Veresidemed

Õhtusöök

„Ma lasin õmblejal sulle kleidi õmmelda. Pane see täna õhtuks selga. Me lähme väga tähtsale õhtusöögile!" teatas Anni Catherinele ukse vahelt. Naise põsed õhetasid erutusest. Ta oli ukselt kadunud sama kiiresti kui ilmus.

Neiu viskas tikkimise käest ära. Ta oli oma toas juba mitu tundi proovinud närve rahustada käsitööga. Tavaliset see aitas teda, kuid täna polnud niidist ja nõelast tulnud kasu. Ta vaatas veel korraks imetlevalt kassipoega, kellest oli juba üle poole valmis. Catherinele meeldis teha oma käega asju, kuna tal oli nagunii alati palju aega, mida sisustada.

Ema oli uue kleidi asetanud enne toast lahkumist hellalt tooli seljatoele. Tüdruk hakkas seda paberist erutatuna lahti harutama. Ta polnud jõudnud emalt küsida, kuhu nad lähevad aga uus kleit kõneles, et ees ootas väga eriline õhtu.

Kleit oli tumekollane ning maani. Sellel olid poolpikad pitsist varrukad ning kaelaauk oli v-kujuliselt isegi liiga avar. Kuid kleidist õhkus õrnust ning naiselikust.

Catherine pidi tõdema, et kleit oli täpselt tema mõõtude järgi, kui oli selle selga toppinud. Kleit pitsitas piha ümbert kergelt, tuues välja tema lameda kõhu. Puusade juurest läks kleit natuke laiemaks.

„See on ideaalne!" kiitis Catherine oma peegelpildile. Ta jooksis ka ema otsima, et naist tänada, kuid Anni oli oma toas riiete vahetamisega hõivatud. Naine käskis Catherinel ka oma juuksed korda sättida ning teha tagasihoidlik jumestus.

Catherine jõudiski napilt juuksed ülesse soengusse sättida ning põsepuna panna, kui isa käskis neil minema hakata. Nad ei tohtinud hiljaks jääda. Ukse ees seisis tõll, mis pidi nad õigeks ajaks kohale viima.

Nad sõitsid uhkelt kitsastel tänavatel. Inimesed läksid kahte lehte laiali, andes neile teed. Catherine tundis end lõpuks nagu auväärt daam, kuid ta teadis, et see oli ainult pettekujutlem. Kõik see pidi lõppema peale tõllast välja astumist. Siis on ta taas tavaline siniste silmadega hõimu laps.

Keskväljakust möödudes hakkasid neiu käed värisema, kuid sealsest piinatööst ei olnud enam jälgi. Ta proovis oma hingamist ühtlustada. Polnud vaja, et vanemad märkaksid tema ärevust.

Nad kihutasid sisse lossi väravast. Valvurid lasid nad peatamata läbi. Catherine vaatas emale otsa. Naine naeratas: „Ma ei tahtnud sind närvi ajada aga täna õhtustame me kuninglikuperega koos!"

Catherine jalad hakkasid ka värisema. Tema lihtne tüdruk pidi istuma ühe ja sama laua taga kuningaga! Sellist au olid vaid vähesed kogenud. Ta teadis, et tema vanemad olid heades suhetes kunigaperega aga, et nii heades, see üllatas teda.

Neiu suu vajus muudkui lahti, jalutades mööda lossi koridore. Ta polnud kunagi näinud midagi nii uhket. Kõigest õhkus rikkust. Seinad olid bronksikarva ning neil rippusid maastikust maalid. Nende raamid olid kullast.

Catherine jäi ühte maali metsast vaatama. See oli maagiline pilt tihedast rägastikust.

„Nagu näha on sul hea maitse. Antud maal on äärmiselt väärtuslik," ütles hääl neiu seljatagant. Ta pööras ehmunult ringi ning jäi vaatama tõsisesse näkku. Mehel olid kalgid sügavad pruunid silmad. „Ma pole küll kuningas, veel, kuid eeldan ikkagi, et lihtrahvas minu ees kummarduvad!"

Catherine silmad läksid ehmatusest suureks. Ta polnud tundnud ära kuninga vanimat poega. Ta laskus kiiresti kniksu. „Ma väga vabandan, ma ei tundnud Teid ära."

„Harimatu mats!" pomises mees nina alla. Catherine nägi vaeva oma keele taltsutamisega aga, kuidas tema oleks pidanud esimest korda kuninga poega nähes teda kohe ära tundma. Muidugi oli ta näinud mitmeid maale, kuid need vältisid alati kõiki kuninglikupere iluvigu, sest miks muidu polnud maalidel suurt sünnimärki, mis mehe lõual oli?