Veresidemed

Tapatalgud

Mida lähemale nad keskväljakule jõudsid, seda raskem oli neil rahvamassist läbi tungida. Nad kuulsid suurt juubeldamist ning hõiskamist. Niimoodi karjus vaid rahvamass, kes pidi kohe midagi põnevat nägema. Katalina süda värises sees. Ta palus mõttes oma esivanemaid, et nad ei jääks hiljaks. Keeruliseks tegi asjaolu ka plaani puudumine. Kohal pidi olema kindlasti kuningas oma sõduritega, kes on valmis kõigeks, et ka neid võlla riputada.

Katalina lükkas viimased inimesed just sel hetkel kahte lehte laiali kui timuka käsi maandus hooval, mis pidi Germanilt jalaaluse platvormi röövima, mille läbi poodaks noormees. Katalina karjatas ning tormas eemale rahva sõõrist, kes hoidsid tapalavast viisakat kaugust ning kes olid pakkunud ka talle kattevarju.

Kardos proovis neidu takistada ennast reetmast ning haaras tema õlast. Samal hetkel avanes Germani jalgealune ning nöör hakkas tema kaela ümber pingule tõmbuma. Katalina lisas kiirust. Ta ei teadnud, kuidas Germanit päästa. Ta mäletas siiamaani esimest hukkamist, mida ta oli sunnitud vaatama. Tema kõrval olid kaks mutikest arutanud, et poomisel sureb poodav kõige tõenäolisemalt silmapilkselt kaelaluumurdumisse mitte lämbumisse.

„Mida kuradit?" pomises Kardos järsku. Kogu maailm oli nende ümber seisma jäänud. Kuningas oli oma troonilt püsti tõusnud ning näitas sõrmega nende poole, kuid ka tema oli oma asendisse tardunud. Germani silmad olid üllatusest pärani jäänud. Tema jalgade all puhus ainult külm tuul. Ta hõljus õhus.

„Mul on selline väike anne, aja peatamine," ütles Katalina punastades. „Aga ma ei oska seda kontrollida."

Kardos ei raisanud aega. Ta koukis vöö vahelt pussi ning viskas selle Germani poole. Nuga jäi aga nende ette õhku seisma. Noormees muigas. Ta polnud elus midagi nii veidrat kohanud. Kuid möödus vaid silmapilk, kui nuga hakkas edasi lendama ning neid ümbritses kisa.

Kuningas karjus oma valvurite peale, kes tema arust liiga aeglaselt sissetungijaid kinni võtma läksid. Nuga lendas otse läbi Germanit poova nööri, lõikudes selle pooleks. Noormees prantsatas üllatunult tagumikuga vastu tolmust maad. Ta sai kiiresti üle oma üllatusest ning jooksis ühe valvuritest pikali. German proovis kaduda rahva hulka, kuid lihaseline valvur võttis talt kraest kinni. Noormees ei saanud enda kaitsmiseks eriti palju teha, kuna tema käed olid tihkelt seljataha seotud. Katalina proovis tema juurde teed rajada, kuid nende ümber kogunes aina rohkem kuninga sõdureid. Ta oli koos Kardosega surutud vähemalt viieteistkümnest valvurist ringi sisse ning valvurite ümber oli moodustatud veel kolm sarnast ringi. Kõigi odad olid suunatud nendele.

„Nüüd oleks sul kasulik ajapeatuse värki kasutada," sosistas Kardos Katalinale. Tüdruku silmadest peegeldus meeleheide. „Ma ei suuda seda kontrollida! See lihtsalt juhtub mõnikord!"

Kuningas vaatas kõrgilt oma platvormilt alla nende poole: „Või, et minu poja tapja tuli oma kaasosalist päästma ja võttis veel abilise ka kaasa. Ma ei lase teil kaua karistust oodata. Ma määran oma kuningriigi nimel teile hukkamise kõride läbi lõikamisega. Voolaku teie patune veri meie maapõue!"

Katalinale meenusid haiget tegevad mälestused. Kuningas oli ka tema esivanemaid taoliselt tapnud. Kogu plats oli olnud ujutatud raualõhnalisest verest.

„Mina viin läbi Katalina hukkamise!" teatas kuninga kõrvale platvormile astunud kuninganna. Naise nägu oli kivistunud. Rahvas ahhetas. Oli enne kuulmatu, et kõrgsoost naisterahvas viib hukkamist läbi, kuid samas oli kerge mõista naise soovi oma poja eest kätte maksta. Seda ei saanud talle keegi pahaks panna.

Katalina kordas kogu aja peas lauset „aeg peatu," kuid tema pingutused ei kandnud vilja. Tema oskamatus viib nad surma. Teise ajupoolega proovis neiu välja mõelda põgenemise teed, kuid nad oleksid ikkagi pidanud omama kohe alguses paremat plaani, sest hetkel ei näinud neiu pääsemislootust.

Sõdurid lükkasid Katalina ja Kardose põlvili maha. Nad surusid odad vastu vangide kaelu, et nad ei liigutaks. Kuningannale ulatati mõõk, mille läiget ta imetles vastu päikest. Ta naeratas kurjalt Katalinale. Neiu mõistis, et teda kuniganna teeb talle nii palju piina kui võimalik. Ta hakkas värisema.

