Veresidemed

Lootus paremale elule

Peteril oli tõesti palju tutvusi, just rohkem linnadest metsa koondunud inimeste hulgas. Tuli välja, et kuningas Alvares oli oma käitumisega põhjustanud suure mässajate grupi ääremaale. Nood ootasid ainult võimalust, et kuningas troonilt tõugata. Nii mõnegi pereliikmeid oli kuningas hukanud või piinanud. Tegemist oli vihase seltskonnaga, kelle eluks püsimise oskused olid kohanenud metsaelus ideaalseteks.

Peteril aga puudusid sidemed kuningatega, kellest oleks võinud loota suurimat kasu. Need suhted pidid seltskond ise looma. Nad veetsid paar päeva kohtudes mässuliste suuremate juhtidega ning kuulates nende hirmsaid ellujäämislugusid ning pidades plaani paremale tulevikule.

Katalina viha kuninga vastu aina kasvas. Ta poleks uskunud, et suudab kedagi nii palju jälestada. Ta häbenes oma mõtteid, kuid ta tundis mõnu ideest, tappa kuningas oma enda kätega. Kuid samas mõistis ta, et hiljem piinleks ta hirmsate süümepiinade käes. Ta tundis end siiani halvasti kuningapoja tapmise eest ja see polnud isegi plaanitud nii minema.

Kui nad olid veendunud, et metsas on neil piisavalt toetajad, võtsid nad sammud edasi metsast välja. Oli aeg vaadata, mis puust ülejäänud kuningriigid olid tehtud.

„Me võiksime kasutada portaali muide," teatas järsku Timur.

„Kas siis portaalid on alles?" imestas Kardos. „Ma arvasin, et kuningas hävitas need."

„Neid pole võimalik hävitada. Alvares tahtis lihtsalt jätta muljet, et neid ja teie kodumaad pole enam olemas."

„Miks sa varem seda ei mainind! Me oleksime jõudnud edasi palju kiiremini!"

„Ma arvasin, et liiga lähedal kuningriigile ei ole ohutu neid kasutada, juhuks kui kuningas peaks siiamaani kontrollima õhulainete häireid, kuid nüüd oleme me juba piisavalt kaugel, et peaks olema ohutu."

„Seega on meil võimalus oma kodumaale tagasi pääseda?" rõõmustas Katalina. Sügaval tema sisemuses oli miski, mis igatses kohta, kus ta oli oma lapsepõlve veetnud.

„Kahtlemata!" kinnitas Timur. „Nii et kui olete valmis siis lähme!"

Katalina arvas, et neil tuleb raskusi oma esimese rännakuga, kuid selgus, et kui korra elus oled portaali kaudu rändamise selgeks saanud, siis see tuleb tulevikus juba iseenesest. Katalina ei mäletanud oma eelnevaid rännakuid, kuid tundes tuttavat surinat, oli talle selge, et see pole esimene kord. Tal jäi üle ainult loota, et ka German saab hakkama. Timur oli lubanud noormehe eest isiklikult vastutada.

Nad maandusid vägagi üllatunud keskealise mehe ees. Ta vaatas neid ehmunud pilguga ning valmistus appi hüüdeks, kuid temast ei tulnud häält välja.

„Kui sa lubad, et ei hakka karjuma, siis ma võtan sinu pealt loitsu maha," teatas Timur, „me tulime sinuga ainult rääkima."

Mees kaalus oma võimalusi ning noogutas alistunult. „Mis asjad te olete ja kust te tulite?" küsis too kohe, kui vabanes.

„Kas teie olete Saare kuningas?" uuris Kardos. Mees noogutas ainult. „Kas me võiksime kuhugile istuda?"

Saare kuningas juhatas nad pehmete diivanite juurde. Ta istus ebamugavust tundes tugitooli. Ta jälgis külaliste igat liigutust kullipilguga.

„Me tulime uurima, kui kindlalt te tunnete end segases olukorras nagu hetkel on," alustas Kardos, kellest oli saanud nende eesrääkija.

„Ma ei saa aru, mida te soovite kuulda," teatas kuningas. Oli näha, et ta ei soovi anda välja tarbetult liiga palju infot. Ta nõjatus vastu tugitooli seljatuge, kuid tema liigutused olid siiski äärmiselt jäigad.

„Te teate väga hästi, et kuningas Alvaresel on suured vallutuse plaanid. Ta soovib alistada kõik naaber kuningriigid. Teie Saare kuningriik on kõige tugevam, kuid kas te olete piisavalt tugevad, et vastu panna piiramisele või te hoopis alistute kohe?"