevat kostunud lärmi."

"Ja, kõik on korras. Me läksime juba magama," Catherine kuulis oma hääle käredust.

"Kus mu poeg on?" küsis kuninganna karmilt.

"Ta magab juba," ütles Catherine väriseva häälega. Kuninganna silmad tõmbusid pingule ning ta lükkas äkilise tugeva hoobiga ukse pärani. Tema silmad läksid õudusest pärani.

Catherine ei osanud muud teha, kui naise sisse tõmmata ning ukse kinni virutada.

"Mu poeg!" tuli vananaise suust hala. Ta tormas oma lapse juurde ning haaras elutu keha enda käte vahele. Ta hakkas laipa kiigutama.

"Sa sured piinarikkalt!" teatas järsku naine.

"Ma ei tahtnud teda tappa!" vabandas Catherine.

"Ma valisin sulle selle elu välja ja nii sa mind siis tänad!"

Catherinet tabas mälestus, kuidas ta oli loomavankris koos teiste tüdrukutega ning kuninganna osutas talle näpuga. Ta polnud siis aru saanud, et ta mõisteti juba siis kuningapojale tulevaseks naiseks. Neiut tabas suur vihkamine. Ta oleks tahtnud ka kuninganna tappa, kuid jälgede segamiseks pidi ta naise ellu jätma.

"Ma ei suutnud seda! Ma ei tundnudki kuningapoega veel. Ta tahtis mind vägistada! Ma kaitsesin ennast!" soigus Catherine.

Kuninganna vaatas teda kahtlevalt läbi pisarate: "Sa tapsid mu poja, kuna ta tahtis, et sa oma abiuelunaise kohustusi täidaksid?"

"Ma lihtsalt ei suutnud!" hakkas Catherine nutma. Tegelikult oligi see tõsi ning ta pidi ka kuningannat veenma, et mõrva motiiviks polnud neiu pärinemine.

Kuninganna vaatas oma poega ning hakkas ettehoiatamata karjuma valvureid. Catherine sattus paanikasse ning virutas naisele laternaga vastu pead. Kuninganna silmad vajusid kinni. Catherine hingas mitu korda sügavalt sisse ning avas oma toa ukse. Koridoris oli vaikus.

Neiu hüppas koridori ning hakkas köögi poole jooksma. Ta oli kindel, et peauksest teda välja ei lastaks öösel, kuid köögis pidi ju ka uks olema. Vähemalt Catherine pani panused selle peale.

Ta ei jõudnud kaugele, kui üle lossi hakkasid kõlama häirekellad. Catherine jäi kui naelutatult seisma, kuid kogus end kiiresti. Kuuldes samme varjus neiu akna kardina taha. Temast jooksid mööda neli valvurit. Nende puusadel kõikusid mõõgad.

Catherine hüppas kardina tagant välja ning tormas trepi poole. Ta ei jõudnud kaugele, kuna just samal hetkel väljus kümneliikmeline sõduritekamp kõrvalt koridorist.

Nad piirasid neiu enne ümber, kui ta arugi sai. Sõdurid suunasid oda otsad hirmunud Catherine suunas. Tal polnud pääseteed. Neiu tundis end jahimeeste kätte lõksu jäänud ulukina. Tema silmades peegeldus hirm. Sõdurid vaatasid teda ähvardavalt, nagu temast oleks vastast neile. Kaugemalt kostusid lähenevad hääled.

Catherine vaatas sõdureid anuvalt ning proovis tagurdades ringist välja pääseda. Talle suruti oda hoiatavalt vastu selga. Neiu ehmatas ning sirutas käe kaitsvalt enda ja oda vahele. Järsku sõdurid jäid liikumatuks nagu kivikujud. Catherine vaatas neid uskumatult. Meeste silmad isegi ei liikunud ning hääled olid samuti vaikinud. Kellapendel oli poole löömise pealt seisma jäänud.

Catherine märkas akna taga lindu, kes lihtsalt seisis õhus paigal. Neiul ei jätkunud pikalt aega imestamiseks. Ta manööverdas ennast ettevaatlikult sõdurite vahelt välja, julgemata neile pihta minna. Ta oli jõudnud köögi ukse taha, kui kuulis taas hääli. Neiu tormas suure hooga sisse. Teda jäi suu ammuli vaatama talle toitu toonud laps.

„Kust ma välja saan?" uuris neiu hingeldades. Laps hüppas püsti ning suundus väikse ukse poole. Ta avas selle ning soovitas neiule: „Jookse täpselt otse edasi metsa. Valvurid ei viitsi võsas müüri kontrollida. Sinna on väljaspoolsed müüri augu teinud, et lossist süüa käia näppamas."

Catherine otsustas last usaldada ning tormas metsa poole, kuid enne metsa jõudmist märkas ta silmanurgast liikumist tema poole. Ta ei märganud juurikad, mis jäi tema jala taha kinni. Catherine maandus põlvili. Tema küünarnukist võeti kinni, mille peale neiu kiljatas heledalt.

„See olen kõigest mina. Me peame minema!" ütles German ning hakkas neiut metsa poole vedama.

„Mida sina siin teed?" küsis Catherine hääles natukene ka viha. Ta ei tahtnud, et mees tema pärast oma elu ära rikuks.

„Ma teadsin, et sa ei suuda kuningapojale naiseks olla. Ma olen ümber lossi juba tunde ringi hiilinud, et sind tabada."

Catherine raputas lootusetult pead ning sundis valutavaid jalgu edasi rühkima. Nad olid just jõudnud metsapiirini, kui esimene sõdur lossist väljus. Mees hakkas neid jälitama.

„Teisele poole müüri nad meile ei järgne!" teatas German ning suunas neiu enda ette jooksma. Catherine andis endast parima, kuid hääled jõudsid aina lähemale. Neiu oli juba pooleldi läbinud müüri augu, kui tema peast lendas napilt mööda nool. Ta tänas oma ingleid ning sukeldus metsa. Talle koperdas otsa German, mille peale nad mõlemad veeresid metsakasvanud vallikraavist alla.

„Me võime siin veidi hinge koguda. Üksi sõdur ei tule siia metsa, siin elavat kummitused," teatas German ning jäi selili lamama.