„Ma võitlen lõpuni," sosistas Kardos ning just sel hetkel kukkusid veerand sõduritest valust vääneldes maha. Nende piinad aga lõppesid kiiresti nagu ka nende hingetõmbed. „Oli ka viimane aeg. Meie abivägi saabus." Selle lausega lõpetanud kasutas Kardos oma võimet ning pühkis sõdurid eemale. Katalina märkas neist paari sammu kaugusel Juani ja Eszterit. Viimasel oli pingutusest korts laubale tekkinud. Ta tekitas tulemüüri vabanenud vangide ja veel ellujäänud sõdurite vahele. Samal ajal rakendas ka Juan oma võimet ning aina rohkem sõdureid kukkus pikali.

Kaugemal olnud sõdurid tardusid hirmust, kuid ründasid kuninga käsklusi kuuldes. Vibumehed saatsid värisevate kätega nooli lendu, kuid neid oli Kardosel lihtne oma võimet kasutades eemale lükata.

„Ma ei näe Germanit!" hädaldas Katalina. Ta tormas noormehe viimase teada oleva koha juurde. Ta ei saanud Germanit jälle kaotada.

„Meil pole aega seda inimest päästa," ütles Eszter. Ta võttis Katalina küünarnukist kinni ning hakkas toda majade vahele vedama. Neiu hakkas talle vastu rapsima, mis peale Eszter lükkas ta valusalt seljaga vastu maja. „Sa aru väike preili. Me ei saa Germani heaks midagi teha, kui sa meid tapad oma tormakusega. Sa isegi ei tea, kus ta on! Kurat, sa sead kõik, mille nimel ma elan ohtu! Ah tead, mine kui tahad kuningasõdurite ohvriks. Ma ei pea sind kaitsma!"

Eszter lükkas Katalinat põlastavalt tagasi platsi poole. Katalina jäi käed ripakil seisma. Ta sai ise ka aru, kui suurde ohtu tema käitumine oli kõik pannud ning kui lootusetu oleks tal Germanit üksinda leida. Ta pidi lihtsalt parimat lootma. Noormees oli kadunud nii kiiresti, et ehk oli tal endal mõistust põgenemiseks.

„Ära pane Eszerit tähele. Ta on natuke äkiline aga ta on meist kõige rohkem üle elanud. Eszter ja tema väike õde jäeti ühte perekonda elama. Pereisal aga meeldis oma viha nende peal välja elada. Enamjaolt proovis Eszter keretäie enda kanda võtta, kuid ühel päeval polnud teda kodus. Kui ta lõpuks koju jõudis leidis ta oma väikse õe teadvusetult ja veriselt põrandalt. Tema elu ei õnnestunud päästa," jutustas German sosistades Katalinale, kui nad liikusid majade rägastikus. Järsku pöördus Eszter nende poole:

„Kuningas mätsis mu õe surma isiklikult kinni, kuna ta oli mu kasuisaga head sõbrad. Ma tegin nii, et mu kasuisa jääks igaveseks kadunuks. Siiani arvatakse, et ta lasi ise jalga, kuna kuulujutud levisid, kuid tegelikult lamab ta soos, kuid ma ei saa enne rahu, kui kuningas on samuti külm," neiu silmades helkisid pisarad. Ta keeras ennast äkiliselt tagasi otse ning sammus kindlalt edasi.

„Kuningas on paljudele haiget teinud. Kas meil on nüüd mingi plaan?" uuris Katalina.

„Kuna me oleme nüüd paljastatud, siis me jätame linna maha. Meil on kokku lepitud kogunemise koht metsas. Sinna tulevad kõik kohale. Tundub, et meie ülestõus on hakanud pisut plaanitust varem."

„Aga me ei saa ju jätta Germanit maha! Ta võib veel elus olla," hakkas neiu vastu.

„Me saadame luurajad asja uurima, aga lihtsalt pea laiali otsas tormamine ei aita meid enam. Kui German on veel elus, siis ma luban, et teeme kõik, et teda päästa."

„Mul on juba piisavalt häbi, et te pidite mind sellest äärmiselt abitust olukorrast päästma. Teistkorda ei elaks ma seda häbi enam üle." Maja nurga varjust astus välja rõõmsameelne German. Katalina jooksis tema embusse.

„Ma nii kartsin sinu räpase elu pärast," ütles ta teeseldud vihaga. Ta lõi noormehele rusikaga vastu õlgu. „Kuhu sa üldse kadusid?"

„See mees, kes end haldjana esitles, vedas mu ära platsilt. Ma tahtsin teile appi tulla aga ta ütles, et saate ise ka hakkama. Ma pole elus ühtegi haldjat enne kohanud. Üldse on täna olnud veider päev," German pühkis otsaeest higi ning naeratas teistele.

„Aitäh sulle Timur!" lausus Katalina nägemata haldjat, kes ennast alles selle peale ilmutas. Ta naeratas laialt ning ütles: „Ma nagunii pidin sealt platsilt kohe ära saama kui inimestest verd hakati välja laskma. Minu vastupanu on veel liiga nõrk. Mõtlesin, et teen end vähemalt kasulikuks ning võtan teie inimese kaasa."