Lootus

22 7 1
                                    

Katalina sammus toas edasi-tagasi. Haldjakuninganna oli soovitanud tal puhata, kuid neiu närvid olid püsti. Ta polnud saanud uudiseid Germani kohta. Kuninganna sõnad kõlasid muudkui tema peas. Kui German suutis püsida elus, siis suure tõenäosusega saab ta terveks. Neiu aga ei suutnud unustada, kui halvas seisus oli noormees neist maha jäänd. Möödunud pidi olema tunde, noormees ei pruukinud välja vedada.

Katalina otsustas lõpuks voodi peale istuda. Ta jälgis, kuidas vihmapiisad puudutasid järvepinda, millele avanes vaade tema toast. Ta jälgis lummatult piiskade langemist kuni kõik jäi vaikseks. Katalina tõusis voodist ning kõndis akna juurde. Vihmapiisad lihtsalt hõljusid õhus. Ta oli suutnud jälle aja peatada. Katalina oleks tahtnud endale väita häbelikult, et tema suur võime hirmutab teda, kuid tegelikult tundis ta äärmiselt head meelt, et ta polnudki friik, kellel puudub anne. Aga nüüd omas ta midagi väga võimast, mida ta küll veel ei osanud korralikult kasutada, kuid mis oli juba osutunud väga kasulikuks.

Ta pistis käe aknast välja ning haaras kinni veepiisast, mis lõhkes tema käepeal. Väike veepärl hakkas veerema tema pihust välja. Käest pääsenuna ei kukkunud tilk põrandale vaid jäi õhku rippuma. Katalina vaatas seda imestunult ning puudutas uut piiska, mis ärkas ellu tema naha vastas. Neiu jõudis järeldusele, et asjad, millega ta kokku otseselt puutub, on temaga justkui mullis, kus aeg liigub.

Järsku tabas Katalinat tugev peavalu ning ta kukkus põrandale kokku. Kui ta uuesti silmad avas nägi ta enda ees saapaid.

„Oi, vabandust, ma ei tahtnud sind üles äratada," teatas Timur tõsiselt.

„Ma ei maganud põrandal," ütles Katalina nördinult, „ma tean, et voodis magatakse."

„Kus mina tean teie rahva veidraid kombeid," pomises Timur. „Kuninganna tahab sinuga rääkida."

„Kuidas Germaniga on?" päris Katalina, kuid Timur oli juba selja pööranud. Neiu haaras talt käest kinni, kuid Timur hüppas ehmunult eemale. „Ma ei ole harjunud inimeste puudutustega. Kuninganna viib sind asjade käiguga kurssi."

Katalina ei käinud rohkem peale. Ta mudis närviliselt käsi ning järgnes vaikivale metsahaldjale. Tema pea kohal olid tormipilved, nii otseses kui ka kaudses mõttes.

„Katalina, mu kullakene," kutsus haldjakuninganna Katalina enda juurde diivanile istuma.

„Kuidas Germanil on?" läks neiu kohe asja kallale. Ta istus suure hooga naise kõrvale. Too naeratas talle nukralt ning võttis Katalina käest kinni.

„Maa kõige õrnem liik on inimesed. Neid juhivad vaid emotsioonid, nii nende keha kui ka vaim on nõrk. Anna mulle andeks, et pean sulle halbu uudiseid tooma aga kui Timur kohale jõudis oli German juba surnud. Me jäime hiljaks," kuninganna kallistas Katalinat, kes oli kaotanud kogu lootuse paremale elule. Kõik oli läbi.

„Ma tahan teda näha!" Katalina ei lubanud pisaraid endale.

„Mul on sellepärast veel suurem kahju, aga me ei suutnud tema keha päästa. Alvarese käsilased luusisid metsas ringi ning viisid tema keha kaasa."

„Aga äkki ta elas siis veel?" püüdis Katalina viimase õlekõrre järgi haarata.

„Timuril oli aega tema surm kindlaks määrata. Ja usu mind, meist ei tunne keegi paremini surnud inimest ära. Ta oli juba paar tundi surnud olnud."

„Nüüd on siis kõik," ütles neiu lihtsalt sügava ohkega.

„See on alles algus! Sa pead suunama oma viha õigele poole ning see läbi saab ka su hing rahu."

Katalina vaatas haldjat uskumatu pilguga. Ta tundis Germani surma tõttu nii suurt kaotusvalu, et kartis oma vaimsetervise pärast. Ta süüdistas noormehe surmas iseennast. Poleks teda olnud elaks German õnnelikult linnas ning tal oleks isegi võibolla kari lapsi ja armastav naine. Või kui ta oleks olnud nõus põgenema juba enne pulmi, siis elaksid nad õnnelikult koos metsamajakeses.

