Veresidemed

Suurim ohverdus

„Kui palju sa pealt kuulsid?" küsis Catherine, kui nad olid seltskonnast piisavalt kaugele läinud. Nad olid läinud veel sügavamale metsa.

„Ma kuulsin kõike pealt. Kas sa ka tead, kui ohtlik teie tegevus on? Kui kuningas saab haisu ninna, et te mäletate kõike, siis ta pühib teid maamunalt ära! Ja te teete kogunemisi!" Germani ninasõõrmed tõmbasid pahaselt õhku sisse. Ta oli näost punane. „Ja nad oleksid mind peaaegu tapnud! Sa ei tohi nendega suhelda!"

„Sul ei ole mingit õigust mulle öelda, mida ma võin või ei või teha!" pahandas neiu, kellele ei meeldinud, kui talle ettekirjutusi tehti. „Oota mida, sa teadsid et ma näen mälestusi?... Seega sa tead ka tõde minu pärinemisest! Kuidas ma võisin uskuda, et sa oled teistest parem. Sa oled kuninga kaasosaline!"

Catherinel olid hakanud pettumusest pisarad voolama. Ta ei suutnud uskuda, et German oli talle valetanud. Kõik, kes teatsid kuningas Alvarese plaane ja ei hakanud talle vastu, olid sama suured süüdlased ning nad väärisid karistust.

Neiu keeras Germanile selja ning tahtis puude varju peituda, kuid noormehe kindel käsi haaras tema randmest. „Lase mul seletada. Muidugi teadsin ma kuninga süütegudest ning seetõttu soovitasin ma sul oma nägemused enda teada jätta. Aga ma ei ole neid kunagi heaks kiitnud ning veelvähem olen ma neile kaasa aidanud. Ma olin selajal ju ka alles laps. Ma tean ainult seda, mida mu vanemad on mulle rääkinud."

„Mida nad sulle siis rääkinud on? Nad on kindlasti väga uhked oma kuninga üle. Nende suur valitseja," Catherine ei suutnud sarkasmita. Ta pühkis rusikaga pisaraid.

„Minu vanemad ei kiitnud kuninga plaane heaks. Tõesti nende panus oli väike, et kuningat takistada. Nad ainult keeldusid võtmast sinu rahvusest hoolealust oma majja. Kuninganna pakkus neile isiklikult ühte last aga nad keeldusid kuna nad ei oleks suutnud iga päev vaadata lapse imeilusatesse silmadesse, teades mis selle lapse vanematega tehti. Sa võid arvata, et mu vanemad on samasugused nagu kõik teised inimesed aga vastuhakul oleks kuningas nad hukanud. Kõik kartsid seda ning neil oli poeg kelle nimel nad olid valmis kõigeks. Mina ei näe oma vanematel süüd, kas sina näed?"

Catherine vaatas talle trotslikult otsa. Ta oli vihane ning ta oleks tahtnud Germani vanemaid süüdistada, kuid ta ei suutnud. Mehe vanemad olid vähemalt nii palju endast andud, et ei võtnud endale kasvatada last, kellele eluaeg valetada. Enamus inimesi polnud seda suutnud. Paljud olid kasutanud oma uusi kasvandeid kui orjasid, kes teevad ebameeldiva töö ära. Seetõttu polnud linnaelanikud liialt virisenud orbude laialijagamises üle.

„Ma ei näe ka nendel süüd," pidi neiu vastumeelselt hammaste vahelt pigistama.

„Väga hea, sest muidu oleksin ma sinus pettunud. Minu vanemad on heameelega valmis ühinema mässuga, kui keegi julgeks seda alustada. Aga linnas elavad inimesed tunnevad ennast liiga mugavalt, et seada oma elu ohtu."

„Kuningas ei oskagi karta, et tema enda geniaalne plaan toob talle lõpu," Catherine ei suutnud oma muiet taltsutada.

„Mis teie plaan siis on? Kui ma sain õigesti aru, siis sa pead ikkagi kuningapojaga abielluma?" imestas German.

„See on tõsi, aga ma olen valmis oma rahva nimel ohverduseks."

„Miks sina pead end ohverdama?"

„Kui ma abiellun kuningapojaga, siis olen ma lossis sees. Ma olen oma rahva kõrvadeks ja silmadeks. Niimoodi leiame me parima taktika, et kuningas kukutada ning kättemaksta!"

„Ma ei küsinud vabandust, mida need sinu kaaslased sulle pähe tagusid. Vaid ma küsin, miks see pead just sina olema. Miks mitte keegi nendest?"

„Alati peab keegi tegema ohverduse. See võin olla mina sama hästi kui nemad. Minul on selleks lihtsalt parim võimalus."

