Veresidemed

Liitlased

Katalina magas mitu tundi enne kui vihmaplagin ta üles ajas. Ta tundis ennast isegi korraks hästi, kuni kõik talle meenus. Tema voodi kõrvale oli ilmunud puuviljasalat, mida ta vaatas põlastavalt, nagu ta suudaks enam süüa. Kuid seejärel otsustas ta salati endale sisse pigistada, et koguda jõudu vastuhakuks.

„Sind on raske leida," teatas järsku hääl akna taga. Katalina hüppas voodist püsti ning viskas aknaaugu poole oma tühja taldriku.

„Kurat," hüüatas hääl. „Täpselt vastu pead."

Katalinale tundus hääl tuttav, kuid ta kangestus ikkagi, kui mees hakkas tuppa ronima. Katalina tuli oma kangestusest alles siis välja kui noormees näoga tema poole keeras. Neiu jooksis tema embusse.

„Ma poleks oodanud nii sooja vastuvõttu," muheles mees. „Ma tulin sind päästma."

„Mind päästma? Mille eest?"

„Ikka haldjate. German polnud küll kindel, kas sind hoitakse siin kinni või oled vabatahtlikult külas."

„German? Aga ta on ju surnud!" imestas Katalina. Ta vaatas Kardosele lootusrikkalt otsa.

„Kui mina linnast lahkusin oli ta veel elus, kuid kuningas plaanib teda avalikult hukata, kuna ta aitas kuningapoja tapjal põgeneda. German ütles, et haldjad võtsid su kaasa. Anna andeks, ma poleks pidanud sind sundima kuningapojaga abielluma!"

„Aga haldjakuninganna ütles, et German on surnud!" ei suutnud Katalina kuuldud uskuda.

„Ta valetas sulle seljuhul. German on väga hea tervise juures."

„Mis kogunemine siin toimub? Nüüd tuleb teie suguseid uksest ja aknast sisse. Kuidas sa üldse meid üles leidsid?" tuppa oli sisenenud üllatunud Timur. Ta astus sammu tagasi nähes Katalina vihast nägu.

„German on elus," ütles neiu. Ta astus ähvardava sammu noore haldja poole. „Kuidas te võisite mulle niimoodi valetada? Te väitsite, et olete minu liitlased! Usaldust ei tohi kuritarvitada!"

„Mina ei tahtnudki seda teha," ütles Timur enda kaitseks. „Kuninganna pole ka halb haldjas. Ta lihtsalt arvas, et kui sa saad teada, et inimesed võtsid sinu inimese kaasa, siis sa jooksed teda kohe päästma ning saad ise surma. Aga inimesed on valmis sinu sabas kuningavõimule lõpu tegema. Sa oled liiga väärtuslik, et lasta sul lihtsalt hukkuda."

„Tal on õigus. Ma pean vähemalt proovima Germanit päästa!"

„Tema päästmine on väga riskantne, kuid ma ei saa sind jälle hädas üksi jätta. Ma lähen sinna, kuhu sina otsustad minna," tõdes Kardos.

„Te olete sõgedad! Enesetapjad!" ei suutnud Timur uskuda kuuldut. „Samas kui ma mõtlen, et päästsin selle inimese elu, siis kuidagi kahju on küll tema elu lihtsalt raisku lasta."

„Sina päästsid ta elu?" küsis Katalina liigagi kriitiliselt.

„Ma jõudsin enne kuningamehi sinu inimese juurde. Tal oli maksimum mõned minutit elada jäänud. Meie, haldjad, oleme väga targad ja arenenud. Meil oli inimeste rohtudest palju võimsamad ravimid, mille liigne tarvitamine võib küll inimestele kahjulikult mõjuda aga väike tilk päästab elusid. Olin just selle tilga talle suhu pannud, kui teised inimesed sattusid meile peale. Mind nad ei näinud, kuid teie inimest küll. Ma ei saanud neile reeta ennast. Oleksin sellega kõik metsahaldjad ohtu seadnud. Kuninganna otsustas võtta vastu raske otsuse ning valetada sulle, kuna inimene oli nagunii surma määratud."

„See poleks tohtinud olla tema otsus!" vihastas Katalina. Ta ootas, et Timur vaidleks vastu, kuid haldjas noogutas ainult kurvalt.

„Hakkame siis minema," teatas Timur. „Nagu ma aru saan, siis pole meil aega kaotada," lisas noor haldjas kui märkas, et tema kaaslased ei hakka liigutama. „No, mis on nüüd?"