„Ma saan aru, et see on sulle raske. Aga nüüd on aeg kasutada oma verega kaasa antud tugevust! Pealegi inimesed ongi liiga nõrgad ja haavatavad. See noormees oleks sulle ainult jalgu jäänud."

Katalina vaatas teda tulivihaste silmadega ning sammus lihtsalt minema. Ta peitis ennast nii öelda oma tuppa. Ta surus selja vastu seina ning istus maha akna alla. Ta põimis käed ümber põlvede. Tema silmad olid justkui veeta kõrb. Kõik tema pisarad olid kuivanud.

„Kuninganna sõnad võivad olla mõnikord karmid, kuid ta on hea haldjas," teatas neiu uksele ilmunud Timur. Ta kükitas Katalina ette. „Kas ma saan sulle midagi tuua?"

„Viimane kord, kui ma sind millegi järgi saatsin, ei tulnud sellest midagi head välja," ütles Katalina sapiselt. Ta ohkas kohe südamest kui märkas Timuri haavunud nägu. „Vabandust, see ei olnud sinu viga, et sa jäid hiljaks. Lihtsalt ma pean end natuke koguma."

„Ma toon sulle kääritatud puumahla. See aitab sul natuke lõõgastuda." Mees lahkus kiirustades.

Järsku ilmus tema uksele haldjakuninganna. Ta vaatas nukralt Katalinat: „Ma tulin sinult vabandust paluma. Ma ei teadnud, et sa sellest noormehest nii palju hoolid. Ma räägin sulle midagi, mida keegi teine pole kuulnud, siis sa mõistad mind, miks ma võin tunduda mõnikord südametuna."

Kuninganna võttis sirge seljaga voodi peal istet. Tema pilk rändas aknast välja kaugusesse: „Kui ma olin noor printsess huvitasid inimesed mind väga. Ma käisin puuraidureid tihti piilumas ning ei möödunud palju päevi kui olin kõrvuni armunud ühte lihaselisse päiksest pruuniks põlenud noormehesse. Ma käisin teda iga päev vaatamas. Tema muidugi minu olemasolust ei teadnud midagi.

Ühel päeval ma aga enam ei suutnud jääda ainult pealtvaatajaks. Ma võtsin kõige ilusama tüdruku kuju, keda olin näinud ning ilmutasin ennast raidurile. Mees oli üllatunud mind nähes ning käskis mul kiiresti tagasi külla minna.

Ma ei saanud seda aga teha, nii et ma proovisin põgeneda tagasi sügavamasse metsa. Ta hakkas mind jälitama kuna arvas, et mul on metsas ohtlik. Tal oli liiga palju tegemist minuga sammupidamisel, et märgata langevat puud, mis kukkus talle peale ning lömastas ta. Teine puuraidur oli just oma tööd teinud.

Noormees oli minu süül kohe surnud. Mul olid suured südametunnistusepiinad ning lisaks armuvalu. Minu isa käskis mul ennast kokku võtta. Inimesed on nõrgad ja kergesti haavatavad. Haldjaprintsessil ei kõlba nutta avalikult inimest taga.

Ma sain sellest üle, kuid kibestumus tema surma pärast jäi minusse. Sel hetkel võtsin ma vastu otsuse, et ma hoian inimestest oma tunded eemale. See võis mind kalgiks väliselt teha aga tegelikult ei ole nii. Mul on väga kahju, et sinu inimesega nii läks ning ma mõistan, et sa vajad leinaaega. Ma lihtsalt loodan, et sa nüüd mõistad minu järsku käitumist."

„German elaks kui mind poleks olemas," lausus ainult Katalina. Ta peitis näo kätesse.

„Aga võibolla ei elaks. Ma süüdistasin end pikalt, kuid siis mõistsin, et kõik juhtub nii nagu saatus on määranud. Meie ei saa sellele kätt ette panna. Saatusel on meie kõigiga omad plaanid. Noormees armastas sind, nii et pane tema elu maksma. Saavuta midagi erakordset."

„Hetkel tahan ma ainult magada, kuid hiljem soovin ma suunata kuningas Alvaresi tema hauda."

„Õige suhtumine. Puhkus teeb sulle head. Võta nii palju aega kui vajad," kuninganna patsutas Katalinat toetavalt õlale ning jättis neiu üksinda.

„Ma tõin sulle lubatud mahla," Timur naeratas häbelikult ning pani klaasi häguse vedelikuga Katalina kõrvale põrandale maha.

Neiu vaatas seda kahtlevalt, kuid surus kõhklused maha. Jook kihises tema keelel ning oli äärmiselt magus. Katalina ei tundnudki peaaegu muud maitset. Ta tundis, kuidas pea läks veidi uimaseks ning jäsemed muutusid tuimaks, kuid see oli mõnus tuimus. Ta tõusis ning heitis voodisse, kus uinus.


VeresidemedWhere stories live. Discover now