„Kas sa oled kindel, et ka nemad oleksid valmis ennast ohverdama või nad lihtsalt paluvad seda sinult kuna tunnetavad, et sa oled emotsionaalselt kõige rohkem selleks valmis."

„Ma ei saa aru, mida sa tahad. Sa ei tea minu rahvast midagi. Mul on peaaegu kõik mälestused meenunud. Ma tean oma rahvast palju ning ma tunnen oma veres sidet nendega. Sa ei suudaks seda kunagi mõista, kuna sa oled tavaline inimene. Aga minu rahvas on väga ühtehoidev. Me olemegi nagu üks. Kui üks meist kannatab, siis me kõik kannatame. Kui ühele meist tehakse halba, siis kõigile meile tehakse halba."

„Sa räägid nii ideoloogiliselt. Mulle küll see naine ei tundunud inglina, kes ässitas teisi mind mõrvama."

„Mida sa minult ootad? Et ma keelduksin kuningapojaga abielluma? Ja mida head see tooks? Mind hukataks seepeale, sest kui ma olen õigesti aru saanud, siis see abielu ei ole vabatahtlik."

„Ma võin aidata sul põgeneda," pakkus German.

„Miks sa peaksid midagi nii hullu tegema."

German haaras Catherine kätest kinni. Ta vaatas neiule sügavalt silma. Ta avas juba oma suu, et avaldada põhjuse, kui Catherine pööras hirmunult ümber, tõmmates oma käed vabaks. Ta vaatas suurte silmadega tiheda metsa sügavusse. Neiu proovis aru saada, mis oli tema sees häirekella nii tugevalt tööle pannud. Ta polnud sellist tunnet kunagi varem kogenud.

„Me peame kohe ära minema," sosistas ta paaniliselt ning hakkas tõrgest noormeest enda järgi vedama. Ta pistis jooksu. German vaatas segaduses seljataha, kuid ei näinud midagi. Alles metsapiiril võttis Catherine kiiruse maha.

„Palun, ära otsi mind enam ülesse. Meile mõlemale on parem, kui me ei kohtu enam," teatas ta ning jooksis kodu poole.

Alles kodus oma tuppa jõudes võttis neiu hoo maha ning kukkus nuttes põrandale. Ta sai aru, et tema saatusetee oli keeruline, kuid ta oleks ikkagi eelsitanud elada lihtsas maailmas. Maailmas, kus poleks olnud mõrvu, kus ta oleks abiellunud Germaniga ning saanud temaga palju lapsi. Catherine tajus, et tal on aeg tulla vati seest välja ning vastata verekutsungile, mis nõudis kättemaksu. Ta pidi oma tunded Germani vastu maha suruma.

Catherinet vaevas ka hirmutunne, mida tundis metsas. Ta tundis justkui oleks tal endal turvaline, kuid oht varistes just Germanit. Tema veenides oli tunne, et peab noormehe metsast võimalikult kaugele viima. Neiu ohkas ning pani kõik stressi arvele. Ta langes voodisse ning kartustele vaatamata uinus ta koheselt.

Ta ärkas vaikse koputamise peale. Kuuvalguses nägi ta Kardost. Catherine vaatas noormeest mõistmatult. Tema toa aken ei käinud lahti, seega ei saanud ta ka mehelt küsida mida ta tahab ning välja hiilimine ei olnud ka variant. Ta poleks leidnud sobivat vabandust vahelejäämise korral.

Kardos asetas vastu akent valge paberi, millel oli peal väike kiri. Catherine ohkas ning astus voodist välja. Ta võttis teki tihedalt ümber, kuna toas oli jahe. Ka põrand oli talla all jääkülm. Tegelikult soovis ta lihtsalt rahulikult üksi olla ja magada kuni jaksab.

„Ma tulin kontrollima, kas sinuga on kõik korras?" seisis noormehe kirjal. Catherine kehitas nukralt õlgu. Kardos asetas oma peo aknale. Neiu pani oma käe tema pihu vastu. Ta tundis kuidas noormehe soojust temasse kandus.

Teise käega koukis noormees taskust järgmise kirja välja. Ta asetas selle aknale „Sa oled mulle nagu õde. Ma ei laseks kunagi sinuga midagi halba juhtuda."

Catherine naeratas talle nukralt. Ta läks aknast eemale ning proovis leida sulepead, mida polnud selle tavalises kohas laua peal. Ta leidis selle sahtlist, kus ta seda kunagi ei hoidnud. Järelikult oli tema kasuema käinud vahepeal tema toas kolamas. Ta kirjutas kiiresti paberile kaks rida.

„Minu vend.

Lase mul nüüd magada!"

Ta pani kirja vastu akent ning naeratas laialt. Kardos näitas talle püstiseid pöidlaid ning kadus pimedusse.